3-1-3-23-98 · Riigikohus

3-1-3-23-98 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. oktoobril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja A.D. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Kohtuistungist võtsid osa A.D. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti A.D. Tartu Linnakohtu 25. augusti 1992. a otsusega süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele osaliselt Tartu Linnakohtu 28. mai 1990. a otsusega mõistetud kolmeaastane vabadusekaotuslik karistus ning lõplikuks karistuseks mõisteti viis aastat vabadusekaotust. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase katseajaga. Kohtuotsuse kohaselt mõisteti A.D. süüdi 24. ja 25. veebruaril 1992. a toimepandud salajase varguse eest. Selle süüdistusega seoses viibis ta vahi all 1. märtsist kuni 25. augustini 1992. a. A.D. peeti kuritegudes kahtlustatavana uuesti kinni 26. aprillil 1993. a ning alates 28. aprillist 1993. a võeti ta vahi alla. 10. mail 1993. a vabastati ta vahi alt põhjusel, et talle ei esitatud tähtaegselt süüdistust. Uuesti võeti A.D. vahi alla 22. oktoobril 1993. a ja teda süüdistati salajastes vargustes, mis olid toime pandud 4. jaanuarist 1992. a kuni 25. septembrini 1993. a. Tartu Linnakohtu 12. septembri 1995. a otsusega mõisteti A.D. eeltoodud salajastes vargustes süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega neljaks aastaks. KrK § 41 lg 1 alusel liideti sellele karistusele Tartu Linnakohtu 25. augusti 1992. a otsusega mõistetud karistus osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti kuus aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. KrK § 45 alusel loeti karistuse tähtaja hulka vahi all viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks loeti 22. oktoober 1993. a. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 1995. a otsusega Tartu Linnakohtu 12. septembri 1995. a otsus tühistati A.D-le mõistetud lõpliku karistuse osas. A.D-le mõisteti lõplikuks karistuseks KrK § 41 alusel viis aastat ja kaks kuud vabadusekaotust. KrK § 45 alusel loeti sellest karistusest kantuks ajavahemik 26. aprillist kuni 10. maini 1993, s.o. 14 päeva ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti viis aastat üks kuu ja kuusteist päeva vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistuse kandmise aja algus jäeti samaks, s.o 22. oktoober 1993. a. Muus osas jäi linnakohtu otsus muutmata. Lisaks eeltoodule mõisteti A.D. süüdi Tartu Linnakohtu 22. aprilli 1996. a otsusega eelmisest süüdistusest eraldatud kuritegudes, mis olid toime pandud 1993. aasta aprillis. Nimetatud otsusega mõisteti A.D. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati kaheksakuulise vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 40 lg 3 sätetele liideti sellele karistusele Tartu Linnakohtu 12. septembri 1995. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. s.o 2 aastat 7 kuud ja 16 päeva ning lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi järgi mõisteti kolm aastat ja kaks kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas arvates kohtuotsuse tegemise päevast. A.D. osas viimatinimetatud kohtuotsust vaidlustatud ei ole. Süüdimõistetu A.D. esitas Riigikohtule avalduse kohtuvigade parandamiseks Tartu Linnakohtu 12. septembri 1995. a otsuses ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 23. novembri 1995. a otsuses, millega jäeti lõpliku karistuse mõistmisel arvestamata tema poolt vahi all viibitud aeg, s.o 1. märts kuni 25. august 1992. a. Avaldaja palub lugeda nimetatud ajavahemiku karistustähtaja hulka ning lühendada selle võrra lõplikult kandmisele kuuluvat karistustähtaega. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära vandeadvokat A. Froschi, kes taotles avalduse rahuldamist ning A.D. vabastamist seoses karistuse ärakandmisega, prokurör M. Püssi, kes samuti taotles avalduse rahuldamist,

3-1-3-23-98 · Riigikohus: oktoobril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar, Lea Kalm, Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja A.D. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Kohtuistungist võtsid osa A.D. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti A.D. Tartu Linnakohtu 25. augusti 1992. a otsusega süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele osaliselt Tartu Linnakohtu 28. mai 1990. a otsusega mõistetud kolmeaastane vabadusekaotuslik karistus ning lõplikuks karistuseks mõisteti viis aastat vabadusekaotust. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase katseajaga. Kohtuotsuse kohaselt mõisteti A.D. süüdi 24. ja 25. veebruaril 1992. a toimepandud salajase varguse eest. Selle süüdistusega seoses viibis ta vahi all 1. märtsist kuni 25. augustini 1992. a. A.D. peeti kuritegudes kahtlustatavana uuesti kinni 26. aprillil 1993. a ning alates 28. aprillist 1993. a võeti ta vahi alla. 10. mail 1993. a vabastati ta vahi alt põhjusel, et talle ei esitatud tähtaegselt süüdistust. Uuesti võeti A.D. vahi alla 22. oktoobril 1993. a ja teda süüdistati salajastes vargustes, mis olid toime pandud 4. jaanuarist 1992. a kuni 25. septembrini 1993. a. Tartu Linnakohtu 12. septembri 1995. a otsusega mõisteti A.D. eeltoodud salajastes vargustes süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega neljaks aastaks. KrK § 41 lg 1 alusel liideti sellele karistusele Tartu Linnakohtu 25. augusti 1992. a otsusega mõistetud karistus osaliselt ja lõplikuks karistuseks mõisteti kuus aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. KrK § 45 alusel loeti karistuse tähtaja hulka vahi all viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks loeti 22. oktoober 1993. a. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 1995. a otsusega Tartu Linnakohtu 12. septembri 1995. a otsus tühistati A.D-le mõistetud lõpliku karistuse osas. A.D-le mõisteti lõplikuks karistuseks KrK § 41 alusel viis aastat ja kaks kuud vabadusekaotust. KrK § 45 alusel loeti sellest karistusest kantuks ajavahemik 26. aprillist kuni 10. maini 1993, s.o. 14 päeva ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti viis aastat üks kuu ja kuusteist päeva vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistuse kandmise aja algus jäeti samaks, s.o 22. oktoober 1993. a. Muus osas jäi linnakohtu otsus muutmata. Lisaks eeltoodule mõisteti A.D. süüdi Tartu Linnakohtu 22. aprilli 1996. a otsusega eelmisest süüdistusest eraldatud kuritegudes, mis olid toime pandud 1993. aasta aprillis. Nimetatud otsusega mõisteti A.D. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja teda karistati kaheksakuulise vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 40 lg 3 sätetele liideti sellele karistusele Tartu Linnakohtu 12. septembri 1995. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. s.o 2 aastat 7 kuud ja 16 päeva ning lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumi järgi mõisteti kolm aastat ja kaks kuud vabadusekaotust poolkinnises vanglas arvates kohtuotsuse tegemise päevast. A.D. osas viimatinimetatud kohtuotsust vaidlustatud ei ole. Süüdimõistetu A.D. esitas Riigikohtule avalduse kohtuvigade parandamiseks Tartu Linnakohtu 12. septembri 1995. a otsuses ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 23. novembri 1995. a otsuses, millega jäeti lõpliku karistuse mõistmisel arvestamata tema poolt vahi all viibitud aeg, s.o 1. märts kuni 25. august 1992. a. Avaldaja palub lugeda nimetatud ajavahemiku karistustähtaja hulka ning lühendada selle võrra lõplikult kandmisele kuuluvat karistustähtaega. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära vandeadvokat A. Froschi, kes taotles avalduse rahuldamist ning A.D. vabastamist seoses karistuse ärakandmisega, prokurör M. Püssi, kes samuti taotles avalduse rahuldamist,