3-3-1-23-98 · 3-3-1-23-98 · Riigikohus

3-3-1-23-98 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 18. septembril 1998. a. V. Variku esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel vaatas 17. septembril 1998. a. avaliku kohtuistungil läbi Vaike Variku esindaja vandeadvokaat Uno Lõhmuse kassatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 1998. a. otsusele haldusasjas nr. II-3- 24/98. Protsessiosalistena võtsid istungist osa V. Variku esindaja vandeadvokaat Rutt Teeveer ja Tartu Linnavalitsuse esindaja linnavalitsuse maakorralduse osakonna jurist Leida-Elli Vavrenjuk. Juures oli halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend. Tartus Raja 24 asub Eesti Põllumajandusülikooli õunahoidla-abihoone, pooleliolevad ehitised ja õppekatseaed. Raja 24 maaüksust 7,58 ha kasutab Eesti Põllumajandusülikool. Tartu Linnavalitsuse 20. veebruari 1997. a. korraldusega nr. 374 määrati Raja 24 hoonete teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 75.761 m2 ja nõustuti selle maa riigi omandisse jätmisega. Sama korraldusega otsustati, et nimetatud maa sihtotstarve on üldmaa. Põllumajandusministri 8. mai 1997. a. käskkirjaga nr. 62 jäeti Maareformi seaduse § 31 lg 1 p. 1 alusel maaüksus Tartus Raja 24 75.761 m2 riigi omandisse ja nähti ette selle kasutusse andmine Eesti Põllumajandusülikoolile. Samast maaüksusest osa asub endisel kinnistul nr. 2670, mille suhtes on ÕVVTK Tartu linnakomisjoni 22. oktoobri 1992. a. otsusega nr. 8 tunnistatud õigustatud subjektiks Vaike Varik. 15. juulil 1997. a. esitas Vaike Variku esindaja vandeadvokaat Uno Lõhmus Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse 20. veebruari 1997. a. korralduse nr. 374 peale. Kaebuses taotleti selle korralduse tunnistamist seadusevastaseks, kuna korraldus pole kooskõlas Maareformi seaduse §-dega 7 lg 5 ja 31 lg 1 p. 1 ning Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a. määrusega nr. 36 kinnitatud katastriüksuse sihtotstarvete liikide ja nende määramise alustega. Kaebuse esitaja väitis, et linnavalitsuse nimetatud korraldus rikub omandireformi õigustatud subjekti õigust endise kinnistu nr. 2670 tagastamisele. Samuti leidis kaebuse esitaja, et kaevatud korraldus on motiveerimata ja pole tõendatud Eesti Põllumajandusülikooli maakasutuse seaduslikkus. Tartu Halduskohtu 11. detsembri 1997. a. otsusega jäeti V. Variku esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kaevatud korraldus on motiveeritud ja seaduslik. Samuti leidis kohus, et korralduse sõnastus on küll ebatäpne, kuid see pole antud asjas kaevatud korralduse seadusevastaseks tunnistamise aluseks. 23. detsembril 1997. a. esitas V. Variku esindaja vandeadvokaat U. Lõhmus apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsus ja teha uus otsus. Apellatsioonkaebuses väideti, et vaidlustatud korraldus pole motiveeritud, kuna korraldusest ei selgu, "millisele isikule kuuluvate hoonete teenindamiseks vajalik maa määratakse, millised on need hooned ning milline on nende

hoonete kasutusotstarve". Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et korralduse seaduslikkuse seisukohast pole tähtsust, kas teenindusmaa määrati hoonete teenindamiseks või hoone ja õppekatseaia teenindamiseks. Maareformi seaduse § 7 kohaselt võib kohalik omavalitsus kindlaks määrata üksnes ehitise teenindamiseks vajaliku maa. Õppekatseaed pole aga ehitis, kuna ta pole hoone või rajatis. Tõendatud pole Eesti Põllumajandusülikooli maakasutuse seaduslikkus. Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 1998. a. otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud motiividel. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi, mistõttu kohtul puudub alus hinnata, kas vaidlustatud korraldus vastab vormilt ja sisult seaduse nõuetele. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. a. määrusega nr. 226 kinnitatud maa riigi omandisse jätmise korra punktile 5 otsustab maa riigi omandisse jätmise Vabariigi Valitsus, minister või maavanem. Sama korra p. 9 kohaselt kohalik omavalitsus otsustab riigi omandisse jäävate hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa küsimuse vaid siis, kui maa jätmist riigi omandisse taotletakse olemasolevast maakasutusõigusest erinevas suuruses või maakasutusõigus puudub. Eesti Põllumajanduse Akadeemia kasutas maad Raja 24 õiguslikul alusel ja samas suuruses, kui on märgitud kaevatud korralduses. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud korraldusest ei sõltunud Raja 24 maa riigi omandisse jätmise otsustamine ja kaebuse esitaja õigust - saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa - saab rikkuda maa riigi omandisse jätmine, mitte aga kaevatud korraldus. 18. mail 1998. a. esitas V. Variku esindaja vandeadvokaat U. Lõhmus kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et kaevatud korralduse motiveeritus oleks eelduseks, et kohus saaks tuvastada, kas ja kuidas see akt rikub kaebuse esitaja õigusi. Seega pidi ringkonnakohus hindama, kas kaevatud korraldus on motiveeritud. Samuti leiab kassaator, et ulatusnõude tõttu polnud ringkonnakohus õigustatud otsustama, et kaevatud korraldus ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Kuna Maareformi seaduse § 7 lg 5 alusel määrab hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa suuruse kindlaks kohalik omavalitsus, siis pole ka sisuliselt õige ringkonnakohtu järeldus, et kaevatud korraldus ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigusi. Tartu Linnavalitsuse kirjalikus vastuses peetakse kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Tutvunud esitatud materjalidega ja kuulanud ära protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s : 1. Maareformi seaduse § 31 lg 1 p. 1 kohaselt jäetakse riigi omandisse nii riigi omandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa (p. 1) kui ka sotsiaalmaa (p. 4). Maa jätmiseks riigi omandisse piisab ühest Maareformi seaduse §-s 31 lg 1 nimetatud alusest. Selles haldusasjas on Tartu Linnavalitsuse kaevatud korraldusega tunnistatud kogu Tartus Raja 24 asuva maaüksuse maa samas paiknevate hoonete teenindamiseks vajalikuks maaks ja määratud nimetatud maa sihtotstarbeks üldmaa. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 29. aprilli 1996. a. määruse nr. 120 punktile 4 on katastriüksuse sihtotstarvete liigituse kohaselt üldmaa sotsiaalmaa alaliik. Kaebuse esitaja on vaidlustanud Tartu Linnavalitsuse korralduse seoses Raja 24 asuva maaüksuse

maa tunnistamisega samas paiknevate hoonete teenindamiseks vajalikuks maaks. Selline järeldus tuleneb halduskohtule esitatud kaebusest, milles väidetakse, et "korraldus määrata hoonete teenindamiseks maa, mille tagastamist õigustatud subjekt taotleb, rikub õigustatud subjekti õigust vara tagastamisele" ja asjaolust, et kaebuse esitaja ning kohtud pole halduskohtumenetluse raames käsitlenud küsimust, kas ja kuidas rikub V. Variku õigusi Raja 24 maa sihtotstarbe määramine. 2. Maareformi seaduse § 7 lg 1 kohaselt ei tagastata linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises või ehitise võõrandamises. Selles haldusasjas pole andmeid, et niisugune kokkulepe oleks sõlmitud. Seega on antud asjas oluline, kas õigusvastaselt võõrandatud maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana. Maareformi seaduse § 7 lg 5 sätestab, et teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Samas sätestatakse, et kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema kasutuses olevast maast, loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses olev maa, kui see on planeeringu kohaselt otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne Omandireformi aluste seaduse jõustumist. 3. Kuna ringkonnakohtu otsuse kohaselt on Raja 24 maaüksuse suuruseks juba 26. detsembril 1985. a. määratud 75. 761 m2, seda maad kasutati õiguslikul alusel ja ei taotletud ega määratud maa riigi omandisse jätmisel maad olemasolevast maakasutusõigusest erinevas suuruses, siis tulnuks ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas nimetatud maatükki võis käsitleda krundina Maareformi seaduse § 7 lg 5 mõttes. Teenindamiseks vajaliku maa määramine oleks aga õiguspärane üksnes siis, kui kohus tuvastaks Maareformi seaduse §-s 7 lg 5 nimetatud aluse teenindamiseks vajaliku maa määramiseks - krunt ei ole kindlaks määratud või krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Neid aluseid kohus tuvastanud ei ole. Teenindamiseks vajaliku maa määramine võib kaebuse esitaja õigusi rikkuda juba seetõttu, et teenindamiseks vajaliku maa määramine kui fakt eeldab, et krunt ei olnud varem kindlaks määratud või muudetakse krundi suurust. Just need eelduseks olevad asjaolud osundavad kaebuse esitaja õiguste rikkumise võimalikkusele. Seega pole antud asjas võimalik põhjendada väidet, et vaidlustatud haldusakt ei saagi rikkuda kaebuse esitaja õigusi teisiti, kui analüüsides teenindamiseks vajaliku maa määramise seaduslikkust ja õiguslikke tagajärgi. Kuna ringkonnakohus pole nimetatud küsimusi lahendanud, siis on põhjendatud kassatori väide, et ringkonnakohtu järeldus - vaidlustatud haldusakt ei saagi rikkuda kaebuse esitaja õigusi - on alusetu ja ebaõige. 4. Teenindamiseks vajalik maa määratakse Maareformi seaduse § 7 lg 5 alusel üksnes ehitisele, kusjuures otsustus teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta on seetõttu motiveeritud vaid siis, kui on osundatud konkreetsele ehitisele või ehitistele, mille teenindamiseks määratakse maa. Samuti tuleks seejuures võtta seisukoht, kas selles haldusasjas on õppekatseaed käsitletav ehitisena Maareformi seaduse § 7 lg 5 mõttes ja kas õppekatseaia maa on üldse käsitletav Raja 24 asuvate

hoonete teenindamiseks vajaliku maana. 5. V. Variku kui omandireformi õigustatud subjekti õigusi saab rikkuda Raja 24 maaüksuse riigi omandisse jätmine vaid siis, kui V. Varik taotles õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist. Seega on V. Variku kaebuse läbivaatamisel vajalik kõigepealttuvastada, kas ta taotles endise kinnistu nr. 2670 tagastamist. Kuna ringkonnakohus on kohaldanud ebaõigesti Maareformi seaduse § 7 lg 5 ja asunud seetõttu väärale seisukohale, et teenindamiseks vajaliku maa määramine ei riku kaebuse esitaja õigusi, siis tuleb ringkonnakohtu kasseeritud otsus tühistada ja kassatsioonkaebus rahuldada. Juhindudes HKS §-st 57 p. 2 ja §-st 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b : Rahuldada Vaike Variku esindaja vandeadvokaat Uno Lõhmuse kassatsioonkaebus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. aprilli 1998. a. otsus haldusasjas nr. II-3-24/98 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Tagastada advokaadibüroole Lõhmus & Teeveer kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni. Määrus jõustub 28. septembril 1998. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel