Legislator Case Law & Legislation
3-1-1-80-98 ECLI:EE:RK:1998:3.1.1.80.98.217 AI generated

3-1-1-80-98 · Riigikohus

Case Number 3-1-1-80-98
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date
Outcome Kohtuotsus

Legislator summary

AI generated

3-1-1-80-98 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. juunil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ning Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja A. V. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa A. V. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 1997. a otsusega mõisteti A. V. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega neljaks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi katseajaga kolmeks aastaks. Kohtualust kohustati katseaja jooksul hüvitama kannatanule tekitatud kahju, teatama eluja töökoha muutmisest elukohajärgsesse politseiasutusse ning igakuuliselt end politseis registreerima. Sama otsusega mõisteti süüdi J. S. A. V. mõisteti süüdi selles, et ta 30. mail 1997. a ajavahemikus kella 21.00 kuni 21.45 tungis vara asukohta pääsemist takistanud tõkke kõrvaldamise teel AS T ruumi Tallinnas X tn N. Kaaskohtualuselt J. S. saadud võtmega avas ta toa nr N, mille järel lõhkus toa nr N ühe luku ning saagis läbi teise luku. Lõhkudes selles toas asuva raudkapi ukseluku, varastasta salaja metallkarbi AS T kuulunud 144 500 krooniga ja A. I. kuulunud 575 500 krooniga. Karistuse mõistmisel arvestas kohus vastutust kergendava asjaoluna A. V. puhtsüdamlikku kahetsust ning osa varastatud raha vabatahtlikku väljaandmist. Vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kannatanu A. I. poolt esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustati linnakohtu otsus kohtualustele mõistetud karistuste leebuse motiivil. Arvestades varastatu suurt summat, palus kannatanu kohtualuste karistamist reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 1998. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 1997. a otsus osaliselt ning A. V. mõistetud vabadusekaotus määrati ärakandmisele kinnises vanglas. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata, kannatanu apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Kriminaalkolleegium leidis, et A. V. suhtes pole põhjendatud KrK § 47 sätete kohaldamine, sest et ta oli suures ulatuses toimepandud varguse täideviija. Arvestades kohtualuse varasemat karistatust, pole ta enda jaoks mingeid järeldusi teinud ning pärast viimase karistatuse kustumist jätkas endist kuritegelikku eluviisi. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et A. V. suhtes KrK § 47 sätete kohaldamine ei täida karistuse eesmärki KrK § 20 mõttes. Süüdimõistetu A. V. taotleb kassatsioonkaebuses eeltoodud ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning linnakohtu otsusega mõistetud tingimusliku karistuse jõusse jätmist. Kassaator leiab, et mõistetud karistus on liiga karm ning see ei vasta toime pandud kuriteo raskusele. A. V. palub võimalust asuda kriminaalhooldusasutuste abil õiguskuulekale elule. Riigikohtu kriminalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära A. V., kes palus kassatsioonkaebus rahuldada ning prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmatajätmist, l e i d i s : Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmisel juhindunud KrK IV peatüki sätetest ning õigesti arvestanud eelkõige toimepandud kuriteo raskust ja laadi. A. V. tegevus - mitme ukseluku ning seejärel ka raudkapi luku lõhkumine ning raha hõivamine - on kaheldamatult suure ohtlikkusega tegevus. Varastatud summa suuruse järgi on seadusandja sellise tegevuse lugenud KrK § 139 eriti kvalifitseeritud koosseisuks ning rõhutanud juba nimetatud paragrahvi 3. lõike sanktsiooni alammäära - kolm aastat vabadusekaotust - kehtestamisega, et tegemist on enemikust varavastastest kuritegudest tunduvalt raskemat

Legislator headnote

AI generated

3-1-1-80-98 · Riigikohus: juunil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ning Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja A. V. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa A. V. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 1997. a otsusega mõisteti A. V. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega neljaks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi katseajaga kolmeks aastaks. Kohtualust kohustati katseaja jooksul hüvitama kannatanule tekitatud kahju, teatama eluja töökoha muutmisest elukohajärgsesse politseiasutusse ning igakuuliselt end politseis registreerima. Sama otsusega mõisteti süüdi J. S. A. V. mõisteti süüdi selles, et ta 30. mail 1997. a ajavahemikus kella 21.00 kuni 21.45 tungis vara asukohta pääsemist takistanud tõkke kõrvaldamise teel AS T ruumi Tallinnas X tn N. Kaaskohtualuselt J. S. saadud võtmega avas ta toa nr N, mille järel lõhkus toa nr N ühe luku ning saagis läbi teise luku. Lõhkudes selles toas asuva raudkapi ukseluku, varastasta salaja metallkarbi AS T kuulunud 144 500 krooniga ja A. I. kuulunud 575 500 krooniga. Karistuse mõistmisel arvestas kohus vastutust kergendava asjaoluna A. V. puhtsüdamlikku kahetsust ning osa varastatud raha vabatahtlikku väljaandmist. Vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kannatanu A. I. poolt esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustati linnakohtu otsus kohtualustele mõistetud karistuste leebuse motiivil. Arvestades varastatu suurt summat, palus kannatanu kohtualuste karistamist reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 1998. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 1997. a otsus osaliselt ning A. V. mõistetud vabadusekaotus määrati ärakandmisele kinnises vanglas. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata, kannatanu apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Kriminaalkolleegium leidis, et A. V. suhtes pole põhjendatud KrK § 47 sätete kohaldamine, sest et ta oli suures ulatuses toimepandud varguse täideviija. Arvestades kohtualuse varasemat karistatust, pole ta enda jaoks mingeid järeldusi teinud ning pärast viimase karistatuse kustumist jätkas endist kuritegelikku eluviisi. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et A. V. suhtes KrK § 47 sätete kohaldamine ei täida karistuse eesmärki KrK § 20 mõttes. Süüdimõistetu A. V. taotleb kassatsioonkaebuses eeltoodud ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning linnakohtu otsusega mõistetud tingimusliku karistuse jõusse jätmist. Kassaator leiab, et mõistetud karistus on liiga karm ning see ei vasta toime pandud kuriteo raskusele. A. V. palub võimalust asuda kriminaalhooldusasutuste abil õiguskuulekale elule. Riigikohtu kriminalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära A. V., kes palus kassatsioonkaebus rahuldada ning prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmatajätmist, l e i d i s : Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmisel juhindunud KrK IV peatüki sätetest ning õigesti arvestanud eelkõige toimepandud kuriteo raskust ja laadi. A. V. tegevus - mitme ukseluku ning seejärel ka raudkapi luku lõhkumine ning raha hõivamine - on kaheldamatult suure ohtlikkusega tegevus. Varastatud summa suuruse järgi on seadusandja sellise tegevuse lugenud KrK § 139 eriti kvalifitseeritud koosseisuks ning rõhutanud juba nimetatud paragrahvi 3. lõike sanktsiooni alammäära - kolm aastat vabadusekaotust - kehtestamisega, et tegemist on enemikust varavastastest kuritegudest tunduvalt raskemat

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

3-1-1-80-98 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. juunil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ning Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi kriminaalasja A. V. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa A. V. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 1997. a otsusega mõisteti A. V. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi ja karistati vabadusekaotusega neljaks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi katseajaga kolmeks aastaks. Kohtualust kohustati katseaja jooksul hüvitama kannatanule tekitatud kahju, teatama eluja töökoha muutmisest elukohajärgsesse politseiasutusse ning igakuuliselt end politseis registreerima. Sama otsusega mõisteti süüdi J. S. A. V. mõisteti süüdi selles, et ta 30. mail 1997. a ajavahemikus kella 21.00 kuni 21.45 tungis vara asukohta pääsemist takistanud tõkke kõrvaldamise teel AS T ruumi Tallinnas X tn N. Kaaskohtualuselt J. S. saadud võtmega avas ta toa nr N, mille järel lõhkus toa nr N ühe luku ning saagis läbi teise luku. Lõhkudes selles toas asuva raudkapi ukseluku, varastasta salaja metallkarbi AS T kuulunud 144 500 krooniga ja A. I. kuulunud 575 500 krooniga. Karistuse mõistmisel arvestas kohus vastutust kergendava asjaoluna A. V. puhtsüdamlikku kahetsust ning osa varastatud raha vabatahtlikku väljaandmist. Vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kannatanu A. I. poolt esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustati linnakohtu otsus kohtualustele mõistetud karistuste leebuse motiivil. Arvestades varastatu suurt summat, palus kannatanu kohtualuste karistamist reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 1998. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 1997. a otsus osaliselt ning A. V. mõistetud vabadusekaotus määrati ärakandmisele kinnises vanglas. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata, kannatanu apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt. Kriminaalkolleegium leidis, et A. V. suhtes pole põhjendatud KrK § 47 sätete kohaldamine, sest et ta oli suures ulatuses toimepandud varguse täideviija. Arvestades kohtualuse varasemat karistatust, pole ta enda jaoks mingeid järeldusi teinud ning pärast viimase karistatuse kustumist jätkas endist kuritegelikku eluviisi. Ringkonnakohus tuli järeldusele, et A. V. suhtes KrK § 47 sätete kohaldamine ei täida karistuse eesmärki KrK § 20 mõttes. Süüdimõistetu A. V. taotleb kassatsioonkaebuses eeltoodud ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning linnakohtu otsusega mõistetud tingimusliku karistuse jõusse jätmist. Kassaator leiab, et mõistetud karistus on liiga karm ning see ei vasta toime pandud kuriteo raskusele. A. V. palub võimalust asuda kriminaalhooldusasutuste abil õiguskuulekale elule. Riigikohtu kriminalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära A. V., kes palus kassatsioonkaebus rahuldada ning prokuröri, kes taotles ringkonnakohtu otsuse muutmatajätmist, l e i d i s : Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmisel juhindunud KrK IV peatüki sätetest ning õigesti arvestanud eelkõige toimepandud kuriteo raskust ja laadi. A. V. tegevus - mitme ukseluku ning seejärel ka raudkapi luku lõhkumine ning raha hõivamine - on kaheldamatult suure ohtlikkusega tegevus. Varastatud summa suuruse järgi on seadusandja sellise tegevuse lugenud KrK § 139 eriti kvalifitseeritud koosseisuks ning rõhutanud juba nimetatud paragrahvi 3. lõike sanktsiooni alammäära - kolm aastat vabadusekaotust - kehtestamisega, et tegemist on enemikust varavastastest kuritegudest tunduvalt raskemat

laadi tegevusega. Seetõttu võib mõistetud karistusest vabastamine KrK § 47 alusel kõne alla tulla vaid äärmiselt erandlike süüdlase isikut iseloomustavate andmete olemasolul. Käesolevas kriminaalasjas ei ole selliseid asjaolusid tuvastatud. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s : Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 1998. a kohtuotsus A. V. suhtes jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 16. juunil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Lea Kalm Liikmed: Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg