3-2-1-92-98 · Riigikohus

3-2-1-92-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. septembril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, kostja

Narva Haigekassa esindaja vandeadvokaat K. Kooga, hageja J. Timo"t"enko ja tõlk L. Lombi

osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 7. septembril 1998. a

Narva Haigekassa kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

6. aprilli 1998. a otsuse Jegor Timo"t"enko hagis Narva Haigekassa vastu tööle ennistamiseks

ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise saamiseks.

Viru Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et Jegor Timo"t"enko töötas Narva Haigekassas 0,75

majandusalajuhataja ametikohal ja 0,25 autojuhi ametikohal. Temaga lõpetati tööleping 15. jaanuaril

1997. a töölepinguseaduse (TLS) § 86 p 3 alusel.

Narva Linnakohtule esitatud hagis palus J. Timo"t"enko TLS § 117 lg 1 ja 2 alusel end tööle

ennistada ja tööandjalt välja mõista sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitis 10 800 krooni.

Hagiavalduse kohaselt võeti pärast temaga töölepingu lõpetamist kostja juurde tööle teine isik, seega

ei toimunud tegelikku koondamist ning töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik.

Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Seoses töömahu vähenemise, tootmise või töö

ümberkorraldamisega on tööandjal õigus TLS § 98 lg 1 kohaselt lõpetada tööleping TLS § 86 p-s 3

ettenähtud alusel. Narva Haigekassa direktori 14. mail 1996. a kinnitatud kooseisude järgi oli

1996. aastaks ette nähtud 22 töötajat. 5. veebruaril 1997. a kinnitatud koosseisus aga 19 töötajat.

Hageja tööülesanded pandi S. Triznale, kes töötab Narva Haigekassas alates 1994. a ja

N. Sõssojevale, kes töötab Narva Haigekassas alates 1992. a. Kooskõlas TLS § 77 lg-ga 3 maksti

hagejale etteteatamise tähtaja rikkumise eest hüvitist. Linnakohus leidis, et hageja laskis mööda TLS

§ 143 ette nähtud kohtusse pöördumise tähtaja.

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja uue otsusega rahuldas hagi. Kohus tunnistas töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks ja ennistas hageja tööle endistele ametikohtadele ning mõistis kostjalt

välja sunnitud töölt puudumise aja eest 16. jaanuarist 1997. a kuni 06. aprillini 1998. a 20 588 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus ei vasta TsKS §-des 228 ja 232 lg 4 sätestatule

Linnakohus ei motiveerinud, millist asjaolu tõendavad kostja koosseisuplaanid. Hagejaga lõpetati

tööleping 15. jaanuaril 1997. a. Kostja kinnitas 1997. a koosseisud alles 5. veebruaril 1997. a.

Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine

ebaseaduslik, kui puuduvad asjaolud, mis on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Narva

Haigekassa 13. jaanuari 1997. a käskkirjas nr 1-17/1-K ei ole näidatud TLS § 98 lg-s 1 sätestatud

koondamise alust ning kostja ei järginud töölepingu lõpetamisel TLS § 98 nõudeid. Tööandja peab

TLS § 98 lg 2 kohaselt pakkuma töötajale teist tööd kui ta lõpetab töölepingu koondamise tõttu.

Hagejale teist tööd ei pakutud. Hagi ei ole aegunud. Töövaidluskomisjon lõpetas hageja avalduses

menetluse 25. märtsil 1997. a. J. Timo"t"enko esitas hagi kohtusse 25. aprillil 1997. a. Seega ei ole

hageja mööda lasknud kohtusse pöördumise ühekuulist tähtaega.

Kassatsioonkaebuses palus Narva Haigekassa ringkonnakohtu otsuse tühistada. Seoses eelseisva töö

ümberkorraldamisega lõpetati J. Timo"t"enkoga tööleping TLS § 86 p 3 alusel. Töölepingu

lõpetamisel järgiti TLS § 73 lg 1 sätteid. Hageja laskis mööda töölepingu lõpetamise õigsuse

vaidlustamise ühekuulise tähtaja, kuna esitas töövaidluskomisjonile avalduse alles 28. veebruaril

1997. a. Asjas ei oma tähtsust, et hageja pöördus kohtusse ühe kuu jooksul pärast

töövaidluskomisjoni otsuse saamist. Hageja ei viidanud hagiavalduses asjaolule, et kostja talle teist

tööd ei pakkunud. Seega rikkus ringkonnakohus TsKS §-s 230 sätestatut. Ringkonnakohus mõistis

välja hageja kasuks sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitise 20 588 krooni, kuid ringkonnakohus ei

arvestanud asjaolu, et kostja oli hagejale välja maksnud koondamisega seoses hüvitise ning pärast

töölepingu lõpetamist töötas hageja alates 6. oktoobrist 1997. a kuni 6. veebruarini 1998. a OÜ-s

Aarvig.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis vastustaja, et kassatsioonkaebus ei vasta TsKS § 325 nõuetele.

Õige on ringkonnakohtu järeldus, et koondamist ei toimunud. Ametiasutuste struktuur ja teenistujate

koosseis kinnitatakse ministri määrusega. Hageja on kogu aeg väitnud, et talle teist tööd ei pakutud.

16. juuli 1998. a Keskhaigekassa tõendist nr 1146 nähtub, et Keskhaigekassa direktori käskkirjaga nr

4-P 22. jaanuarist 1997. a on 1997. aastaks kinnitatud Narva Haigekassale 21 ametikohta.

Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning vastustaja oma

vastuväidete juurde.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 ja p 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Apellatsioonikohus, tühistades linnakohtu otsuse TsKS § 228 ja § 232 lg 4 rikkumise tõttu, rikkus ise

TsKS § 232 lg 4 sätteid, mille kohaselt pidi kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud

asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised

tõendid tagasi lükkab. Apellatsioonikohtu seisukoht, et kostja rikkus TLS § 98 ja ITLS § 28 lg 1

sätteid, on ekslik. Vastavalt TLS § 98 lg-le 1 on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 p-s 3

ettenähtud alusel töömahu vähenemise, tootmise või töö ümberkorraldamise tõttu. Asjaolu, et

autojuhi ja majandusalajuhata töö jätkus ning hiljem võeti tööle koristaja, ei muuda hageja

koondamist seadusele mittevastavaks. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et 14. mail 1996. a

kinnitatud ametikohtade koosseis kehtis kuni 31. detsembrini 1996. a. ning hagejale teatati eelseisvast

koondamist ette 29. novembril 1996. a. Töö ümberkorraldamise üheks eesmärgiks ongi täita

tööandjale vajalikud ülesanded väiksema arvu töötajatega. TLS § 98 lg 2 kohaselt on tööandja

kohustatud pakkuma koondatavale võimaluse korral teist tööd. Apellatsioonikohus märkis, et seda

nõuet tööandja ei täitnud. Otsuses ei kajastu, millistel tuvastatud asjaoludel põhineb kohtu järeldus, et

tööandjal oli hagejaga töölepingu lõpetamise ajal võimalus teist tööd pakkuda.

Apellatsioonikohus tõlgendas seadust vääralt, kui ta luges töövaidluse lahendamise alguseks kohtusse

pöördumise ja jättis tähelepanuta, et esialgu pöördus töötaja avaldusega töövaidluskomisjoni.

Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 4 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt on individuaalseid

töövaidlusi lahendavad organid töövaidluskomisjon ja kohus. Töötaja ja tööandja võivad ITLS § 4

lg 2 kohaselt pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või

kohtusse. Töövaidlusorganisse töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg

on ITLS § 6 lg 2 kohaselt üks kuu. Tööleping lõpetati töötajaga 15. jaanuaril 1997. a. Töövaidluse

lahendamiseks valis töötaja töövaidluskomisjoni, kuhu esitas avalduse 28. veebruaril 1997. a. Töötaja

on väitnud, et ta vaidlustas töölepingu lõpetamise seetõttu, et 20. jaanuaril 1997. a võttis kostja tööle

teise töötaja ja tegelikku koondamist ei toimunud. Vastavalt ITLS § 7 lg-le 1 algab nõude esitamise

tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja sai või

pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Töövaidlusorgan kohaldab aegumist ITLS § 8 lg 2

kohaselt ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust.

Kostja esitas aegumise kohaldamise nõude eelmenetluses. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

apellatsioonikohtul tuvastada, millal hageja sai teada väidetavast õiguste rikkumisest ja kas ta

pöördus seejärel nõudega töövaidlusorganisse ühekuulise tähtaja jooksul.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et otsuse põhjenduste osas kostjale antud õigus väljamakstud

koondamishüvitise tasaarvestamiseks sunnitud töölt puudumise aja eest väljamõistetud hüvitisega, ei

ole kohtuotsuse täitmisel rakendatav. Kohus, tuvastades, et kostja on hagejale osa nõutust välja

maksnud, pidi ise selle asjaoluga arvestama kostjalt sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga

väljamõistmisel.

Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et kohus oleks pidanud sunnitud töölt puudumise aja eest

hüvitise väljamõistmisel arvestama asjaoluga, et hageja töötas sellel ajal teise tööandja juures. TLS

§ 117 lg 1 sellist kohustust ei sätestata.

Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. aprilli 1998 a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Narva Haigekassale 5. mail 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, L. Laarmaa