3-2-1-117-98 · Riigikohus

3-2-1-117-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. detsembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja J. Rätsep, AS-i Silikaat

esindaja vandeadvokaat R. Teeveeru ja vastustaja T. Kiili osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

2. novembril 1998. a

AS-i Silikaat kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni

1998. a otsuse AS-i Silikaat hagis Tiina Kiili vastu lisatasu ja viivise väljamõistmata jätmiseks

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt töötas Tiina Kiil 4. jaanuarist 1993. a kuni 31. aprillini 1997. a AS-s

Silikaat ökonoomikadirektorina. Tema töölepingu p-s 6.4 sätestati: "Kui on tagatud ettevõtte

erastamise edukas ettevalmistamine ja selle lõpuleviimine, siis makstakse pärast ostumüügilepingu

jõustumist 12 kuupalka lisatasu". Töölepingu lõpetamisel ei maksnud tööandja lõpparvega välja

töölepingus kokkulepitud lisatasu. Tallinna Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni (TVK) 18. augusti

1997. a otsusega mõisteti AS-lt Silikaat välja lisatasu 119 600 krooni ning lisatasu maksmisega

viivitamise eest viivis 48 677 krooni 20 senti.

TallinnaLinnakohtule 22. septembril 1997. a esitatud hagis palus AS Silikaat mitte välja mõista

lisatasu 119 600 krooni ja viivist 48 677 krooni 20 senti. TLS § 14 mõttes on tööandjal seaduslik

õigus vaid töösuhte raames töötaja õigusi laiendada. Lisatasu jäeti T. Kiilile välja maksmata

põhjendusel, et RAS-i Silikaat peadirektoril puudus alus erastamise ettevalmistamise ja läbiviimise

eest lisatasu töölepingus ette näha, kuna riigivara erastamise korraldajaks on Erastamisagentuur, mitte

ettevõte. Seega ei kuulunud erastamine ökonoomikadirektori tööülesannete hulka. Erastamiseelsel

perioodil ei täitnud T. Kiil ökonoomikadirektorina mingeid täiendavaid tööülesandeid ega teinud

nõutavast tulemuslikumat tööd. Hageja leidis, et lisatasu on lõpparve osa, mille kinnipidamisel saab

nõuda ühe kuu keskmise palga suurust hüvitist, mitte viivist.

Linnakohtu 13. aprilli 1998. a otsusega hagi rahuldati, lisatasu ja viivis jäeti välja mõistmata. Kohus

leidis, et vaidlusalune töölepingu säte on ebaseaduslik, kuna RAS-i Silikaat peadirektoril ei olnud

õiguslikku alust erastamise ettevalmistamise ja läbiviimise eest lisatasu maksmise kokkulepet

sõlmida. Riigi omandis oleva vara erastamise korraldajaks on vastavalt erastamisseaduse (ES) § 4 lg-

le 1 Eesti Erastamisagentuur, mis ongi tema põhiülesanne. Seega ei saanud ettevõtte erastamine

kuuluda RAS-i Silikaaat ülesannete hulka.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole ka tõendatud, et T.Kiil tegi lepingu kehtimise ajal mingit

erastamisega seotud lisatööd. RAS Silikaat 26. augusti 1993. a käskkiri nr 165, millega kostja määrati

saneerimisgrupi juhiks ning kohustati töögruppi välja töötama saneerimisplaan ja septembris 1993. a

koostatud RAS Silikaat II etapi saneerimiskava eelnevad töölepingu 1. aprilli 1994. a täiendusele

maksta lisatasuna 12 kuupalka. Nimetatud käskkirja kohaselt sõltus töögrupi tasustamine

saneerimiskava kvaliteedist: ainult kvaliteetse tulemuse korral pidi moodustatama preemiafond,

millest väljamaksete tegemiseks oli vajalik töögrupi juhi (kostja) ettepanek. Kostja seletuste kohaselt

ei teinud ta juhtkonnale vastavat ettepanekut ning ka preemiafond jäi moodustamata. Samuti ei

tõenda infomemorandum erastamisest tuleneva lisatöö tegemist. Price Waterhouse koostatud

infomemorandumi väljavõtte kohaselt põhines RAS-i Silikaat juhtkonna finantsinfo maksuametile

esitatud 1993. a tuludeklaratsioonil ja 1994. a kuue kuu auditeeritud aruandel. Kostja seletused

tõendina on ebapiisavad, kuna kirjalikud tõendid neid ei kinnita.

T. Kiili apellatsioonikaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 19. juuni 1998. a otsusega

linnakohtu otsuse lisatasu väljamõistmata jätmise osas ja mõistis AS-lt Silikaat välja lisatasu 119 600

krooni. Ringkonnakohus muutis linnakohtu otsuse põhjendusi AS-lt Silikaat viivise väljamõistmata

jätmise osas, rahuldades selle nõude ringkonnakohtu otsuse põhjendustel.

PaS §-de 3 ja 4 kohaselt on tööandjal õigus lisaks töölepingus ettenähtud põhipalgale maksta ka

lisatasu, mida makstakse töötajale täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma

töö eest. Erastamisega seotud tööülesannete täitmine ei kuulu ökonoomikadirektori tavaliste

tööülesannete hulka, kuna ettevõtte erastamine väljub äriühingu tavapärase majandustegevuse

raamest. Kuigi erastamisseaduse (ErS) § 4 kohaselt on erastamise korraldaja Erastamisagentuur, ei

tulene erastamisseadusest, et erastamise sisuline ettevalmistamine ei võiks toimuda äriühingu poolt

kooskõlas ErS §-dega 14 lg 6 ja 17. Seega oli tööandja pädev sõlmima töölepingu p 6.4 ning see ei

ole vastuolus TLS §-ga 14, kuna nimetatud sätereguleerib töötajate õiguste laiendamist. Vaidlusalune

töölepingu p 6.4 ei ole käsitletav töötaja õiguste laiendamisena, vaid tööandja ja töötaja

kokkuleppena lisatöö tegemise ja selle eest tasu saamise kohta. AS Silikaat on peale erastamise ostu-

müügilepingu sõlmimist ise tunnustanud, et T. Kiil on täitnud töölepingu p 6.4 tingimused, andes

30. juunil 1996. a välja käskkirja nr 11-k, mille kohaselt tegi korralduse välja maksta T. Kiilile 129

600 krooni vastavalt töölepingu p-le 6.4. Nimetatud käskkirja täitmist alustati 5. juulil 1996. a, mil

T. Kiilile maksti koos juunikuu töötasuga 10 000 krooni lisatasu.

Lisatöö tegemine on tõendatud RAS-i Silikaat 26. augusti 1993. a käskkirjaga, RAS-i Silikaat

saneerimiskavaga, infomemorandumiga ja T. Kiili enda seletustega. AS Silikaat on paljasõnaliselt

väitnud, et need tõendid kajastavad vaid tavalist majandustegevust.

Kassatsioonkaebuses palus AS Silikaat ringkonnakohtu otsuse lisatasu väljamõistmise osas tühistada.

Apellatsioonikohus on vääralt kohaldanud TLS § 14 ja sellega seonduvalt TLS § 59 lg 1, 5 ja § 125

lg 2 ning erastamisseaduse sätteid . Samuti on kohus rikkunud TsKS § 232 lg 4 ja 313, kuna ei ole

otsuses põhjendanud, miks peab linnakohtu tõenditele antud hinnangut muutma ning TsKS § 232

lg 5, kuna ei ole otsuses võtnud seisukohta kohtukulude jaotamise kohta.

Apellatsioonikohtu seisukoht, et TLS § 14 reguleerib piiramatult töötajate õiguste laiendamist, ei

vasta § 14 mõttele ja on vastuolus TLS § 1 mõttega. TLS § 14 kohaselt võib töötajale seaduse või

haldusaktiga antud õigusi laiendada kollektiiv- ja töölepinguga, samuti tööandja ühepoolse otsusega.

Töölepingu muutmine poolte kokkuleppel on seaduslik vaid siis, kui see muudatus tuleneb

konkreetsest seadusest või haldusaktist. Seadusega vastuolus muudatus tühine ning pooled ei pea

seda täitma.

T. Kiili 1. aprilli 1994. a töölepingu p 6.4 järgi kohustus tööandja pärast ostu-müügilepingu

jõustumist maksma 12 kuupalga ulatuses lisatasu, kui on tagatud ettevõtte edukas ettevalmistamine

erastamiseks ja selle lõpule viimine. RAS-i Silikaat peadirektoril R. Vihvelinil ei olnud õigust

erastamise ettevalmistamise ja läbiviimise eest lisatasu töölepingus ette näha, kuna see ei kuulunud

T. Kiili kui RAS-i Silikaat ökonoomikadirektori tööülesannete hulka. ErS § 4 lg 1 järgi on riigi

omandis oleva vara erastamise korraldaja Eesti Erastamisagentuur, kes on volitatud valitsema tema

valdusse antud riigivara, mitte aga erastamisnimekirja kantud riiklik ettevõte.

Vastuses kassatsioonkaebusele palus T. Kiil jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja leidis, et apellatsioonikohus on piisavalt põhjendanud, miks

linnakohtu poolt tõenditele antud hinnang on ebaõige ja miks kuulub otsus osaliselt tühistamisele.

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kaebuse väidete ja vastustaja oma vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise

ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Seoses erastamise ettevalmistamise ja lõpuleviimise eest lisatasu maksmisega märgib kolleegium

järgmist. TLS § 1 järgi on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub

tegema tööandjale tööd ja tööandja kohustub maksma töötajale töö eest tasu. Iseenesest on õige

ringkonnakohtu seisukoht, et lisatasu ettenägemine töölepingus ei ole käsitletav TLS § 14 lg-s 1

sätestatud töötaja õiguste laiendamisena. Samas tuleb silmas pidada, et lisatasu PaS § 2 lg 4 kohaselt

on summa, mida tööandja maksab töötajale nõutavast tulemuslikuma töö eest (preemia) või

täiendavate tööülesannete täitmise eest. Töölepingu p-s 6.4: "kui on tagatud ettevõtte erastamise

edukas ettevalmistamine ja selle lõpuleviimine, siis makstakse pärast ostumüügilepingu jõustumist 12

kuupalka lisatasu", ei ole määratud, kas lisatasu makstakse erastamisega seotud täiendavate või

ökonoomikadirektori tööülesannete täitmise eest. Viimasel juhul on lisatasuks nimetatu vastuolus

lisatasu mõistega ning selline kokkulepe tuleb lugeda töötaja õiguste seadusevastaseks laiendamiseks,

kuna ei erastamisseadus, ükski teine seadus ega haldusakt ei näe ette töötaja õigust saada põhitöö eest

ka lisatasu ainuüksi seetõttu, et ettevõte erastatakse.

Kuigi töölepingu p 3.5 kohaselt kompenseeritakse vajadusel väljaspool põhitööaega töötamine

vastastikusel kokkuleppel ning p 4.2 kohaselt makstakse lisatasu ja preemiat vastavalt töötulemustele,

on T. Kiilil õigus saada töölepingu p 6.4 alusel lisatasu, kui ta erastamise ettevalmistamisel ja

lõpuleviimisel täitis täiendavaid tööülesandeid, mis ei kuulunud ökonoomikadirektori tööülesannete

hulka. Hinnates erastamise ettevalmistamise ja lõpuleviimise edukaks, on isikul, kelle vahenditest

lisatasu makstakse, õigus otsustada lisatasu suurus sõltuvalt töötaja tööpanusest. Seega võidakse

piirduda töölepingus ettenähtud lisatasu osalise väljamaksmisega. Täiendavate tööülesannete täitmist

peab tõendama lisatasu nõudja.

TsKS § 228 lg 4 kohaselt peab kohtuotsus olema põhjendatud. Ringkonnakohus pole põhjendanud,

miks ei ole õige linnakohtu antud hinnang - saneerimiskava koostati enne töölepingu 1. aprilli 1994. a

muudatust ega tule seega arvesse, samuti seati tasustamine sõltuvusse kava kvaliteedist;

infomemorandum ei tõenda erastamisest tuleneva lisatöö tegemist ja teiste tõenditega kinnitamata

kostja seletused ei ole piisavad. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsuses viidatud 30. juuni 1996. a

käskkirjast nr 11-k, milliste erastamise eduka ettevalmistamise ja lõpuleviimise taganud

tööülesannete täitmise eest T. Kiilile töölepingu p-s 6. 4 ettenähtud lisatasu makstakse.

Õige on kaebuse väide, et ringkonnakohus on rikkunud TsKS § 232 lg 5, kuna ei ole kohtuotsuse

resolutsioonis märkinud seisukohta kohtukulude jaotamise kohta. AS-i Silikaat taotluse

kassatsioonkaebuse koostamise eest tasutud 3776 krooni väljamõistmiseks T. Kiililt lahendab

ringkonnakohus TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 1998. a otsus lisatasu väljamõistmise osas ja

saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Advokaadibüroole Lõhmus & Teeveer 18. juulil 1998. a tasutud kautsjon 1196 (üks

tuhat ükssada üheksakümmend) krooni.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed J. Luik, J. Rätsep