3-1-1-96-98 · 3-1-1-96-98 · Riigikohus

3-1-1-96-98 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. septembril 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja M.S. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Narva Linnakohtu 19. jaanuari 1998. a otsusega oli M.S. süüdi tunnistatud KrK § 139 lg 2 p 2 järgi selles, et ta 6. veebruaril 1994. a joobnuna S linnas V pst xx maja juurest varastas salaja R.O-le kuuluva sõiduauto VAZ maksumusega 45 000 krooni. Teda karistati vabadusekaotusega kümneks kuuks poolkinnises vanglas. Samuti tunnistati M.S. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et ta ööl vastu 2. septembrit 1995. a grupis G.I. ja M.Š. varastas I maakonnas V asulas T tn x maja juurest I-le kuuluva sõiduauto VAZ maksumusega 34 770 krooni ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 41 alusel otsustati mõistetud karistusele liita Narva Linnakohtu 24. märtsi 1995. a otsusega mõistetud karistuse kandmata osa -5 aastat vabadusekaotust ja lõplikuks karistuseks mõisteti kuus aastat vabadusekaotust poolkinnises vanglas. Karistuse kandmise tähtaja hulka arvestati eelvangistuses viibitud aeg - alates 11. veebruarist 1994 kuni 18. veebruarini 1994 ja 8. oktoobrist 1995 kuni 20. oktoobrini 1995. a, s. o 21 päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti 25. jaanuar 1996. a. Kohus konkretiseeris, et mõistetud karistused - 10 kuud vabadusekaotust ja kuus aastat vabadusekaotust kuulunuks ärakandmisele iseseisvalt ja paralleelselt. Süüdimõistetute ja nende kaitsjate apellatsioonkaebuste ning Narva linnaprokuröri apellatsioonprotesti alusel kriminaalasja läbi vaadanud Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas oma 8. juuni 1998. a otsusega Narva Linnakohtu 19. jaanuari 1998. a otsuse M.S. poolt toimepandud R.O. sõiduauto salajase varguse kvalifikatsiooni ja selle eest mõistetud karistuse osas. Apellatsioonikohus tunnistas selles osas M.S. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja mõistis talle karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. Kohus nentis, et see karistus kuulub iseseisvale täitmisele kõrvuti talle Narva Linnakohtu poolt KrK § 41 alusel mõistetud kuueaastase vabaduskaotusega. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 1998. a otsuse on vaidlustanud süüdimõistetu M.S. piiramatu kassatsiooni korras. M.S. ei pea end süüdlaseks R.O. auto varguses, tema puutumus selle autoga tekkis muudel asjaoludel. Kohus ei tuvastanud faktilisi asjaolusid sisukohaselt. Samuti ei arvestanud M.S. perekondlikku olukorda ja kaasabi tõe tuvastamisele. Kohtud ei arvestanud lõpliku karistuse piiritlemisel asjaoluga, et ta oli eelvangistuses ka 1. märtsist 1994 kuni 7. juunini 1994. a, s. o 3 kuud ja 7 päeva. Kohtu järelduste ümberhindamise kaudu taotleb ta karistuse tuntavat kergendamist. Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära süüdimõistetu kaitsja seletuse, kes toetas esitatud kassatsioonkaebust ning prokuröri, kes toetas kassatsioonkaebuse seda osa, mis käsitleb eelvangistuses viibitud aja põhjendamatut arvestamata jätmist, l e i d i s: Oma kassatsioonkaebuses mõlema kohtuastme poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid vaidlustades taotleb kassaator kassatsioonikohtult hinnanguid, mis ei kuulu selle kohtuastme pädevusse. Kassaatori väidet, et kohtueelse menetluse algstaadiumis mõjutati teda meelitustega eneserõõnale, samuti asjaolu, et menetlusdokumentides on R.O. sõiduauto värvivarjundeid nimetatud mitmeti ja et nummerdatud agregaate

on fikseeritud erineva konkreetsusastmega, on korduvalt kontrollitud ja kõrvutatud muude tuvastatud asjaoludega. M.S. süü on tõendatud mitme tõendiga, mille lubatavust ei ole ka ta ise vaidlustanud. Vaidlusaluse sõiduauto eritunnuste fikseerimise üksikud ebatäpsused on kummutatud kerenumbri täpse kattumise ja faktiga, et omanik on oma auto kahtlusteta ära tundnud. Põhjendatud on aga süüdimõistetu väide, et kohtud ei ole ammendavalt arvestanud kõiki tema poolt eelvangistuses viibitud perioode karistuse tähtaja hulka. Narva Linnakohtu 24. märtsi 1995. a otsusest (k IV tl 217) nähtuvalt ei arvestatud M.S-le tingimuslikult mõistetud viieaastase vabadusekaotuse piiritlemisel seda, et menetlusdokumentide järgi oli kohtualune samas asjas olnud eelvangistuses 1. märtsist 1994 kuni 7. juunini 1994. a, s. o 3 kuud ja 7 päeva. See ebatäpsus on kandunud KrK § 41 rakendamisel vaidlustatud kohtulahenditesse ja sellele viitavas osas tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3, § 65 lg-st 3 ja KrK § 45, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 1998. a ja Narva Linnakohtu 19. jaanuari 1998. a kohtuotsused M.S-le KrK § 41 alusel mõistetud lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas. 2. KrK § 45 alusel arvata täiendavalt KrK § 41 järgi mõistetud lõpliku karistuse tähtaja hulka eelvangistuses viibitud aeg - 1. märts 1994 kuni 7. juuni 1994, s. o kolm kuud ja seitse päeva. 3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 4. Süüdimõistetu kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 5. Mõista M.S-lt välja kohtukulu 743. 40 krooni kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub 22. septembril 1998. a ja ei kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep