3-2-3-14-98 · 3-2-3-14-98 · Riigikohus

3-2-3-14-98 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 17. novembril 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. novembril 1998. a Eesti Liikluskindlustuse Fondi kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tallinna Linnakohtu 26. oktoobri 1994. a otsuse Eesti Liikluskindlustuse Fondi hagis Pjotr Nosõrevi vastu liikluskahju hüvitamiseks. Vastavalt liikluskindlustuse seaduse §-le 18 lg 3 maksis Eesti Liikluskindlustuse Fond (ELKF) 22. detsembril 1993. a Viljar Raidamile välja kindlustushüvitise 3 384 krooni 25 senti seoses 18. märtsil 1993. a toimunud liiklusõnnetusega. Liiklusõnnetuses oli süüdi Pjotr Nosõrev, kelle tsiviilvastutus seoses liikluskahju tekitamisega oli kindlustamata. Hageja taotles kostjalt TsK §-de 448, 458 ja 460 alusel regressi korras liikluskahju 3 384 krooni 25 sendi, käsitluskulude 508 krooni ja riigilõivu väljamõistmist. Tallinna Linnakohtu 26. oktoobri 1994. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Vastavalt liikluskindlustuse seaduse § 29 lg-s 1 sätestatule, on hagejal õigus esitada regressinõue sõidukijuhi vastu, kes on tekitanud liikluskahju tahtlikult või juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumi joobes või olles mõne muu tugevatoimelise ainemõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Tõendamist ei leidnud ükski nimetatud seaduse sättes toodud alustest, millele hageja võiks oma regressinõude rajada. Kohtuvigade parandamise avalduses palub ELKF linnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Hageja leiab, et TsK § 460 on üldnorm, mille kohaselt isikul, kes on hüvitanud teise isiku poolt tekitatud kahju, on tagasinõude õigus selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra. Õnnetuse ajal kehtinud LKS § 29 sätestas kindlustusandja regressiõiguse piiramise isiku vastu, kes on lepingulistes suhetes kindlustusandjaga, mitte aga muude kahjutekitajate vastu. LKS § 29 lg 2 kehtestas omakorda erandid lõike 1 suhtes, mis andsid kindlustusandjale ja ELKF-le õiguse esitada regressinõudeid kahju tekitaja vastu, sõltumata tsiviilvastutuse kindlustamisest. Lõige 2 kehtestas, et kindlustusseltsil ja ELKF-l on õigus esitada regressinõudeid sõiduki juhi vastu, kes on tekitanud liikluskahju tahtlikult, juhtides sõidukit alkoholi- või narkootikumijoobes või olles muu tugevatoimelise aine mõju all või omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Seega ei ole LKS § 29 lg 2 TsK § 460 suhtes erinorm ja puudub mõistlik selgitus, miks peaks kindlustamata sõiduki juht olema vabastatud regressikohustusest. Kindlustusvõtja vastase regressiõiguse piiramine on õigustatud, kuna regressiõigus välistatakse tasulise kindlustuslepingu alusel. Seega omab regressiõigust kindlustamata kahju tekitaja vastu ELKF, kelle arvelt on hüvitatud kannatanule tekitatud materiaalne kahju. Kolleegium leidis, et linnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel LKS § 29 väära

tõlgendamise tõttu. Kahju tekitamise ajal kehtinud LKS § 29 lg 1 kohaselt piirati kindlustusseltsi ja liikluskindlustuse fondi regressiõigust üksnes liikluskindlustuse seaduse alusel kindlustatud sõiduki kindlustusvõtja vastu. See tähendab, et isik, kelle tsiviilvastutus oli kindlustamata, pidi TsK § 460 alusel regressi korras vastutama liikluskindlustuse fondi ees kahju eest mida ta põhjustas. LKS § 29 lg 2 ei kuulu selle vaidluse puhul kohaldamisele, kuna see on erinormina käsitletav liikluskindlustuse seaduse alusel oma vastutuse kindlustanud isikute suhtes, kes üldjuhul sama paragrahvi esimese lõike alusel ei vastuta. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Linnakohtu 26. oktoobri 1994. a otsus tühistada ja saata asi samale linnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtuvea parandamise avaldus rahuldada ja tagastada Liikluskindlustuse Fondile 28. mail 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa