3-2-1-122-98 · Riigikohus

3-2-1-122-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 8. detsembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Rätsep, hageja

F. Puusepa ja tema esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

9. novembril 1998. a

Franziska Puusepa kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

4. mai 1998. a otsuse Franziska Puusepa hagis Viktor Kogeli vastu pärandvara nõudes.

Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus Franziska Puusepp tunnustada tema omandiõigust "

mõttelisele osale Tallinnas, Maasika 5 asuvast elamust. Hagi esitati TsK § 536 lg 1, § 551 lg 2, 3 ja 5

ning § 555 alusel. Hiljem hageja täpsustas hagi eset ning palus tunnistada tema pärimisõigust isa

Franz-Georg-Leopold Kogelile kuulunud varale, sh eelnimetatud majavaldusele tervikuna.

Hagiavalduse kohaselt kuulus majavaldus hageja isale, kes suri 12. veebruaril 1949. a Kirovi oblastis.

Testamenti oma vara kohta isa ei teinud. Hageja vend Fred Kogel, kes suri 20. juunil 1980. a, loobus

pärandist hageja kasuks. Hageja võttis isa pärandi vastu enne elamu natsionaliseerimist 16. augustil

1949. a, kuid pärimisõiguse tunnistuse saamine elamule Maasika tn 5 oli takistatud. Elamu

natsionaliseerimise ajal pärast hageja isa surma 1949. a oli selle omanik hageja ja omandireformi

käigus elamu tagastamine võrdsetes mõttelistes osades hagejale ja tema vennapojale Viktor Kogelile

pole sisuliselt õige.

Kostja hagi ei tunnistanud ning väitis, et elamu oli õigusvastaselt võõrandatud juba 1941. a.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna Linnakomisjoni 14. märtsi

1994. a otsuse nr 2071 kohaselt kuulus elamu õigusvastase võõrandamise ajal hageja isale, elamu on

tunnistatud omandireformi objektiks ja pooled tunnistatud õigustatud subjektideks võrdsetes

mõttelistes osades. Vara on pooltele tagastatud omandireformi aluste seaduses ettenähtud korras.

Tallinna Linnakohus tunnistas hageja pärimisõigust Franz-Georg-Leopold Kogeli pärandvara

vastuvõtmiseks " mõttelises osas. Omandiõiguse tunnustamise nõudes " mõttelisele osale elamust

menetlus lõpetati. Kohus luges tõendatuks, et hageja võttis 1949. a suvel enda valdusse isa vara.

Kostja ei ole hageja pärimisõigust vaidlustanud. Ka Fred Kogeli luges kohus isa pärandi

vastuvõtnuks, kuna viibides pärandi avanemise kohas omandas ta pärimisõiguse kui ei loobunud

pärandist kolme kuu jooksul.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt avanes pärand 12. veebruaril 1949. a Kirovi oblastis. Kohus leidis, et

Eesti NSV territooriumil kehtinud Vene NFSV tsiviilkoodeksi § 418 järgi olid Franz Kogeli vara

õigustatud pärima tema lapsed " hageja ja kostja isa Fred Kogel. Pärandvara kuulus jagamisele

seadusjärgsete pärijate vahel võrdsetes osades. TsK § 429 järgi loeti pärand vastuvõetuks, kui pärandi

avanemise kohas viibiv pärija ei teatanud vastavale notariaalorganile kolme kuu jooksul arvates

pärandi avanemise päevast, et ta loobub pärandist.

Ringkonnakohus tühistas hagejaapellatsioonkaebuse alusel linnakohtu otsuse ning saatis asja samale

kohtule arutamiseks teises kohtu koosseisus.

Vaidlusalune elamu " osak aedlinna ehitusühingus Uus Tare " natsionaliseeriti 1940. a detsembrikuus.

1945. a valitsuse määrusega elamut ei tagastatud, vaid otsustati anda see üle moodustatud

elamuehituslikule kooperatiivile. Nimetatud määrus tühistati 1949. a. Kuna natsionaliseerimine

toimus juba 1940. a, siis vara õigusvastase võõrandamise ajal oli selle omanikuks hageja isa ja

hagejal ei olnud isa surma korral võimalik elamut pärida, samuti ei saanud kostja isa sellel ajal

pärandist loobuda. Vara õigusvastaselt võõrandamise ajal kuulus vara hageja isale. Vastavalt ORAS

§-le 8 lg 3 on omandireformi õigustatud subjektideks juhul, kui vara endine omanik on surnud ning

puudub testament, endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed ning lapselapsed, kui nende vanemad

on surnud. Linnakomisjon, kes tegi vara tagastamise kohta otsuse, ei arvestanud pärimisõigusest

loobumist. Seda otsust pooled ei vaidlustanud. Hageja nõue on oma sisult mittenõustumine

eelnimetatud otsusega, kuid linnakomisjoni otsusele kaebust nõutavas korras ei esitatud. Hageja

täpsustatud nõue ei käsitlenud elamu kahte mõttelist " osa, vaid elamut tervikuna. Nimetatud

küsimuses oli lahend linnakomisjoni otsuse näol olemas, mille kohaselt pooltele tagastati elamu

võrdsetes osades, kusjuures hageja oli oma osa kohtulahendi tegemise ajaks juba võõrandanud.

F. Puusepp esitas kohtule nõude tunnistada tema pärimisõigust Franz-Georg-Leopold Kogelile

kuulunud varale, sh Tallinnas, Maasika 5 asuvale majavaldusele tervikuna. Kohus rahuldas nõude

osaliselt ja seda elamu " mõttelise osa suhtes, pidades vajalikuks ülejäänus menetlus lõpetada,

käsitledes selles osas hageja nõuet omandiõiguse tunnistamisena. Sellist nõuet hageja ei esitanud.

Kohus ei arvestanud, et vaidlusalune elamu kui õigusvastaselt võõrandatud vara, oli tervikuna

tagastatud endise omaniku pärijatele, kelleks olid hageja ja kostja. Millise " mõttelise elamuosa

suhtes kohus hagi rahuldas ja millise osa suhtes menetluse lõpetas, kohtuotsusest ei selgu.

Kassatsioonkaebuses palus F. Puusepp tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks arutamiseks

samale kohtule. Kassaator leidis, et ringkonnakohus on oma otsuses lähtunud valest eeldusest, et

esitatud hagi vaidlustab sisuliselt Tallinna Linnakomisjoni 14. märtsi 1994. a otsust nr 2071.

Käesolev hagi ei vaidlusta Tallinna Linnakomisjoni otsust, vaid on sisuliseks eelduseks seda teha.

Kassaator on kogu aeg olnud seisukohal, et õigustatud subjektiks tema isale kuulunud elamu Maasika

5 suhtes on ainult tema, kuna isa suri enne maja lõplikku natsionaliseerimist 1949. a. Hageja ainsa

pärijana võttis pärandi vastu ja asus seda valdama. Kuna kassaatoril ei olnud esitada Tallinna

Linnakomisjonile testamenti ega ka seadusjärgset pärimisõiguse tunnistust, siis tagastati elamu kahele

õigustatud subjektile. Kohtul on täielik alus asja sisuliselt arutada ning teha otsus, millega tuvastada,

kas hageja võttis 1949. a pärast isa surma temast maha jäänud vara vastu või mitte. Üksnes pärast

selle küsimuse lahendamist on kassaatoril võimalik vaidlustada Tallinna Linnakomisjoni otsust,

millega vara tagastati kahele õigustatud subjektile kui omaniku pärijatele. Rikkudes TsKS §-s 301

lg 1 sätestatut on ringkonnakohus väljunud apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete

piirest.

Vastustaja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik.

Kolleegiumi istungil jäid kassaator ja tema esindaja kaebuse väidete juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi rikkumise tõttu.

Asja Iastme kohtule arutamiseks saatmise põhjuseks oli ringkonnakohtu otsuse järgi see, et

kohtuotsusest ei selgu, kumma mõttelise osa, kas hagejale või kostjale tagastatud osa suhtes hagi

rahuldati ja millise osa suhtes menetlus lõpetati. Tähelepanuta on jäänud, et hageja esialgses nõudes

omandiõiguse tunnustamiseks " mõttelisele osale elamust lõpetas kohus menetluse ja seda

apellatsioonikorras ei vaidlustatud. TsKS §-s 318 lg 1 sätestatu puudumisel võis asja I astme kohtule

uueks läbivaatamiseks saata, kui see oli vajalik asja õigemaks ja kiiremaks lahendamiseks.

Selliseid tagasisaatmise aluseid apellatsioonikohus tuvastanud pole.

Tuvastamata vara õigusvastase võõrandamise aega ja vara omanikku sellel ajal leidis linnakohus, et

Franz Georg-Leopold Kogelile kuulunud vara võtsid vastu nii hageja kui ka kostja isa Fred Kogel ja

järeldas sellest, et pärandaja varast " mõttelise osa päris hageja ja " mõttelise osa päris kostja isa.

Seetõttu rahuldati hagi ainult pooles mõttelises osas Franz-Georg-Leopold Kogelile kuulunud vara

suhtes. Teise mõttelise osa pärijaks loeti kostja isa. Küsimust sellest, millise mõttelise osa suhtes hagi

rahuldati, ei saa tõusetuda. Seega oli ringkonnakohtul võimalik asi lahendada.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 1998. a otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Franziska Puusepale 27. mail 1998. a ja 18. juunil 1998. a tasutud kautsjon 3682

(kolm tuhat kuussada kaheksakümmend kaks) krooni 50 senti.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed L. Laarmaa, J. Rätsep