3-1-1-79-98 · 3-1-1-79-98 · Riigikohus

3-1-1-79-98 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. juunil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ning Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Ä. N. süüdistuses KrK § 105 järgi. Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa kohtualune Ä. N., tema kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus, kannatanu Eve Kull ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tartu Linnakohtu 12. veebruari 1998. a otsusega tunnistati Ä. N. süüdi KrK § 105 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 47 alusel vabastati ta tingimisi üheaastase katseajaga karistuse kandmisest. Süüdistuses KrK § 162 järgi mõisteti kohtualune õigeks. Ä. N. tunnistati KrK § 105 järgi süüdi selles, et ta, olles Tartu Linna Keskraamatukogu lasteosakonna juhatajana organiseerinud 3 - 11 aastastele lastele lugemislaagri, viis 1. juulil 1997. a kella 14.00 paiku lapsed Tartus X tänaval asuvasse ujumiskohta ujuma. Enne ujuma viimist ei selgitanud Ä. N. välja laste ujumisoskust, ei tutvustanud neile vees viibimise ohutusreegleid ega võtnud elementaarsemaidki meetmeid laste ohutuse tagamiseks. Ä. N. jättis lapsed omapead ning läks ise 50 m eemal paikneva künka taha päevitama. Kella 14.00 - 15.00 vahel uppus Ä. N. poolt järelevalveta jäetud R. K. Linnakohus leidis, et kohtualuse ülalkirjeldatud tegevusetus moodustabki kõnealuse kuriteo objektiivse külje, sest Ä. N. kirjeldatud käitumine ei ole käsitatav lasteteeninduse otstarbeka korraldamisena Tartu Linna Keskraamatukogu lasteosakonna juhataja ametijuhendi punktis 4. 2. sätestatu mõttes. Teiseks leidis linnakohus, et Ä. N. poolt toimepandud kuriteo objektiivne külg seisneb selles, et lapsi vee ääres omapead jättes ei lähtunud ta ühiskonnas omaksvõetud ettenägelikkuse määrast. Tartu Linnakohtu 12. veebruari 1998. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse Ä. N. kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus, kes taotles kas Ä. N. õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 105 järgi või kriminaalasja saatmist linnakohtule uueks arutamiseks. Apellant põhistas oma kaebust sellega, et linnakohtu otsus ei vasta KrMK § 274 nõuetele. Väidetavalt ei sisalda otsus kohtu poolt KrK § 105 järgi kindlaks tehtud faktide kirjeldust ning puuduvad põhjendused, kuidas süüksarvatud teod on põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kaitsja leidis, et Ä. N. süüdimõistmine selles kuriteos on motiveerimata. Veel leidis apellant, et süüdistuses polnud näidatud, millisest konkreetsest seadusest või muust õigusaktist tulenes kohtualuse kohustus tegutseda teataval viisil. Apellatsioonkaebuses märgitakse, et kuna kriminaalvastutus saab järgneda vaid sellise konkreetse teo tegemata jätmise eest, mis tuleneb konkreetsest õiguslikust kohustusest, siis ei saa vastutuse aluseks olla üldised normid, mis ei sisalda konkreetset käitumisjuhist, nagu seda on Tartu Keskraamatukogu lasteosakonna juhataja ametijuhendi p. 4. 2. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1998. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu eeltoodud otsus kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu täies ulatuses ning kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegium jõudis järeldusele, et linnakohus on otsuse tegemisel rikkunud KrMK § 210 lg 4; § 215 lg 2 ja § 274 p-de 1, 2, 3 ning 4 sätteid. KrMK § 274 p 1 rikkumine seisneb ringkonnakohtu arvates selles, et linnakohtu otsuses ei ole näidatud süüdistuse formulatsiooni, mille järgi oli kohtualune KrK § 162 järgi kohtu alla antud. Põhjendades KrMK § 210 lg 4 ja § 274 p-de 2, 3 ja 4 rikkumist on ringkonnakohtu otsuses rõhutatud, et prokuröri loobumine süüdistusest ei too automaatselt kaasa kohtu õigust loobuda kriminaalasja menetlemisest ja et ka õigeksmõistmise korral tuleb kohtuotsuses näidata kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaolud ja tõendid, mille põhjal kohus loeb need asjaolud tuvastatuks, samuti motiivid, miks kohus rajab oma otsuse just neile tõenditele ning loeb muud tõendid mitteusaldusväärseks. Nimetatud nõudeid ei ole aga ringkonnakohtu arvates Ä. N. õigeksmõistmisel KrK § 162 järgi täidetud. KrMK § 215 lg 2 rikkumist on

ringkonnakohus aga näinud selles, et linnakohus on Ä. N. süüditunnistamisel KrK § 105 järgi lugenud tõendatuks tema poolt Tartu Linna Keskraamatukogu lasteosakonna juhataja ametijuhendi p 4. 2. rikkumise, kuigi süüdistamisel KrK § 105 järgi ei ole Ä. N. kunagi inkrimineeritud kõnealuse p 4. 2. rikkumist. Ametijuhendi p 4. 2 rikkumine oli Ä. N. inkrimineeritud seoses süüdistusega KrK § 162 järgi. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et " lugedes kohtualusele ühes süüdistuses esitatud rikkumised süüks teises kuriteos ilma et prokurör oleks kohtuistungil muutnud varem esitatud süüdistust, on linnakohus halvendanud kohtualuse olukorda KrK § 105 järgi esitatud süüdistuse osas ning on sellega rikkunud KrMK § 215 lg-s 2 sätestatut. Kohtuotsuses puuduvad motiivid selle kohta, kuidas sai linnakohus Ä. N. süüdistuses KrK § 162 järgi õigeks mõista, kui ta samas sisuliselt luges kohtualuse süü selles süüdistuse järgi osaliselt tõendatuks." Kõik eelkirjeldatu annab ringkonnakohtu arvates põhjust rääkida motiivide puudumisest linnakohtu käsitletavas otsuses ja on seetõttu, vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-le 7 ja §-le 33, kriminaalasja linnakohtule uueks arutamiseks saatmise aluseks. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1998. a otsuse peale esitas seoses kriminaalmenetluse seaduse väidetava olulise rikkumisega kassatsioonkaebuse Ä. N. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus. 1. Kaebust põhjendades väidab kaitsja kõigepealt, et ringkonnakohus on eiranud kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet. Nimelt leiab kaitsja, et ringkonnakohus ei olnud õigustatud kontrollima linnakohtu otsust Ä. N. KrK § 162 järgi esitatud süüdistuse osas kahel järgneval põhjusel. Esiteks rõhutab kassaator, et vastavalt AKKS §-le 20 kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust reeglina vaid esitatud apellatsioonkaebuse piires. Omal initsiatiivil kaebuse piirest väljumise õigus tekib ringkonnakohtul üksnes siis, kui ta tuvastab, et kriminaalseadust on ebaõigesti ja kohtualuse olukorda raskendavalt kohaldatud. Teiseks märgib kassaator, et võistlevuse printsiip välistab ringkonnakohtu initsiatiivi asuda parandama riikliku süüdistuse võimalikke vigu. Kassaator viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. oktoobri 1997 a otsusele T. T. süüdistusasjas, milles on rõhutatud, et juhul, mil prokurör ei olnud esitanud apellatsioonprotesti, on kriminaalasja uuel arutamisel esimese astme kohtus lubamatu kohtualust süüdi tunnistada kuriteoepisoodis, milles ta oli eelnevalt õigeks mõistetud. 2. Kassatsioonkaebus teise põhimotiivina rõhutab kassaator, et seoses tema poolt apellatsiooni korras vaidlustatud kohtuotsuse osaga on ringkonnakohtu otsuses märgitud üksnes seda, et linnakohus, tunnistades Ä. N. KrK § 105 järgi süüdi, luges tõendatuks tema poolt eeltoodud ametijuhendi punkti 4. 2. rikkumise. Kuna nimetatud ametijuhendi punkti eiramist polnud talle KrK § 105 järgi süüks arvatud, siis käsitles ringkonnakohus seda KrMK § 215 lg 2 rikkumisena. Kassaator rõhutab, et kui sel viisil kriminaalasja uueks arutamiseks saates sooviti anda prokurörile võimalus uue süüdistuse esitamiseks KrK § 105 järgi, siis kujutab see endast ülalkirjeldatud võistlevuse põhimõtte rikkumist. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas vandeadvokaat U. Lõhmus esitatud kassatsioonkaebust. Kriminaalasja tagasisaatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule toetasid sisuliselt ka prokurör, kohtualune ja kannatanu. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seletused, l e i d i s : Kassatsioonkaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada. Tulenevalt AKKS § 20 lg-s 1 ja §-s 32 sätestatust võib ringkonnakohus juhtudel, mil esimese astme kohtu otsust on apellatsiooni korras vaidlustanud vaid kaitsja, väljuda apellatsiooni piiridest üksnes siis, kui ta tuvastab kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise, millega on raskendatud kohtualuse olukorda. Seega ei olnud Tartu Ringkonnakohus õigustatud apellatsiooni piiridest väljuvalt arutama seda, kas Ä. N. õigeksmõistmine süüdistuses KrK § 162 järgi oli seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu poolt väidetavad kriminaalmenetluse seaduse olulised rikkumised, millele viidates saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, olid aga seotud just nimelt Ä. N. õigeksmõistmisega süüdistuses KrK § 162 järgi - seega kohtuotsuse osaga, mida ringkonnakohus ei olnud pädev arutama.

Kassaatoriga tuleb nõustuda selles, et linnakohtu otsuse osa, mida vaidlustas apellant, on ringkonnakohtu otsuses sisuliselt analüüsitud väga napilt. Seejuures tuleb aga põhjendatuks lugeda ringkonnakohtu käsitletavas otsuses väljendatud seisukoht, et kuna oma ametijuhendi punkti 4. 2. eiramist polnud Ä. N. KrK § 105 järgi süüdistuse esitamisel ja kohtu alla andmisel süüks arvatud, siis on linnakohus kohtuliku arutamise tulemina omal initsiatiivil halvendanud kohtualuse olukorda. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s : 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. aprilli 1998. a otsus Ä. N. süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. 2. Kaitsja kassatsioonkaebus rahuldada. Kohtuotsus jõustub 16. juunil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja Lea Kalm Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg