3-3-1-25-98 · Riigikohus

3-3-1-25-98 M Ä Ä R U S Eesti Vabariigi nimel Tartus, 25. septembril 1998. a. Pärnu Linnavalitsuse ja Mare Aavamägi kassatsioonkaebuste läbivaatamine ORAS § 12 lg 8 p. 5 ja lg 10 kohaldamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 24. septembril 1998. a. avalikul kohtuistungil läbi Pärnu Linnavalitsuse ja Mare Aavamägi kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu 11. mai 1998. a. otsusele haldusasjas nr. II-3/6/98. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Mare Aavamägi esindaja vandeadvokaat Heldur Otti ning Urve Pärnoja ja Olev Pärnoja esindaja vandeadvokaat Kadi Viira. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Pärnu linnakomisjoni 15. märtsi 1995. a. otsusega nr. 146 tunnistati Aliide Viitmaa omandireformi õigustatud subjektiks Pärnu linnas Riia mnt. 57/Rähni tn. 9 krundi (endise kinnistu nr. 1363) ja sellel asuvate hoonete suhtes. Pärnu Linnavalitsuse 17. märtsi 1995. a. korralduse nr. 149-p punktiga 1.4 tagastati A. Viitmaale Pärnus Riia mnt. 57/Rähni tn. 9 majavaldus. See vara anti A. Viitmaale üle 4. aprilli 1995. a. üleandmise-vastuvõtmise aktiga. 20. juunil 1995. a. kinkis A. Viitmaa selle majavalduse oma vennale Arved Siigurile. Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku 1. novembri 1995. a. otsusega tunnistati Pärnu Linnavalitsuse 17. märtsi 1995. a. korralduse nr. 149-p punkt 1.4 täielikult seadusevastaseks. 10. jaanuaril 1996. a. vaatas ÕVVTK Pärnu linnakomisjon asja uuesti läbi ja otsustas Pärnu linnas Riia mnt. 57/Rähni tn. 9 krundi ja sellel asuvate hoonete osas tunnistada omandireformi õigustatud subjektiks endiselt A. Viitmaa. Pärnu Linnavalitsuse 8. märtsi 1996. a. korralduse nr. 137-p punktiga 1.1 tagastati Pärnus Riia mnt. 57/Rähni tn. 9 asuv majavaldus A. Viitmaa omandisse. Rähni tn. 9 elamu üürnikud Urve Pärnoja ja Olev Pärnoja, kes olid 7. veebruaril 1994. a. esitanud avalduse nende kasutuses oleva eluruumi erastamiseks, esitasid 9. aprillil 1996. a. Pärnu Linnakohtu halduskohtunikule kaebuse. Selles paluti tunnistada Pärnu Linnavalitsuse 8. märtsi 1996. a. korralduse nr. 137-p punkt 1.1 seadusevastaseks. Kaebuses märgiti, et Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 8 p. 5 kohaselt ei loeta elamut endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui elamu oli pärast õigusvastast võõrandamist muutunud väheelamiskõlblikuks ja selle on omal kulul uuesti elamiskõlblikuks ehitanud füüsilised isikud, kes ise üürilepingu alusel selles elamus elavad. Kaebuse esitajad leidsid, et Rähni tn. 9 elamu ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. 16. oktoobril 1996. a. täiendasid kaebuse esitajad oma kaebust ja palusid tunnistada vaidlustatud korralduse seadusevastaseks ka põhjusel, et puuduvad dokumendid selle hoone õigusvastase võõrandamise kohta. Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku 17. juuni 1997. a. otsusega haldusasjas nr. 3-31/97 tunnistati

Pärnu Linnavalitsuse 8. märtsi 1996. a. korralduse nr. 137-p punkt 1.1 seadusevastaseks ja tehti linnavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus. Kohus leidis, et 30. septembril 1936. a. sõlmitud ostulepingu alusel kinnistati 30. oktoobril 1936. a. kinnistu nr. 1363 osas "tähtajata põhirendi õigus maatüki ja omanduse õigus ehituste peale" Ado Viitmaa nimele. Pärnu Rajooni I Jaoskonna Rahvakohtu 19. novembri 1951. a. otsusega tunnistati A. Viitmaa süüdi NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi 4. juuni 1947. a. seadluse "Kriminaalvastutuse kohta riigija ühiskonnavara riisumise eest" § 4 järgi ja mõisteti karistuseks 15 aastat kinnipidamist paranduslike tööde laagris ühes kogu vara konfiskeerimisega. Pärnu Linna TSN TK 2. detsembri 1952. a. otsusega nr. 758 arvati A. Viitmaale kuuluv majavaldus kohaliku nõukogu elamufondi. Eesti Vabariigi Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 2. jaanuari 1992. a. määrusega tühistati Pärnu Rajooni I Jaoskonna Rahvakohtu 19. novembri 1951. a. otsus ja lõpetati ENSV KrPK § 5 lg 1 p. 2 alusel A. Viitmaa suhtes kriminaalasi kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Ado Viitmaa, kes oli 14. juunist 1929. a. abielus Aliide Viitmaaga, suri 26. jaanuaril 1979. a. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et antud juhtumil on õigesti kindlaks tehtud õigusvastaselt võõrandatud vara omanik, vara võõrandamise õigusvastasus ja võõrandamise aeg. Kohus leidis, et U. Pärnoja ja O. Pärnoja asusid elama Pärnu linnas Rähni tn. 9 elamusse 1990. a. oktoobris. Pärnu Linnavalitsuse 31. mai 1991. a. määrusega nr. 164 kanti Rähni tn. 9 elamu sanitaarja tehnilistele nõuetele mittevastavate ning varisemisohtlike majade nimekirja. Kohtuekspertiisija Kriminalistika Büroo 14. mai 1997. a. ekspertiisiakti nr. DE-14/97 kohaselt ei ole Pärnus Rähni tn. 9 asuv elamu säilinud endisel kujul. Kohus märkis, et eksperdi "arvamusega on ümberlükatud protsessiosaliste poolt esitatud tõendid selle kohta, et elamu Rähni tn. 9 on säilinud endisel kujul." Halduskohus asus seisukohale, et nimetatud elamu ei kuulu tagastamisele. Pärnu Linnavalitsus ja kolmas isik A. Siigur esitasid Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada kohtuotsuse ja teha uus otsus ning jätta O. Pärnoja ja U. Pärnoja kaebus rahuldamata. Apellandid leidsid, et halduskohus rikkus kohtumenetluse norme, kuna rajas otsuse üksnes ekspertiisiaktis toodud üksikutele järeldustele. Eksperdi arvamus on oletuslik ja vastuoluline ning sellest ei nähtu, kuidas on ekspert jõudnud järelduseni, et Pärnu linnas Rähni tn. 9 asuv elamu ei ole ORAS § 12 lg 8 p. 5 kohaselt säilinud endisel kujul. Kohtuotsuse tegemisel pole kohus arvesse võtnud ühtegi teist tõendit, sh. tunnistaja L. Holmi ütlusi. Apellant A. Siigur suri 19. septembril 1997. a. Tema pärija Sirje Klamp müüs 10. märtsil 1998. a. sõlmitud ostu-müügilepingu alusel Pärnus Rähni tn. 9 elamu Mare Aavamägile. Viimase taotlusel kaasas ringkonnakohus ta protsessi kolmanda isikuna apellant A. Siiguri asemel. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. mai 1998. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku 17. juuni 1997. a. otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kaevatud korralduse vastuvõtmise ajal ORAS § 12 lg 8 p. 5 kehtinud redaktsiooni kohaselt ei loetud elamut endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui elamu tunnistati pärast õigusvastast võõrandamist väheelamiskõlblikuks või varisemisohtlikuks ja kui selle on omal kulul uuesti elamiskõlblikuks ehitanud füüsilised isikud, kes vara tagastamise otsustamise

ajal üürilepingu alusel selles elavad ja on esitanud avalduse elamu erastamiseks. Kaebuse esitajad on Rähni tn. 9 elamu üürnikud. Nad esitasid avalduse elamu erastamiseks. Asja materjalidest nähtub, et Pärnu Linnavalitsuse 22. juuni 1990. a. määrusega nr. 259 kanti Rähni tn. 9 elamu (kulumisprotsent 67) 1. jaanuari 1990. a. seisuga sanitaarja tehnilistele nõuetele mittevastavate majade nimekirja ning ka Pärnu Linnavalitsuse 31. mai 1991. a. määrusega nr. 164 kanti nimetatud elamu (kulumisprotsent 67) 1. jaanuari 1991. a. seisuga sanitaarja tehnilistele nõuetele mittevastavate majade nimekirja. Kaebuse esitajate väitel on nad üürnikena parendanud elamut. See nähtub ka tunnistaja V. Veerise ütlustest ja tema poolt koostatud remonttööde hindamise õiendist ning Veevarustuse ja kanalisatsiooni tootmiskoondise Pärnu tootmisvalitsuse 26. septembri 1990. a. tõendist Rähni tn. 9 elamu veetorustikuga ühendamise kohta. Kohtutoimikus on saatelehed, millest nähtub, et U. Pärnojale müüdi 1992. a. ehitusmaterjale. Pärnu Linna Elamuametil puuduvad andmed Rähni tn. 9 elamu remonttööde kohta ajavahemikul 1990. a. kuni 1991. a. Samas pole Pärnu Linnavalitsuse 12. märtsi 1993. a. määrusega nr. 53 kinnitatud varisemisohtlike ja sanitaarja tehnilistele nõuetele mittevastavate majade nimekirja enam kantud Rähni tn. 9 elamut. Seega "ei ole millegagi ümber lükatud kaebuse esitajate väidet, et nemad on väheelamiskõlblikuks tunnistatud elamu omal kulul uuesti elamiskõlblikuks ehitanud". Ringkonnakohus leidis, et võttes "aluseks kohtu poolt kogutud elamu Rähni tn 9 tehnilist seisukorda iseloomustavad materjalid, jõudis ekspert järeldusele, et hoone tehnilist seisukorda ja vastavust ehitusja projekteerimisnormide-eeskirjadele ei ole läbiviidud ehitusremonttööd küll märgatavalt parandanud, kuid nad on tõstnud korteri heakorra astet ja elamiskõlblikkust ning leidis, et elamu ei ole säilinud ORAS § 12 lg 2 p 5 järgi endisel individualiseeritaval kujul". Ringkonnakohus märkis, et halduskohus pole küll otsuses konkreetselt tunnistaja L. Holmi ütlustele viidanud, kuid ta hindas kõiki tõendeid kogumis ja põhjendatult jõudis järeldusele, et Rähni tn. 9 elamu ei kuulu tagastamisele. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. mai 1998. a. otsusele esitasid kassatsioonkaebused Pärnu Linnavalitsus ja M. Aavamägi. Kassaatorid paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Pärnu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses leitakse, et apellatsioonikohus kohaldas HKS § 5 lg 1 ja ORAS § 12 lg 8 p. 5 vääralt. O. Pärnoja ja U. Pärnoja pöördusid kaebusega halduskohtusse põhjusel, et Pärnu Linnavalitsuse 8. märtsi 1996. a. korraldus nr. 137-p rikub nende kui üürnike õigust erastada nende kasutuses olev korter. Kohtutoimikus on A. Viitmaa ja U. Pärnoja vahel 20. juunil 1995. a. sõlmitud üürileping ning A. Siiguri ja U. Pärnoja vahel 1996. a. sõlmitud üürileping. Munitsipaalettevõtte "Mere" ja O. Pärnoja vahel 13. juunil 1994. a. sõlmitud üürileping lõppes elamu tagastamisega. Seega ei riku vaidlustatud haldusakt O. Pärnoja ja U. Pärnoja õigusi. Kassaator väidab, et ORAS § 12 lg 8 p. 5 kohaselt on kohaliku omavalitsuse täitevorgan pädev tuvastama tagastatava elamu väheelamiskõlblikkust ning selle üürniku poolt elamiskõlblikuks ehitamise fakti. Need asjaolud tuvastatakse Omandireformi aluste seaduse jõustumise kuupäeva seisuga.Antud juhtumil ei ole sellist kohaliku omavalitsuse täitevorgani otsust tehtud. Kohus on alusetult samastanud Pärnu Linnavalitsuse 22. juuni 1990. a. määrusega nr. 259 ja 31. mai 1991. a. määrusega

nr. 164 kinnitatud sanitaarja tehnilistele nõutele mittevastava elamute nimekirja kantud Rähni tn. 9 elamu ORAS §-s 12 lg 8 p. 5 sätestatud väheelamiskõlbliku elamuga. Seega kohaldas apellatsioonikohus seadust vääralt. Kohus võttis arvesse ehitustehnilise eksperdi arvamuse, mis on tehtud Rähni tn. 9 elamu tehnilise seisukorra kohta seisuga 14. mai 1997. a. Üürnikud tegid elamus remonttöid pärast Omandireformi aluste seaduse jõustumist. Kassaator märgib, et ekspert väitis korduvalt, et tehtud remonttööd pole hoone tehnilist seisukorda märgatavalt parandanud, kuid on tõstnud korteri heakorra astet. Eksperdil puudusid vajalikud andmed hoone tehnilise seisukorra kohta enne 1990. a. M. Aavamägi kassatsioonkaebuses leitakse, et kohtud ei ole järginud HKS § 38 lg 4 ja TsKS § 313 lg 1 ja 232 lg 4, mille kohaselt tuleb kohtuotsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kassaator leiab, et kohtute järeldused selle kohta, et Pärnus Rähni tn. 9 asuv elamu ei ole säilinud endisel kujul ORAS § 12 lg 8 p. 5 tähenduses, on ebaõiged ning ei tulene asja kohtuliku uurimise käigus kogutud tõenditest. Asjas üle kuulatud ekspert väitis, et temal pole võimalik kindlaks määrata hoone elamiskõlbmatust või väheelamiskõlblikkust, kuna selline hinnang eeldab mitme eriala spetsialistidest koosneva erikomisjoni uuringut. Samas jäi ekspert seisukohale, et nimetatud elamu on tänaseni väheelamiskõlblik ehitustehnilises tähenduses, kuna seeei vasta projekteerimisja ehituseeskirjadele. Kassaator leiab, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, kes, millal ning missuguseid ehitusremonttöid elamus tegi. U. Pärnoja ja O. Pärnoja väidete ning suvaliste ehitusmaterjalide ostukviitungite seaduses ettenähtud korras tõestamata koopiate alusel ei saa teha järeldust, et üürnikud ehitasid elamu elamiskõlblikuks. Kassaator väidab, et kui polnud võimalik tuvastada, milline oli hoone elamiskõlblikkuse aste enne väidetud remonttööde tegemist, siis pole võimalik anda võrdlevat hinnangut selle kohta, kas need remonttööd on muutnud elamu elamiskõlblikuks. Kassaator leiab, et U. Pärnoja ja O. Pärnoja õigusi ei ole rikutud, sest nemad ei ole kunagi esitanud avaldust Pärnus Rähni tn. 9 asuva elamu erastamiseks. O. Pärnoja esitas 7. aprillil 1994. a. avalduse Rähni tn. 9-1 asuva korteri erastamiseks. Vastavalt Eluruumide erastamise seaduse §-le 3 on erastamise objektiks korter või elamu. Rähni tn. 9 asuv elamu anti munitsipaalettevõtte "Ranna" poolt A. Viitmaale üle vara üleandmise aktiga 4. aprillil 1995. a. Pärast elamu tagastamist sõlmis U. Pärnoja üürilepingu Rähni tn. 9-1 korteri kasutamiseks A. Viitmaaga, hiljem A. Siiguriga, tunnustades sellega nimetatud isikute omandiõigust Rähni tn. 9 asuvale elamule. Sõlminud A. Viitmaaga ja A. Siiguriga uued üürilepingud, lakkasid U. Pärnoja ja tema perekonnaliikmed olemast Rähni tn. 9 asuva eluruumi erastamise õigustatud subjektideks. U. Pärnoja kinnitas kohtus, et maksis A. Viitmaa esindajale eluruumi kasutamise eest üüri, kuid hiljem katkestas maksmise. Kassaator väidab, et tunnistaja L. Holm tõendas halduskohtus, et enne O. Pärnoja ja U. Pärnoja elama asumist Rähni tn. 9 elamusse oli seal remont tehtud ning elamu oli elamiskõlblik. O. Pärnoja ja U. Pärnoja esindaja vandeadvokaat K. Viira kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s : 1. Kassaatorite väide, et vaidlustatud korraldus ei riku O. Pärnoja ja U. Pärnoja õigusi, sest U. Pärnoja sõlmis pärast Rähni tn. 9 elamu tagastamist eluruumi üürilepingu selle elamu omaniku A. Viitmaaga ja hiljem A. Siiguriga, on esitatud esmakordselt kassatsioonkaebuses. Esimese ja teise astme kohtus pole seda väidet arutatud. HKS § 40 lg 1 kohaselt saab kassatsioonkaebuse esitada ringkonnakohtu lahendi peale, kui protsessiosaline leiab, et kohus on seadust vääralt kohaldanud või oluliselt rikkunud kohtumenetluse seadust. Kassatsioonimenetluses kontrollitakse HKS § 50 alusel kohtute lahendite seaduslikkust. Seepärast ei saa Riigikohus võtta seisukohta kassaatorite selle väite osas. 2. ORAS § 12 lg 3 p. 2 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui see ei ole säilinud sama paragrahvi 8. lõikes sätestatud endisel individualiseeritaval kujul. ORAS § 12 lg 8 p. 5 alusel ei loeta elamut endisel kujul säilinuks, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on tuvastanud, et elamu oli pärast õigusvastast võõrandamist muutunud väheelamiskõlblikuks ning selle olid seaduslikul alusel omal kulul uuesti elamiskõlblikuks ehitanud füüsilised isikud, kes ise või kelle abikaasa või ülenejad või alanejad sugulased tagastamise otsustamisel üürilepingu alusel selles elavad ning on esitanud avalduse elamu erastamiseks. Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtis ORAS § 12 lg 8 p. 5 redaktsioonis: "elamut ei loeta endisel kujul säilinuks, kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan on tuvastanud, et elamu oli pärast õigusvastast võõrandamist muutunud väheelamiskõlblikuks või varisemisohtlikuks ning kui selle on omal kulul uuesti elamiskõlblikuks ehitanud füüsilised isikud, kes vara tagastamise otsustamise ajal üürilepingu alusel selles elavad ning on esitanud avalduse elamu erastamiseks." Sellest sättest lähtuvalt tuleb kohtul kontrollida, kas tagasitaotletav elamu oli pärast õigusvastast võõrandamist tunnistatud kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt väheelamiskõlblikuks või varisemisohtlikuks ning kas selle ehitasid uuesti elamiskõlblikuks omal kulul need füüsilised isikud, kes elamu tagastamise otsustamise ajal elavad selles üürilepingu alusel. ORAS § 12 lg 10 sätestab, et käesoleva paragrahvi 8. lõikes nimetatud objektide hindamisel ei arvestata pärast Omandireformi aluste seaduse jõustumist tehtud parandusi ja uuendusi. ORAS jõustus 20. juunil 1991. a. Seega ei saa elamu endisel individualiseeritaval kujul säilimise kindlakstegemisel arvestada pärast 20. juunit 1991. a. Rähni tn. 9 asuvale elamule tehtud parandusi ja uuendusi. Kohtuotsuste kohaselt asusid U. Pärnoja ja O. Pärnoja Rähni tn. 9 asuvasse elamusse elama 1990. a. oktoobris. Ringkonnakohus leidis, et Pärnu Linnavalitsuse 31. mai 1991. a. määrusega nr. 164 kanti Rähni tn. 9 asuv elamu (kulum 67 %) 1. jaanuari 1991. a. seisuga sanitaarja tehnilistele nõuetele mittevastavate majade nimekirja. Ringkonnakohus märkis, et kohtutoimikus on saatelehed, millistest nähtub, et U. Pärnojale müüdi 1992. a. ehitusmaterjale ning et "ei ole millegagi ümber lükatud kaebuse esitajate väited, et nemad on väheelamiskõlblikuks tunnistatud elamu omal kulul uuesti elamiskõlblikuks ehitanud". Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millal ja kelle poolt tunnistati Rähni

tn. 9 asuv elamu väheelamiskõlblikuks. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, millal ehitasid O. Pärnoja ja U. Pärnoja omal kulul Rähni tn. 9 asuva elamu elamiskõlblikuks. Ringkonnakohtu poolt viidatud halduskohtu toimikus olevad 10. veebruari 1992. a., 24. aprilli 1992. a. ja 11. juuni 1992. a. saatelehtede fotokoopiad O. Pärnoja poolt ehitusmaterjalide ostmise kohta on ettenähtud korras tõestamata. Seetõttu ei saanud ringkonnakohus neid TsKS § 117 lg 1 alusel käsitada dokumentaalsete tõenditena. 3. HKS § 14 lg 3 kohaselt ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Ringkonnakohus leidis, et võttes "aluseks kohtu poolt kogutud elamu Rähni tn. 9 tehnilist seisukorda iseloomustavad materjalid, jõudis ekspert järeldusele, et hoone tehnilist seisukorda ja vastavust ehitusja projekteerimisnormide-eeskirjadele ei ole läbiviidud ehitusremontööd küll märgatavalt parandanud, kuid nad on tõstnud korteri heakorra astet ja elamiskõlblikkust ning leidis, et elamu ei ole säilinud ORAS § 12 lg 8 p 5 järgi endisel individualiseeritaval kujul. Halduskolleegiumi kohtuistungil põhjendas ekspert oma seisukohti hoone mittesäilivuse kohta ning halduskolleegiumil ei ole alust eksperdi arvamust teisiti hinnata." Kohtuekspertiisija Kriminalistika Büroo 14. mai 1997. a. ekspertiisiakti nr. DE-14/97 kohaselt leidis ekspert, et Rähni tn. 9 elamu elamiskõlblikkuse osas peab tegema kompetentse komisjoni ettepanekul otsuse Pärnu Linnavalitsus. Samas andis ekspert arvamuse, et "Rähni tn. 9 elamu on praegu vähe elamiskõlbulik ja tehniliselt ei vasta projekteerimisja ehitus eeskirjadele". Nendele asjaoludele ei pööranud ringkonnakohus tähelepanu. Kohtud pole andnud hinnangut ka halduskohtu toimikus olevale Pärnu Hooneregistri 8. augusti 1994. a. koostatud Rähni tn. 9 asuva elamu hindamisaktile, millest nähtub, et see elamu on mitterahuldavas seisundis. Halduskohtus üle kuulatud tunnistaja L. Holmi ütluste osas leidis ringkonnakohus, et halduskohus "ei ole küll konkreetselt tunnistaja L. Holmi ütlustele viidanud, kuid ta hindas kõiki tõendeid kogumis ning põhjendatult jõudis järeldusele, et Rähni tn 9 ei kuulu tagastamisele". Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millele on rajatud kohtu selline järeldus. Eeltoodust tulenevalt rikkus ringkonnakohus tol ajal kehtinud TsKS § 232 lg 4, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkas, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Nendel põhjustel kuuluvad kassatsioonkaebused rahuldamisele. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg 1, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b : Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. mai 1998. a. otsus haldusasjas nr. II- 3/6/98 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada Mare Aavamägile kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni ja Pärnu Linnavalitsusele kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni.

Määrus jõustub 5. oktoobril 1998. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel