3-3-1-28-98 · Riigikohus

3-3-1-28-98

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 2. oktoobril 1998. a.

A. Eruski esindaja kassatsioonkaebuse läbi-vaatamine HÕS § 110 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 1. oktoobril 1998. a. avalikul kohtuistungil läbi Arvi Eruski esindaja advokaat Indrek Leppiku

kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 1998. a. otsusele haldusõiguse-rikkumise asjas

nr. II-3õ-47/98.

Protsessiosalisena võttis istungist osa A. Eruski esindaja advokaat I. Leppik. Juures oli

halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend.

18. märtsil 1998. a. esitas Arvi Eruski esindaja advokaat Indrek Leppik Tartu Halduskohtule kaebuse

Tartu Liikluspolitsei komissari 17. märtsi 1998. a. otsuse peale haldusõiguserikkumise asjas nr. R-

940. Nimetatud otsusega määrati A. Eruskile HÕS § 110 alusel karistuseks rahatrahv 1800 krooni (50

päevapalka), kuna ta rikkus 14. märtsil 1998. a. " "Sõitjateveo eeskirja" p. 56; 64 nõudeid - osutas

taksoveo teenuseid omamata kehtivat tegutsemisluba ja taksoluba.". Haldusõiguserikkumise

protokolli kohaselt puudus A. Eruskil taksoveol "teenindusluba".

Kaebuse esitaja väitis, et "HÕS § 110 blanketset normi ei saa sisustada teede- ja sideministri 04. 08.

1997. a. määrusega nr. 31 kinnitatud sõitjate veo eeskirja punktiga 64" ja "punkt 64 esimene alapunkt

1) ületab praeter legem määruse regulatsioonipädevust ja; 2) taksoteenindusloa nõude kehtestamiseks

puudub delegatsiooninorm (volitusnorm).". Kaebuse esitaja väitis veel, et Põhiseaduse § 31 annab

ettevõtlusega tegelemise piirangute kehtestamise pädevuse expressis verbis vaid seadusandjale.

Liiklusseaduse § 18, samuti ka teede- ja sideministri osundatud määruses viidatud teised õigusnormid

ei anna määrusandjale volitust kehtestada taksoteenuse osutamiseks tegevuslubade nõuet.

Tartu Halduskohtu 13. aprilli 1998. a. otsusega haldusõiguserikkumise asjas nr. 3-26/98 jäeti

A. Eruski kaebus rahuldamata. Kohtuotsuses leiti, et teede- ja sideminister on pädev kehtestama

määrusega sõitjateveo eeskirja. Kohus tuvastas, et kuna A. Eruskil puudus tegutsemisluba, on ta

rikkunud Sõitjateveo eeskirja sätteid ja talle on HÕS § 110 alusel määratud halduskaristus

seaduslikult.

22. aprillil 1998. a. esitas A. Eruski esindaja advokaat I. Leppik apellatsioonkaebuse, milles palus

jätta kohaldamata teede- ja sideministri 4. augusti 1997. a. määrusega nr. 31 kinnitatud Sõitjateveo

eeskirja punktid 56 ja 64, tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja Tartu Liikluspolitsei komissari otsus

ning lõpetada asja menetlus. Apellatsioonkaebuses väitis A. Eruski esindaja, et kuna seadusega ei ole

sätestatud, et ettevõtjal peab taksoteenuse osutamiseks olema tegutsemisluba, siis ei ole A. Erusk

pannud toime haldusõiguserikkumist. Sõitjateveo eeskirjaga tegutsemisloa nõude sätestamine on

vastuolus Põhiseaduse §-ga 31 ja selle nõude sätestamiseks ministri määrusega puudus ka vastav

volitusnorm. Äriseadustiku § 521 lg 3 kohaselt saab kohalik omavalitsus tegutsemisloa välja anda

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Sellist korda taksoteenuse osutamiseks Vabariigi Valitsus

kehtestanud ei ole. Ministri määrusega taksoloa väljaandmise tingimuste ja korra kehtestamise

delegeerimine kohalikule omavalitsusele on aga vastuolus Äriseadustiku §-ga 521 lg 1 ja 3.

Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 1998. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et Tartu Halduskohtu otsuses on põhjalikult

motiveeritud kaebuse rahuldamata jätmist ning tulenevalt HÕS §-st 30721 lg 2 ei pea ringkonnakohus

enam otsuse motiive kordama. Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonkaebuses esitatud

seisukohaga, et kohaldamata tuleks jätta ministri määrusega kinnitatud Sõitjateveo eeskirja punktid

56 ja 64.

6. juulil 1998. a. esitas A. Eruski esindaja advokaat I. Leppik kassatsioonkaebuse, milles palub jätta

kohaldamata teede- ja sideministri 4. augusti 1997. a. määrusega nr. 31 kinnitatud Sõitjateveo eeskirja

punktid 56 ja 64 ning tühistada ringkonnakohtu otsus ja lõpetada asjas menetlus.

Kassatsioonkaebuses väidetakse, et kuna kohtud pole andnud hinnangut kaebuse esitaja väitele, et

Põhiseaduse § 31 kohaselt saab tegutsemisloa nõue tuleneda vaid seadusest, on kohtud rikkunud HÕS

§-ga 301 lg 4 sätestatud nõudeid otsuse motiveerivale osale. Ringkonnakohus, lugedes Tartu

Halduskohtu otsuse põhjendatuks, ei ole motiveerinud kaebuse põhjendamatust. Kassatsioonkaebuses

väidetakse, et A. Erusk pole pannud toime haldusõiguserikkumist, kuna tegutsemisloa nõue

taksoteenuse osutamiseks ei ole sätestatud seadusega. Puudub ka volitusnorm sellise nõude

sätestamiseks ministri määrusega. Samuti puudub nõuetekohane kord tegutsemisloa väljaandmiseks.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalise, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Haldusõiguserikkumise protokolli kohaselt seisnes A. Eruski haldusõiguserikkumine selles, et tal

puudus taksoveol "teenindusluba". Tartu Liikluspolitsei komissari 17. märtsi 1998. a. otsusega

määrati A. Eruskile HÕS § 110 alusel karistuseks rahatrahv, kuna ta "osutas taksoveo teenuseid

omamata kehtivat tegutsemisluba ja taksoluba". Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses põhjendati

vaidlustatud otsuse seadusevastasust, kasutades mõisteid "tegevusluba" ja "taksoteenindusluba

(taksoluba)". Kaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et kaebuses peetakse tegevusloa asemel silmas

tegutsemisluba. Tartu Halduskohtu otsuses kasutatakse üksnes mõistet "takso tegutsemisluba" ja

jäetakse põhjendusteta kõrvale kaebuse see osa, mis puudutab taksoluba. A. Eruski esindaja poolt

esitatud apellatsioonkaebuses väideti uuesti, et taksoloa nõue on seadusevastane ja põhjendatakse

seda seisukohta. Ringkonnakohus asus aga seisukohale, et Tartu Halduskohtu otsuses on põhjalikult

motiveeritud kaebuse rahuldamata jätmist ja ringkonnakohus ei pea motiive kordama.

Ringkonnakohtu otsuses jäeti taksoloa nõudesse puutuv apellatsioonkaebuse osa käsitlemata.

Seega pole kohtud pööranud tähelepanu haldusõiguserikkumise protokollis märgitud rikkumise

kirjelduse erinevusele võrreldes liikluspolitsei komissari otsusega. Samuti on kohtud jätnud

tähelepanuta kaebuse selle osa, mis käsitleb taksoloa nõuet.

HÕS § 263 kohaselt on ametiisik haldusõiguserikkumise asja arutamisel kohustatud välja selgitama,

kas haldusõiguserikkumine on toime pandud. Selles sättes peetakse silmas seda

haldusõiguserikkumist, mille kirjeldus on vastavalt HÕS §-le 229 lg 1 p. 5 märgitud

haldusõiguserikkumise protokollis. HÕS § 282 kohaselt arutab halduskohus kaebust asjastehtud

otsuse peale vaid selle tegevuse piires, mille kohta on koostatud protokoll ja mille kohta on asjas

tehtud otsuses antud õiguslik hinnang. Ametiisiku ja kohtute otsuste vastavuse nõuet

haldusõiguserikkumise kirjeldusele haldusõiguserikkumise protokollis on rõhutatud ka Riigikohtu

halduskolleegiumi varasemates lahendites III/3-2/95 (RT III 1995, 16, 205) ja 3-3-1-12-97 (RT III

1997, 18/19, 201). Seega pidid kohtud lähtuma kas protokollis märgitud "teenindusloa" puudumisest

taksoveol või siis motiveerima, miks on õige pidada "teenindusluba" ametiisiku otsuses märgitud

"tegutsemisloaks" ja "taksoloaks". Ametiisiku otsuse peale esitatud kaebuse ja apellatsioonkaebuse

selle osa, mis käsitleb taksoloa nõuet, motiveerimatult läbivaatamata jätmine on vastuolus

haldusõiguserikkumise asja menetluse üldpõhimõtetega.

2. Teede- ja sideministri 4. augusti 1997. a. määrus nr. 31, millega kinnitati Sõitjateveo eeskiri, on

antud lähtudes Liiklusseaduse §-st 18, Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-st 6 lg 1 ning

võttes arvesse Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 1996. a. määruse nr. 99 "Volituste andmine

liiklusseadusest tulenevate õigusaktide kehtestamiseks" punkti 3 alapunkti 6.

Liiklusseaduse § 18 alusel kehtestab sõitjate veo eeskirja Vabariigi Valitsus või valitsusepoolse

vastava volitusnormi korral teede- ja sideminister. Liiklusseadus ei sätesta seejuures, milliseid

küsimusi reguleeritakse sõitjate veo eeskirjaga. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1

kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada ka valla- või linnasisest ühistransporti, juhul

kui see ülesanne ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 1996. a.

määruse nr. 99 punkti 3 alapunktiga 6 volitatakse teede- ja sideministrit kehtestama sõitjate veo

eeskirja.

Seega oli teede- ja sideministril volitus kehtestada sõitjate veo eeskirja.

3. HÕS § 110 näeb ette haldusvastutuse mootorsõiduki juhi poolt sõitjate- või veoseveo eeskirja

rikkumise eest. HÕS §-s 110 osundatud sõitjateveo eeskirja on kehtestanud teede- ja sideminister

määrusega, mille andmiseks teda volitati Vabariigi Valitsuse määrusega. Sõitjateveo eeskirja p. 2

kohaselt sätestab eeskiri sõitjateveo korra, nõuded veokorraldusele, vedajatele, sõitjateveo

infrastruktuurile ja sõitjate pagasiveole ning sõitjate ja vedajate vastutuse.

Sõitjateveo eeskirja p. 56 sätestab, et taksoveo teenuseid võib osutada taksojuht, kellel on kehtiv

tegutsemisluba ja taksoluba. Eeskirja p. 4 kohaselt on tegutsemisluba "kehtestatud korras väljaantud

dokument, mis annab selle omanikule õiguse teostada taksovedu" ja taksoluba on "kohaliku

omavalitsuse poolt kehtestatud korras väljaantud dokument, mis tõendab mootorsõiduki vastavust

taksole esitatud nõuetele". Eeskirja p. 57 täpsustab, et tegutsemisluba antakse välja kohaliku

omavalitsuse poolt sõitjate teenindamiseks selle omavalitsuse haldusterritooriumil, samuti ka sõiduks

väljaspoole vastavalt sõitja poolt soovitud sihtpunktile. Eeskirja p. 64 kohustab taksojuhti panema

taksojuhile väljastatud tegutsemisloa takso näitlaua paremale poole nähtavale kohale. Eeskirja p. 58

alusel kehtestab taksoloa väljaandmise tingimused ja korra kohalik omavalitsus.

Äriseadustiku § 521 lg 3 sätestab, et ettevõtja tegutsemisloa annab välja kohalik omavalitsus

Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Seega ei sätesta Äriseadustik otsesõnu, kas ettevõtja

tegutsemisluba nõutakse kõigilt ettevõtjatelt. Kui tegutsemisloa nõue kõigile ettevõtjatele ei tulene

seadusest, siis võib antud asja lahendamisel olla oluline, kes ja millise volitusnormi alusel otsustab, et

just taksoveoks on vajalik tegutsemisluba. Äriseadustiku § 4 lg 2 kohaselt võib seadusega sätestada

tegevusalasid, milleks on vaja tegevusluba või millel võib tegutseda üksnes teatud liiki ettevõtja.

Kohtud pole motiveerinud, miks on tegutsemisloa ja taksoloa nõude kui ettevõtluse piirangu

kehtestamine ministri määrusega seaduslik.

Kuna tegutsemisloa nõude kui ettevõtluse piirangu konkreetset sisu pole seadusega sätestatud, on

erilise tähtsusega tegutsemisloa väljaandmise korra kehtestamine Vabariigi Valitsuse poolt. Kohtud

pole tuvastanud, kas Äriseadustiku § 521 lg 3 alusel on tegutsemisloa väljaandmiseks korra

kehtestanud Vabariigi Valitsus, ja kui sellist korda kehtestatud ei ole, kas siis saab ettevõtjalt nõuda

tegutsemisluba. Asja lahendamisel võib tähtsust omada ka Äriseadustiku § 541 lg 1, mille kohaselt

selle seadustiku rakendamiseks võib Vabariigi Valitsus anda määrusi. Eesti NSV Valitsuse

18. jaanuari 1990. a. määrusega nr. 12 kinnitati "Eesti NSV ettevõtete registreerimise ja

tegutsemislubade väljaandmise ajutine juhend" ja kehtestati, et seda juhendit kohaldatakse kõigi Eesti

NSV ettevõtteseaduse alusel pärast 1. jaanuari 1990. a. asutatavate ettevõtete kohta. Kohtud pole

võtnud seisukohta nimetatud määruse rakendatavuse osas.

Kuna taksoluba tõendab mootorsõiduki vastavust taksole esitatud nõuetele, siis võib antud asja

lahendamisel olla oluline, et vastavalt Liiklusseaduse §-le 11 lg 3 kehtestab nõuded sõidukite

tehnoseisundile Vabariigi Valitsus või sellekohase valitsusepoolse volitusnormi korral teede- ja

sideminister. Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 1996. a. määruse nr. 99 punkti 3 alapunktiga 4 ongi

volitatud teede- ja sideministrit kehtestama nõudeid sõidukite tehnoseisundile. Seega oleks teede- ja

sideminister volitatud kehtestama nimetatud nõudeid, kuid ei ole volitatud delegeerima nõuete

kehtestamist kohalikule omavalitsusele. Kohtud pole võtnud seisukohta taksoloa tähenduse kohta

Liiklusseaduse ja Äriseadustiku mõttes. Samuti pole kohtud võtnud seisukohta, kas ja millisel

õiguslikul alusel oli teede- ja sideminister volitatud delegeerima taksoloa väljaandmise tingimuste ja

korra kehtestamise kohalikule omavalitsusele.

4. HÕS §-de 30721 lg 1 ja 301 lg 4 kohaselt peab ringkonnakohus otsuse motiveerivas osas märkima

kohtu poolt tuvastatud asjaolud, kohtu järelduse kaebuse põhjendatuse või põhjendamatuse kohta,

tõendid, millele kohtu nimetatud järeldus on rajatud, motiivid, mille järgi kohus ühed või teised

tõendid tagasi lükkas, ja sätted, millest kohus juhindus. HÕS § 307 lg 2 alusel võib ringkonnakohus

küll jätta kordamata halduskohtu otsuse motiive, kuid see säte ei vabasta ringkonnakohut

apellatsioonkaebuse läbivaatamise kohustusest. Kohtud on jätnud läbi vaatamata kaebuse ja

apellatsioonkaebuse selle osa, mis käsitleb taksoloa nõuet. Samuti on kohtud jätnud sisuliselt

motiveerimata järelduse, et taksoveoks tegutsemisloa ja taksoloa nõude kehtestamine ministri

määrusega on seaduslik ja kooskõlas Põhiseadusega.

5. Kassatsioonkaebuses palub A. Eruski esindaja advokaat I. Leppik jätta kohaldamata teede- ja

sideministri 4. augusti 1997. a. määrusega nr. 31 kinnitatud Sõitjateveo eeskirja punktid 56 ja 64, sest

need on vastuolus Põhiseaduse §-ga 31. Kuna selles haldusõiguserikkumise asjas on kohtud oluliselt

rikkunud protsessiõiguse norme ja seetõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks halduskohtule, siis

Riigikohtu halduskolleegium ei saa võtta seisukohta Sõitjateveo eeskirja punktide 56 ja 64

kohaldamise või kohaldamata jätmise osas.

Juhindudes HÕS §-dest 325 lg 1, 324 lg 1 p. 2 ja 311 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada Arvi Eruski esindaja advokaat Indrek Leppiku kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. juuni 1998. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. II-

3õ-47/98 ja Tartu Halduskohtu 13. aprilli 1998. a. otsus haldusõiguserikkumise asjas nr. 3-26/98

ning saata asi uuesti läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

Tagastada Arvi Eruskile kautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni.

Määrus jõustub 12. oktoobril 1998. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel