3-2-1-95-98 · Riigikohus

3-2-1-95-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 6. oktoobril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja J. Luik, E.-A. Antoni

esindaja vandeadvokaat M. Sikuti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 14. septembril 1998. a

Elmar-Aleksander Antoni kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

27. aprilli 1998. a otsuse AS Vilpak hagis Risti talu ja Elmar-Aleksander Antoni vastu 303 805

krooni 35 sendi saamiseks ning Risti talu ja Elmar-Aleksander Antoni vastuhagis lepingu

näilikuks tunnistamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu otsuse kohaselt palus AS Vilpak 23. oktoobril 1996. a Viljandi Maakohtule

esitatud hagis Risti talult ja E.-A. Antonilt välja mõista 168 035 krooni 10 senti. Hagi põhjenduste

kohaselt sõlmisid AS Vilpak ja Risti talu 2. jaanuaril 1995. a hagejale kuulunud saetööstuse

tervikvara ostu-müügilepingu. Tervikvara hinnaks oli 500 000 krooni. Hageja müüs selle lepingu

järgi vara kokku 166 773 krooni 67 sendi eest, millest on tasumata 100 508 krooni 85 senti. Seaduse

järgi on viivis sellelt summalt 5276 krooni 25 senti. 30. märtsil 1995. a sõlmisid AS Vilpak ja E.-

A. Anton saekaatri tööstushoone ostu-müügilepingu. Tööstushoone hinnaks oli 200 000 krooni,

millest 140 000 krooni oli tasutud enne lepingu sõlmimist. Selle lepingu järgi on tasumata 60 000

kroonining viivis seaduse järgi on 2250 krooni. Menetluse kestel hageja täpsustas oma nõuet. Hageja

leidis, et tervikvara hinnast tuleb maha arvata tööstushoone hind 200 000 krooni ning seega oli ostja

lõplikuks kohustuseks 2. jaanuari 1995. a tervikvara ostu-müügilepingu järgi 300 000 krooni

tasumine müüjale. Hageja palus 2. jaanuari 1995. a lepingu järgi kostjatelt välja mõista 232 535

krooni 35 senti võlga ja 8720 krooni viivist ning 30. märtsi 1995. a lepingu järgi 60 000 krooni võlga

ja 2550 krooni viivist. Kokku palus hageja kostjatelt välja mõista 303 805 krooni 35 senti.

Risti talu hagi ei tunnistanud ning väitis, et 2. jaanuaril 1995. a sõlmisid AS Vilpak ning Risti talu

kaks sisult täiesti sarnast saeveski kompleksi ostu-müügilepingut, mis erinesid vaid müügihinnalt.

Ühes lepingus oli müügihinnaks märgitud 200 000 krooni, teises aga 500 000 krooni. 30. märtsil

1995. a sõlmiti notariaalselt saeveski kompleksi ostu-müügileping summas 200 000 krooni. Selles

lepingus võtab hageja omaks, et kuni 30. märtsini 1995. a kuulus saeveski hagejale. Seega on

eelnenud lepingud kehtetud ja hageja nõue 500 000 krooni nõudes alusetu. Saeveski tervikvara ostu-

müügilepingu katteks on kostja hagejale koos viivistega tasunud 201 199 krooni 30 senti

Kostjad esitasid vastuhagi 2. jaanuari 1995. a saekaatri tervikvara 500 000 krooni suuruse

müügihinnaga ostu-müügilepingu näilikuks tunnistamiseks. Vastuhagi põhjenduste kohaselt koostati

500 000 krooni suuruse müügihinnaga lepinguvariant potentsiaalse välisinvestori ees näitlemiseks

suurema investeeringu saamise eesmärgil. Leping oli näilik. See oli koostatud kavatsuseta luua

õiguslikke tagajärgi, mida kinnitab ka sama sisuga ja samal kuupäeval allakirjutatud 200 000 krooni

suuruse müügihinnaga leping.

Viljandi Maakohus jättis AS-i Vilpak hagi rahuldamata ning rahuldas E.-A. Antoni vastuhagi.

Kohtuotsuse põhjenduste järgi on asjas poolteks AS Vilpak ja E.-A. Anton, sest talu ei ole juriidiline

isik. E.-A. Antoni kui taluperemehe poolt Risti talu nimel tehtud tehinguid ei saa eristada tehingutest,

mis E.-A. Anton on teinud enda nimel. E.-A. Anton on hagejale lepingu täitmiseks sooritanud

makseid summas 201 199 krooni 30 senti. 200 000 krooni ületav summa koosneb intressidest. Kohus

luges 30. märtsi 1995. a lepingu kostja poolt täidetuks. Kohus leidis, et 2. jaanuari 1995. a 500 000

krooni suuruse müügihinnaga leping allkirjastati kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi ning luges

selle näilikuks. Tunnistaja Tiit Rahula ütlustega on tõendatud, et see leping sõlmiti kavatsusega

näidelda potentsiaalsete välisinvestorite ees. Lepingu objekt ei ole määratletav, kuivõrd lepingule ei

ole lisatud selle lahutamatut osa nr 1. Asjaolu, et hageja müüs hoone E.-A. Antonile 30. märtsi

1995. a lepingu kohaselt, lükkab ümber hageja seisukoha, et see hoone oli juba varem Risti talule

müüdud.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning rahuldas hagi osaliselt, vastuhagi aga jättis

rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse motiivide järgi saab Risti talu olla asjas kostjaks, kuna ta on

registreeritud ettevõtteregistris ja puuduvad andmed, et ta oleks 1. septembriks 1997. a lõpetatud või

ümber kujundatud. Asjas ei ole tõendatud, et AS-i Vilpak ja Risti talu vahel 2. jaanuaril 1995. a

sõlmitud ostu-müügileping summas 500 000 krooni oleks olnud näilik. Tehingut ei muuda näilikuks

see, et lepingus märgitud hind on suurem, kui on tegelikult lepingu järgi üleantu väärtus. Arve-

saatelehtede alusel on tõendatud AS-i Vilpak poolt vara üleandmine Risti talule summas 166 385

krooni 10 senti. Risti talu on selle vara eest tasunud 67 464 krooni 65 senti. Ringkonnakohus mõistis

Risti talult 2. jaanuari 1995. a lepingu järgi hageja kasuks välja 98 920 krooni 45 senti võlga ja 3462

krooni viivist, kokku 102 382 krooni 65 senti, samuti riigilõivu 7542 krooni 90 senti.

Ringkonnakohus leidis, et AS-i Vilpak ja E.-A. Antoni vahel 30. märtsil 1995. a sõlmitud lepingu

kohaselt oli ostja enne lepingu sõlmimist tasunud 140 000 krooni ning tasuda jäi veel 60000 krooni.

Selle summa tasumist E.-A. Anton ei ole tõendanud. Kokkulepe võlgnevuse likvideerimise kohta ei

ole vaadeldav võla ülekandmisena Risti talult E.-A. Antonile, sest kokkuleppest ei nähtu, millisest

kohustisest tuleneva võlaga on tegemist. Ei ole selge, kas kokkuleppes nimetatud summa hõlmab

täielikult või osaliselt Risti talu võlga või E.-A. Antoni võlga. Ringkonnakohus mõistis E.-

A. Antonilt 30. märtsi 1995. a lepingu järgi hageja kasuks välja 60 000 krooni võlga ning 2550 krooni

viivist, kokku 62 550 krooni. Kohus nõudis E.-A. Antonilt riigituludesse riigilõivu 606 krooni 85

senti.

Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega hagi

rahuldamata jätmist ja vastuhagi rahuldamist. Kassaator leiab, et asjas on tõendatud, et 2. jaanuaril

1995. a sõlmitud 500 000 krooni suuruse müügihinnaga lepinguprojekt koostati ainult potentsiaalselt

välisinvestorilt suurema investeeringu väljameelitamise eesmärgil. Seda tõendas kohtus ka tunnistaja

Tiit Rahula. Tegelik poolte kokkulepe objekti müügihinna osas oli 200 000 krooni, millise hinnaga

leping ka sõlmiti. Kassatsioonkaebuse kohaselt saab asjas kostjaks olla ainult E.-A. Anton kui

füüsiline isik, kuna 2. jaanuari 1995. a 200 000 krooni suuruse müügihinnaga saekaatri tervikvara

ostu-müügilepingu ja 30. märtsi 1995. a saekaatri tööstushoone ostu-müügilepingu objekt on

tegelikult üks ja seesama. Viimane leping sõlmiti vaid seetõttu, et hoonete ostu-müügileping peab

olema notariaalselt tõestatud. Seda kinnitab ka 30. märtsi 1995. a lepingus märgitu, et ostja on

müügihinnast müüjale tasunud 140 000 krooni vastavalt 11. jaanuari 1995. a müüja kassa sissetuleku

orderi kviitungile. Sellelt kviitungilt nähtub, et 140 000 krooni on tasunud Risti talu saekaatri

tervikvara eest. Sellest järeldub, et pooled on samastanud ostjana Risti talu ja E.-A. Antoni.

Ringkonnakohus ei osutanud nimetatud asjaolule tähelepanu. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et

10. mail 1996. a AS-i Vilpak ja E.-A. Antoni vahel sõlmitud võlgnevuse likvideerimise kokkuleppest

ei nähtu, millisest kohustisest tuleneva võlaga on tegemist. Kokkuleppe p-s 2.1 on sõnaselgelt

fikseeritud, et E.-A. Antoni võlgnevus AS-i Vilpak ees kokkuleppe allakirjutamise päeva seisuga on

saekaatri kompleksi osas 29 966 krooni 1 sent.

Vastuses kassatsioonkaebusele AS Vilpak kaebusega ei nõustu ning palub jätta ringkonnakohtu otsuse

muutmata.

Kolleegiumi istungil palus kassaatori esindaja kaebuse rahulda selles toodud motiividel.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Apellatsioonikohus on ekslikult leidnud, et Risti talu saab olla asjas kostjaks. 1993. aasta

1. detsembril jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSrakS) § 25 lg-ga 3 tunnistati

kehtetuks Eesti NSV taluseadus, välja arvatud § 4 5. lõige ning § 14 3. ja 5. lõige. AÕSrakS § 16 1.

lõikes sätestati, et alates 1993. a 1. detsembrist kuulub talupere vara taluperemehele ja tema

abikaasale ühiselt. Neil asjaoludel ja arvestades asjaõigusseaduse rakendamise seaduse jõustumisel

kehtinud TsK §-s 25 sätestatut, mille kohaselt juriidilise isiku põhitunnuseks oli eraldatud vara

olemasolu, ei saa alates 1993. a 1. detsembrist käsitleda talu juriidilise isikuna, kes võiks olla kohtus

kostjaks. Asjas ei oma tähtsust, et Risti talu ei ole ettevõtteregistrist kustutatud.

Kuna apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu otsuse tervikuna ning tegi uue otsuse, siis

kooskõlas TsKS § 313 1. lõikega ning § 232 3. ja 4. lõikega pidi apellatsioonikohus võtma seisukoha

nii hagi ja vastuhagi põhjenduste kui ka neile esitatud vastuväidete suhtes. Vastuhagi alusena oli

esitatud asjaolu, et 2. jaanuari 1995. a 500 000 krooni suuruse müügihinnaga saekaatri tervikvara

ostu-müügileping allkirjastati ainult potentsiaalse välisinvestori ees näitlemiseks ilma kavatsuseta

luua õiguslikke tagajärgi. Jättes vastuhagi rahuldamata, on apellatsioonikohus jätnud otsuses

kajastamata oma seisukoha vastuhagi alusena esitatud asjaolude tuvastatuse kohta. Kohtuotsuses ei

ole motiveeritud, miks lükatakse tagasi vastuhagi aluseks olevate asjaolude kinnitamiseks esitatud

tõendid: 2. jaanuari 1995. a 200 000 krooni suuruse müügihinnaga saekaatri tervikvara ostu-

müügileping ja tunnistaja Tiit Rahula ütlused. Rahuldades hagi osaliselt, ringkonnakohus leidis, et E.-

A. Anton ei ole tõendanud 30. märtsi 1995. a lepingu järgi tasumisele kuuluva 60 000 krooni

maksmist hagejale. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et AS-i Vilpak ja E.-

A. Antoni vahel kassaatori väitel 10. mail 1996. a sõlmitud võlgnevuse likvideerimise kokkuleppest

ei nähtu, millisest kohustisest tulenevat võlga kokkulepe puudutab. Nimetatud kokkuleppe p-s 2.1 on

märgitud E.-A. Antoni võlgnevus saekaatri kompleksi osas ja p-s 2.2 saematerjalide ja küttepuude

osas. Kuna Risti talu ei ole juriidiline isik, siis ringkonnakohtu poolt hageja ja E.-A. Antoni vahel

sõlmitud võlgnevuse likvideerimise kokkuleppe hindamine võla ülekandmise seisukohalt lähtudes ei

olnud õige.

Kassatsiooniastmes E.-A. Antoni poolt kantud advokaadikulu 3000 krooni väljamõistmine

otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 1998. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada E.-A. Antonile 25. mail 1998. a tasutud kautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni

ning Urmas Antoni Pinska lauavabrikule 30. mail 1998. a tasutud kautsjon 1094 (üks tuhat

üheksakümmend neli) krooni.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed: A. Kull, J. Luik