3-2-3-17-98 · Riigikohus

3-2-3-17-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 3. detsembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 23. novembril 1998. a

Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tallinna Linnakohtu

11. jaanuari 1995. a otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Gennadi Kudsovi vastu 1725

krooni saamiseks.

Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF) maksis liikluskindlustuse seaduse § 18 lg 3 kohaselt Maie

Poldile 12. detsembril 1993. a liikluskindlustuse hüvitisena 1500 krooni seoses liiklusõnnetusega, mis

toimus 31. juulil 1993. a. Selle liiklusõnnetuse põhjustas kostja Gennadi Kudsov sõidukiga, mille

suhtes oli liikluskindlustuse seaduse kohaselt kindlustusleping sõlmimata. Hageja palus kostjalt

regressi korras välja mõista liikluskahju 1500 krooni, käsitluskulu 225 krooni ja riigilõivu.

Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Linnakohtu otsuse põhjenduste järgi tekiks hagejal

liikluskindlustuse seaduse § 29 lg 2 kohaselt regressinõude esitamise õigus kostja vastu siis, kui

kostja oleks liikluskahju tekitanud tahtlikult või juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumijoobes

või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust.

Vastavalt liiklusõnnetuse õiendile oli kostja avarii toimumise hetkel kaine. Ka muid aluseid hagi

rahuldamiseks pole hageja tõendanud.

Kohtuvigade parandamise avalduses palub ELKF Tallinna Linnakohtu otsuse tühistada. Avalduse

põhjenduste kohaselt on TsK § 460 üldnorm, mille 1. lõige sätestab, et isikul, kes on hüvitanud teise

isiku poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses.

Õnnetuse hetkel kehtinud LKS § 29 lg 1 on erisäte, mis piirab TsK §-ga 460 garanteeritud

regressiõigust teatud isikute suhtes ja teatud tingimustel, sätestades kindlustusvõtja kaitse

regressinõude vastu üldistel alustel. LKS § 29 lg 2 kehtestab erandid, mis annavad kindlustusandjale

ja ELKF-le õiguse esitada regressinõuded kahju tekitaja vastu, vaatamata sellele, et tegemist on

kindlustusvõtjaga, kes on seaduskuulekalt oma tsiviilvastutuse kindlustanud. LKS § 29 lg 2 ei ole

TsK § 460 suhtes erisäte, kuid koosvõetavalt jääb LKS § 29 siiski kitsendavaks erinormiks TsK § 460

suhtes. ELKF omab regressiõigust kindlustamata kahju tekitaja vastu, kuna tema arvelt on hüvitatud

kannatanule varaline kahju.

Vastustaja kohtuvigade parandamise avaldusele ei vastanud.

Kolleegium leidis, et linnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi

väära tõlgendamise tõttu.

Kahju tekitamise ajal kehtinud LKS § 29 lg-ga 1 oli kindlustusseltsi ja liikluskindlustuse fondi

regressiõigus piiratud vaid liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja

vastu. Seega pidi isik, kelle tsiviilvastutus oli liikluskindlustuse seaduse kohaselt kindlustamata,

kandma kindlustusseltsi või liikluskindlustuse fondi ees regressi korras vastutust üldistel alustel (TsK

§ 460). LKS § 29 lg 2 ei kuulu asjas kohaldamisele, sest see säte oli erinormina kohaldatav üksnes

liikluskindlustuse seaduse kohaselt oma vastutuse kindlustanud isikute poolt liikluskahju tekitamise

juhtudel, kes üldjuhul sama paragrahvi 1. lõike järgi kindlustusseltsi või liikluskindlustuse fondi ees

regressi korras ei vastutanud.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Linnakohtu 11. jaanuari 1995. a otsus tühistada ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada.

Tagastada Liikluskindlustuse Fondile 18. juunil 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada)

krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa