3-2-1-138-98 · Riigikohus

3-2-1-138-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. detsembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, hageja

R. Ranna ja tema esindaja vandeadvokaat P. Järve osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

14. detsembril 1998. a

Riina Ranna kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni

1998. a otsuse Riina Ranna hagis Pärnu Linnavalitsuse vastu 9300 krooni saamiseks.

Pärnu Linnakohtule 3. detsembril 1997. a esitatud hagis palus R. Rand Pärnu Linnavalitsuselt TLS

§ 87 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt välja mõista hüvitise töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja

eest kahe kuu keskmise palga ulatuses 9300 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt töötas hageja

10. detsembril 1993. a sõlmitud töölepingu alusel ME Pärnu Turismiarendus direktorina. 4. juulil

1997. a lõpetati temaga tööleping TLS § 86 p 1 alusel seoses ettevõtte likvideerimisega. Töölepingu

lõpetamisest hagejale seaduse nõuete kohaselt ette ei teatatud ning ta sai töölepingu lõpetamisest

teada alles 25. augustil 1997. a. Seoses töölepingu lõpetamisega maksti hagejale hüvitist tema kahe

kuu keskmise palga ulatuses summas 9300 krooni. Pärnumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjon

jättis hageja nõude rahuldamata, leides, et tööandja täitis TLS § 87 lg 1 p 1 ettenähtud kohustuse,

kuna saatis hagejale 2. mail 1997. a posti teel temaga töölepingu lõpetamise kirjaliku teate.

Linnakohus rahuldas hagi. Otsuse põhjenduste kohaselt on TLS § 87 lg 1 p 1 järgi tööandja

kohustatud ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimisel töölepingu lõpetamisest

töötajale kirjalikult ette teatama mitte vähem kui kaks kuud. Hagejaga lõpetati tööleping TLS § 86

p 1 alusel 4. juulil 1997. a, millest hageja sai teada 25. augustil 1997. a, kui ta viis tööandjale

lapsehoolduspuhkusele jäämise avalduse. Kuna tööandja on kohustatud töötajale töölepingu

lõpetamisest kirjalikult ette teatama mitte vähem kui kaks kuud, siis peab tööandja tõendama, et

töötaja on kirjaliku teate kätte saanud või teate vastuvõtmisest keeldunud. Asjas ei ole tõendatud, et

kostja oleks hagejale töölepingu lõpetamisest kirjalikult vähemalt kaks kuud ette teatanud.

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Apellatsioonikohus leidis, et asjas on tõendatud, et hageja viibis enne töölepingu lõpetamist

sünnituseelsel puhkusel, s.t oli ajutiselt töövõimetu. TLS § 55 p 4 kohaselt tööleping peatub ajaks,

mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu. Töölepingu peatumise ajal ei ole töötajal õigust töötasule ega

hüvitisele. Seega ei ole hageja nõue töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud aja eest hüvitise

saamiseks kahe kuu keskmise palga ulatuses põhjendatud.

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kassatsioonkaebuse kohaselt on

seadusandja TLS § 87 lg 1p 1 puhul pidanud silmas seda, et tööandja on ettevõtte, asutuse või muu

organisatsiooni likvideerimisel igal juhul kohustatud töötajale töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette

teatama. Ükski seadusesäte ei vabasta tööandjat TLS § 87 lg-s 2 näidatud hüvitise maksmise

kohustusest. TLS § 54 1. ja 2. lõikes on antud töölepingu peatumise mõiste, samuti märgitud, et

töölepingu peatumine ei too endaga kaasa töölepingu lõpetamist ning et seaduses ettenähtud juhtudel

säilitatakse töötajale töölepingu peatumise ajaks palk või makstakse muud hüvitist. Hageja ei nõua

hüvitist nende kuude eest, mil ta oli sünnituseelsel puhkusel, vaid ta nõuab hüvitist põhjusel, et

tööandja ei teatanud talle töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et hagejale teatati töölepingu lõpetamisest kaks kuud

ette, mida tõendab 2. mail 1997. a saadetud kiri. TLS § 87 lg 1 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud

töötajale töölepingu lõpetamisest teatama, teate kättesaamises veendumise kohustust ei ole tööandjale

aga pandud. TLS § 87 lg-s 2 ette nähtud hüvitis ei ole seaduse mõtte kohaselt vaadeldav trahvina,

mida tööandja peab maksma, vaid see on hüvitis töötajale selle eest, et ta ei saanud küllalt kiiresti

asuda uuele töökohale.

Kolleegiumi istungil palusid hageja ja tema esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada selles märgitud

motiividel.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsMS § 363 p 1 alusel tühistamisele

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Hageja taotles tööandjalt hüvitise väljamõistmist põhjusel, et temaga lõpetati tööleping TLS § 86 p 1

alusel seoses ettevõtte likvideerimisega, ilma et tööandja oleks talle sellest vähemalt kaks kuud

kirjalikult ette teatanud. Juhud ja tähtajad, millal tööandja on kohustatud töölepingu lõpetamisest

töötajale kirjalikult ette teatama, on loetletud TLS § 87 lg-s 1. Vastavalt TLS § 87 lg 1 p-le 1 on

ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimisel tööandja kohustatud töölepingu

lõpetamisest töötajale vähemalt kaks kuud kirjalikult ette teatama. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt

on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisest kirjaliku etteteatamise tähtaja järgimata jätmisel

maksma töötajale hüvitist keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu

lõpetamisest vähem ette teatati. Töölepingu seaduses ja teistes seadustes ei ole sätestatud, et tööandja

vabaneks nendest kohustustest juhul, kui tööleping on peatunud. Seega ei kuulu töölepingu peatumist

reguleerivad sätted asjas kohaldamisele.

TsMS § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ning Riigikohtu

otsus võib põhineda vaid alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Kuna apellatsioonikohtu

otsusega on esimese astme kohtu otsus tühistatud ja ringkonnakohus on vaid tuvastanud, et hageja oli

enne temaga töölepingu lõpetamist ajutiselt töövõimetu, siis tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kassatsiooniastmes hageja poolt kantud advokaadikulu 8900 krooni väljamõistmine otsustatakse asja

sisulisel läbivaatamisel.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni 1998. a otsus ja saata asi

samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Riina Rannale 15. juulil 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa