3-1-3-18-98 · Riigikohus

3-1-3-18-98

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 29. septembril 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Ott Järvesaar ja Jüri Rätsep

vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja

V.K. süüdistuses KrK § 139 lg 1, § 141 lg 2 p-de 2 ja 3

ning § 101 p-de 1, 3 ja 5 ja § 15 lg 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena V.K. kaitsja vandeadvokaat Anton Frosch ja Riigiprokuratuuri

prokurör Marge Püss.

Lääne-Viru Maakohtu 27. aprilli 1998. a otsusega tunnistati V.K. süüdi ja teda karistati KrK § 139 lg 1 järgi

kuuekuulise vabadusekaotusega, KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kuueaastase vabadusekaotusega ning KrK

§ 101 p-de 1, 3 ja 5 - § 15 lg 2 järgi kaheksa-aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel

mõisteti V.K. lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest kaheksa aastat ja kuus kuud vabadusekaotust

kinnises vanglas.

V.K. tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KrK § 101 p-de 1, 3 ja 5 ja § 15 lg 2 järgi süüdi selles, et ta

11. aprillil 1997. a R linnas kaupluses M püüdis omakasu ajendil, röövimise hõlbustamiseks ja kuriteo

varjamiseks tappa kaupluse müüjat H-M.Z.. V.K. lõi kannatanut kolm korda pussnoaga rindkeresse, kõhtu ja

paremasse reide, millega tekitas talle üliraskeid kehavigastusi. Seejärel, püüdes tappa kaupluses viibinud

H.K., lõi V.K. talle pussnoaga kahel korral rindkeresse ja kõhtu, millega tekitas talle üliraskeid kehavigastusi.

Pärast seda röövis V.K. lukustamata kassasahtlist kaupluse juhatajale H-M.Z-le kuulunud 2900 krooni.

Kannatanute surm jäi saabumata kohtualuse tahtest mitteolenevatel põhjustel.

Maakohus tuli järeldusele, et lüües kannatanuid korduvalt noaga elutähtsate organite piirkonda, möönis V.K.

igasuguse tagajärje, ka surma saabumise võimalust ühena võimalikest tagajärgedest. Kohus luges tõendatuks,

et V.K. röövis kaupluse kassast H-M.Z-le kuulunud 2900 krooni. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et V.K.

kuriteod on õige kvalifitseerida KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KrK § 101 p-de 1, 3 ja 5 ja § 15 lg 2 järgi.

Lääne-Viru Maakohtu 27. aprilli 1998. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune V.K. ja tema

kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi. Apellatsioonkaebustes leidsid V.K. ja tema kaitsja, et V.K.

süüdimõistmine KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KrK § 101 p-de 1, 3 ja 5 ja § 15 lg 2 järgi on alusetu ning

seetõttu taotlesid nad nendes süüdistustes V.K. õigeksmõistmist tõendamatuse tõttu. V.K. süüditunnistamist

KrK § 139 lg 1 järgi kohtualune ja tema kaitsja ei vaidlustanud.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1998. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu 27. aprilli

1998. a otsus muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata.

Kriminaalkolleegium, hinnates kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis leidis, et maakohtu otsus on

motiveeritud ning V.K. kuritegudele antud juriidiline hinnang on õige.

Kassatsiooni korras Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1998. a otsust vaidlustatud ei ole.

Riigiprokuratuuri prokurör Diina Slutsk esitas Riigikohtule avalduse kohtuvigade parandamiseks Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1998. a ja Lääne-Viru Maakohtu 27. aprilli 1998. a otsustes.

Vaidlustamata V.K. süüd kannatanute suhtes vägivalla kasutamises, ei nõustu avaldaja kuritegude

kvalifitseerimisega KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 101 p-de 1, 3 ja 5 ja § 15 lg 2 järgi.

Prokurör põhjendab kohtuotsustega mittenõustumist sellega, et kuigi on tõendatud kannatanutele pussnoaga

eluohtlike vigastuste tekitamine V.K. poolt, ei ole tõendatud V.K. tahtlus kannatanuid tappa. Veel leiab

avaldaja, et maakohtu otsuses puuduvad motiivid selle kohta, miks jäi tapmine katse staadiumisse. Avaldaja

on seisukohal, et tapmiskatsena võib kuritegu kvalifitseerida üksnes siis, kui on tõendatud süüdlase

tegutsemine otsese tahtlusega tappa. Kaudse tahtlusega tapmiskatse toimepanemise korral vastutab süüdlane

tegelikult saabunud tagajärje eest. Maakohus tuli järeldusele, et lüües kannatanuid korduvalt noaga

elutähtsate organite piirkonda, möönis V.K. igasuguse tagajärje, ka surma saabumise võimalust ühena

võimalikest tagajärgedest Tulenevalt sellest maakohtu järeldusest ei ole tõendatud V.K. otsene tahtlus

kannatanute surma põhjustamiseks. Seega tegutses V.K. tagajärje suhtes kaudse tahtlusega ning seetõttu peab

ta vastutama tegelikult saabunud tagajärje eest s. o kahele isikule üliraskete kehavigastuste tekitamise eest.

Eeltoodust tulenevalt taotleb prokurör V.K. süüditunnistamist KrK § 107 lg 2 p 4 järgi ja tema karistamist

seitsmeaastase ja kuuekuulise vabadusekaotusega ning selle karistuse lugemist V.K. lõplikuks karistuseks

KrK § 40 lg 1 alusel. Seoses eeltooduga taotleb prokurör V.K. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 141 lg 2

p 2 järgi. Muus osas palub avaldaja kohtuotsused muutmata jätta.

Kohtuistungil jäi prokurör avalduse juurde selles toodud motiividel.

Kaitsja toetas prokuröri avaldust ja taotles selle rahuldamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

Prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1998. a ja Lääne-Viru Maakohtu 27. aprilli 1998. a

otsustega on tuvastatud, et lüües kannatanuid korduvalt noaga elutähtsate organite piirkonda, möönis V.K.

igasuguse tagajärje, ka surma saabumise võimalust ühena võimalikest tagajärgedest. Pärast vägivalla

kasutamist röövis V.K. kaupluse kassast H-M.Z-le kuulunud 2900 krooni. Kohtuotsustest ei nähtu teisi

motiive V.K. poolt kannatanute suhtes vägivalla kasutamise subjektiivse külje kohta. Seega on Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ja Lääne-Viru Maakohus tuvastanud, et V.K. kasutas kannatanute

suhtes vägivalda tahtlikult, kuid saabuvate tagajärgede suhtes tegutses ta kaudse tahtlusega. Sellest tulenevalt

vastutab V.K. tema tegevuse tulemusena saabunud tegelike tagajärgede eest, s.o üliraske kehavigastuse

tahtliku tekitamise eest kahe isiku suhtes, mis on kuritegu KrK § 107 lg 2 p 4 järgi. Kuna KrK § 107 lg 2 p 4

järgi kvalifitseeritav kuritegu on kergem kui KrK § 101 p 1, 3, 5 ja § 15 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu,

siis tuleb kergendada ka V.K-le nii selle kuriteo kui ka kuritegude kogumi eest mõistetud karistust.

Eeltoodust tulenevalt ei olnud V.K. kuritegude toimepanemise ajal - 11. aprillil 1997.a " KrK §-s 141 lg 2 p 2

tähendatud isik ja seetõttu tuleb tema süüdistusest välja jätta süüdistus KrK § 141 lg 2 p 2 järgi.

Kohtuotsused kuuluvad V.K. selles osas süüditunnistamises tühistamisele, kuid see ei tingi mõistetud

karistuse muutmist.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 63 p 3; 64 p 3; 65 lg 3 ja 779 Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 1998. a ja Lääne-Viru Maakohtu 27. aprilli

1998. a otsused V.K. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK § 101 p 1,3,5 ja § 15 lg 2 järgi, samuti tema

süüditunnistamise osas KrK § 141 lg 2 p 2 järgi ning KrK § 40 lg 1 järgi mõistetud lõpliku karistuse osas.

Tunnistada V.K. süüdi KrK § 107 lg 2 p 4 järgi ja mõista talle karistuseks seitse (7) aastat ja kuus (6) kuud

vabadusekaotust kinnises vanglas.

KrK § 40 lg 1 alusel lugeda V.K. lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest seitse (7) aastat kuus (6) kuud

vabadusekaotust kinnises vanglas.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada.

Välja mõista V.K-lt riigieelarve tuludesse viissada kolmkümmend üks (531) krooni kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 29. septembril 1998. a ning ei kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja.: Jüri Ilvest

Liikmed: Ott Järvesaar, Jüri Rätsep