3-2-1-68-98 · Riigikohus

3-2-1-68-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 15. juunil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, AB

Bachmann & Partnerid OÜ esindaja vandeadvokaat K. Bachmanni osavõtul, vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 18. mail 1998. a

Advokaadibüroo Bachmann & Partnerid OÜ kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 16. veebruari 1998. a otsuse Arno Saameni hagis AS A.O. Imbi ja AB

Bachmann & Partnerid OÜ vastu saamata jäänud töötasu, sellega võrdsustatud maksete ja

lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest keskmise kuupalga ja viiviste saamiseks.

Arno Saamen töötas AS A.O. Imbi peaökonomistina 2. jaanuarist 1996. a. 25. juunini 1996. a, mil

tööleping lõpetati poolte kokkuleppel. 27. septembril 1996 a. esitas A. Saamen AS A.O. Imbi vastu

pankrotiavalduse, mille aluseks oli saamatajäänud töötasu, viivise ja puhkusekompensatsiooni nõue.

Põlva Maakohus lõpetas 28. oktoobril 1996. a määrusega PankrS § 15 lg 1 järgi raugemise tõttu

pankrotimenetluse, kuna AB Bachmann & Partnerid AS tagas pankrotiavalduse aluseks oleva nõude

käendusega. Pankrotimenetlus lõppes Tartu Ringkonnakohtu 27. detsembri 1996. a määrusega.

Põlva Maakohtule 26. veebruaril 1997. a esitatud hagis nõudis A. Saamen AS-lt A.O. Imbi ja AB-lt

Bachmann & Partnerid OÜ kokku 116 865 krooni: saamata jäänud töötasu ja sellega võrdsustatud

maksed 44 333 krooni, lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmine palk 10 000

krooni ja viivis 62 532 krooni. Käenduskohustusega tagatud 78 048 krooni nõudis hageja kostjatelt

solidaarselt ning ülejäänut AS-lt A.O. Imbi.

Maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Palga maksmise ajal kehtinud TööK § 219 lg 1

alusel pidi hageja kohtusse pöörduma alates palga saamata jäämisest 3 kuu jooksul. Hageja sai teada

oma õiguste rikkumisest 21. augustil 1996. a, kuid kohtusse pöördus ta alles 3. veebruaril 1997. a.

Maakohus leidis, et 25. oktoobril 1996. a antud käenduskohustust võib käsitleda kui lihtsustatud

käenduslepingut. Kuna nõue AS A.O. Imbi vastu on aegunud, siis ei vastuta ka käendaja.

Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega mõistis kostjatelt

solidaarselt välja 1996. a maikuu saamatajäänud töötasu 3000 krooni, viivise palga maksmisega

viivitamise eest 3705 krooni (ajavahemik 1. juuni 1996. a kuni 2. veebruar 1997. a; maksmisele

kuulunud palk 3000 krooni, viivis päevas 0,5%, viivitatud päevi 247), keskmise kuupalga 3000

krooni lõpparve väljamaksmisega viivitamise aja eest ja kasutamata jäänud puhkuse eest

kompensatsiooni 1750 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti jätnud hagi tervikuna rahuldamata aegumise tõttu.

Tööõiguses ei ole hagi aegumise peatumine ja aegumise katkemine reguleeritud. Vastavalt TsKS § 9

lg-le 3 vaidlusalust suhet reguleeriva seaduse puudumisel rakendab kohus seadust, mis reguleerib

vaieldavale suhtele lähedasi suhteid. Tulenevalt eeltoodust on võimalik antud juhul kohaldada TsÜS

§ 121 lg 1 p 1 ning kuna pankrotiavalduse esitamine on võrdsustatav hagiesitamisega, siis

A. Saameni pankrotiavalduse esitamine 27. septembril 1996. a katkestas aegumise. Kuni

1. septembrini 1996. a kehtinud TööK § 219 lg 1 kohaselt oli töötasu nõuetes hagi aegumise tähtaeg

kolm kuud, alates 1. septembrist 1996. a jõustunud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse

(ITVS) § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks

kohtusse nõude esitamise tähtaeg neli kuud. Arvestades eelnevat ja seda, et A. Saameni kinnituste

kohaselt tuli vastavalt töölepingule maksta palka igakuuliselt, s.o hiljemalt jooksva kuu viimasel

päeval, olid pankrotiavalduse esitamise hetkeks aegunud saamata jäänud töötasu nõue 1996. a

veebruari, märtsi ja aprilli eest. Selles osas on kohus huvitatud poole nõudel kohaldanud aegumist

põhjendatult.

Pankrotiavalduse esitamise ajaks ei olnud aegunud 1996. a maikuu töötasu ja lõpparve nõue. TsÜS

§ 121 lg 2 p 2 kohaselt algab katkenud aegumistähtaja kulg uuesti pankrotimenetluse lõppemisel ning

sama paragrahvi lg 3 kohaselt kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega uuesti alanud

aegumistähtaja hulka ei arvata. Pankrotimenetlus lõppes Tartu Ringkonnakohtu 27. detsembri 1996. a

määrusega. A. Saamen esitas hagi maakohtule 26. veebruaril 1997. a. Kuna aegumistähtaja kulg algas

uuesti, siis on hagi nende nõuete osas, mis ei olnud enne pankrotiavaldus esitamist aegunud, esitatud

tähtaegselt.

Ringkonnakohus leidis, et PaS § 35 alusel viiviste nõue ringkonnakohtu poolt rahuldatava töötasu

nõude osas ja 1. aprillil 1997. a esitatud ühe kuu keskmise palga nõue TLS § 119 lg 2 alusel lõpparve

väljamaksmisega viivitamise eest ei aegu kuni töötasu ja lõpparve väljamaksmiseni, kuna tegemist on

tööseadusandluse jätkuva rikkumisega.

Palga maksmisega viivitamisel on tööandja kohustatud maksma PaS § 35 alusel viivist, olenemata

sellest, et lõpparve kinnipidamise eest on tööandja kohustatud maksma töötajale ühe kuu keskmise

palga. Palgaseaduse § 35 sätestab tööandja vastutuse palga maksmisega viivitamise eest, TLS § 119

aga vastutuse lõpparve kinnipidamise eest.

Advokaadibüroo Bachmann & Partnerid OÜ on võtnud endale käenduskohustuse. Kuna maakohus on

lõpetanud nimetatud käenduskohustise alusel pankrotimenetluse raugemise tõttu, siis ringkonnakohus

leidis, et käenduskohustist võib käsitleda kui lihtsustatud korras sõlmitud käenduslepingut. Tulenevalt

lepingu punktist 1, vastutavad advokaadibüroo Bachmann & Partnerid OÜ ning AS A.O. Imbi hageja

ees kui solidaarsed võlgnikud. Seetõttu tuleb hagi rahuldatud osa 11 455 krooni välja mõista

kostjatelt solidaarselt.

Kassatsioonkaebuses palus kostja AB Bachmann & Partnerid OÜ ringkonnakohtu otsuse tühistada

nõude aegumist ja käenduslepingu sõlmimist reguleerivate materiaalõiguse normide väära

kohaldamise ja rikkumise tõttu ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaldamine tööõigussuhtele on vastuolus Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 26. oktoobri 1995. a otsuses tsiviilasjas nr III-2/1-60/95 avaldatud seisukohaga.

Riigikohus leidis nimetatud lahendis, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse aegumist käsitletavad sätted

ei ole kohaldatavad tööõigussuhtele. Tööõiguse normid ei näe ette aegumise peatumist ega katkemist,

vaid võimaldavad möödunud tähtaega ennistada. Põlva Maakohus tegi A. Saamenile ettepaneku

esitada taotlus ületatud tähtaja ennistamiseks. Hageja loobus tähtaja ennistamisest, mistõttu oli

maakohtul õigus kohaldada hagi aegumist.

Apellatsioonikohus võrdsustas ebaõigesti pankrotiavalduse hagiavaldusega, leides, et A. Saameni

poolt pankrotiavalduse esitamine katkestas aegumise. Pankrotiavaldus ja hagiavaldus on

liigitunnustelt erinevad avaldused. Kostja ei nõustu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 1996. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-107-96 väljendatud seisukohaga, et pankrotiavalduse esitamine on

samastatav hagiavalduse esitamisega.

TsÜS § 121 toodud hagi aegumise asjaolude loetelu on piiratud. Selle laiendamine on vastuolus Eesti

Vabariigi õiguskorra alusesse kuuluva õiguskindluse printsiibiga. Ringkonnakohus asus ekslikule

seisukohale, et kuni 1. septembrini 1996. a kehtinud TööK § 219 lg 1 kohaselt oli töötasu nõuetes

hagi esitamise tähtaeg kolm kuud. TööK § 219 l g 1 ei ole kohaldatav töölepinguga seonduvatele

vaidlustele, kuna 15. aprillil 1992. a vastuvõetud TLS § 143 kehtestas nendele vaidlustele uue

aegumise tähtaja. Kohaldamisele kuulub TLS § 143 kuni 1. septembrini 1996. a kehtinud

redaktsioonis, mille kohaselt olid 1. septembriks 1996. a hageja nõuded aegunud. Seega aegumise

tähtaega pikendav TLS § 143 uus redaktsioon ei ole kohaldatav.

Ringkonnakohtu seisukoht, et TLS § 119 lg 2 alusel esitatud nõude osas on tegemist tööseaduse

jätkuva rikkumisega, mistõttu nõue ei aegu kuni lõpparve väljamaksmiseni, ei tugine ühelegi

kehtivale õigusnormile. TLS § 119 lg 2 kehtestab tööandja vastutuse juhuks, kui tööandja ei tasu

töötajale lõpparvet. Seega TLS §-le 119 lg 2 tuginev nõue on kõrvalnõue, mis on seotud

põhinõudega, so lõpparve nõude tekkimise ja lõppemisega. Kui põhinõue on aegunud, ei ole kohtul

õigust teha kõrvalnõude alusel väljamõistmisotsust. Hageja esitas selge lõpparve nõude 26. veebruaril

1997. a. Lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivise nõude esitas A. Saamen 1. aprillil

1997. a. Kuivõrd põhinõue on aegunud, puudub ka kõrvalnõue ning seda ei saa käsitleda jätkuva

tööseadusandluse rikkumisena. TLS § 119 lg 2 nõude alus seisneb tegevusetuses, so lõpparve

väljamaksmisega viivitamises. Nõudeõigus TLS § 119 lg 2 alusel tekib kindlal ajahetkel ega ole

seetõttu jätkuv.

Seadusvastane on ringkonnakohtu seisukoht, et Advokaadibüroo Bachmann & Partnerid OÜ poolt

AS A.O. Imbi pankrotimenetluse käigus esitatud käenduskohustust võib käsitleda kui lihtsustatud

korras sõlmitud käenduslepingut. Käendusleping on tsiviilõiguslik kokkulepe võlausaldaja, võlgniku

ja käendaja vahel. Sellele kokkuleppele laienevad kõik tsiviilõiguslike lepingute sõlmimise

põhimõtted. Kehtiv õigus ei näe ette lihtsustatud korras lepingute sõlmimist. TsK § 165 lg 1 alusel on

lepingulise kohustuse tekkimise eelduseks lepingu mõlema poole kokkulepe kõigis lepingu olulistes

tingimustes. Kokkulepe saavutatakse oferdi esitamise ja esitatud oferdi aktsepteerimise teel.

Maakohtule esitatud käenduskohustust saab käsitleda kui suunatud oferti, mis on tehtud ilma

adressaadi kohalolekuta. Maakohus ei ole nimetatud oferdi adressaadiks ega saa olla esindajaks

pankrotiavalduse esitajale. Esitatud ofert on aktsepteerimiseks jõus mõistliku aja jooksul. Ofert

kaotab kehtivuse kui teine pool teeb vastuoferdi või avaldab negatiivse arvamuse esitatud oferdi

suhtes. A. Saamen teatas 1. novembri 1996. a erikaebuses, et ta ei tunnista esitatud käenduskohustust.

Selle avalduse alusel kaotas ka käenduskohustus oma jõu. Tähtsust ei oma asjaolu, et maakohus

lõpetas käenduskohustist arvestades pankrotimenetluse. Kuna lepingu tekkimiseks puudus väidetava

võlausaldaja tahe ja ta on selle välistanud, puudub Advokaadibüroo Bachmann & Partnerid OÜ-l

käenduskohustisest tulenev vastutus.

Vastustaja pidas kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja palus jätta selle rahuldamata.

Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kaebuse väidete juurde ning palus kaebuse rahuldada.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks alus puudub.

Kuna kostja AB Bachmann & Partnerid OÜ ei ole apellatsioonkaebusega vaidlustanud maakohtu

seisukohta käenduskohustise tekkimise kohta, siis jätab kolleegium sellekohased väited tähelepanuta.

Asjakohane ei ole kaebuse väide, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaldamine on vastuolus

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. oktoobri 1995. a otsuses tsiviilasjas nr III-2/1-60/95 avaldatud

seisukohaga. Nimetatud lahendis on käsitletud mitte hagi aegumistähtaja katkemist, vaid hagi

aegumistähtaja möödumise tagajärgi TsÜS § 114 lg 2 ja TööK § 219 lg 3 järgi.

Ringkonnakohus on põhjendatult kohaldanud TsKS § 9 lg 3, mille kohaselt vaidlusalust suhet

reguleeriva seaduse puudumisel rakendab kohus seadust, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedasi

suhteid. PankrS § 9 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama kohtule tõendid

võla suuruse, aluse ja maksetähtaja ning pankrotiavalduse aluseks oleva asjaolu kohta. A. Saameni

pankrotiavalduse aluseks oligi töötasu, selle väljamaksmisega viivitamise eest viivise ja puhkuse

kompensatsiooni (lõpparve) nõue.

TsÜS § 121 lg 1 p 2 kohaselt katkeb aegumistähtaja kulg nõude esitamisega pankrotimenetluses ja

sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt algab uuesti pankrotimenetluse lõppemisel. Sama paragrahvi lg 3

järgi kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega uuesti alanud aegumistähtaja hulka ei arvata.

Väär on kostja väide, et TööK § 219 lg 1 ei olnud kohaldatav töölepinguga seonduvatele vaidlustele.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 15. aprilli 1992. a otsuse "Eesti Vabariigi töölepingu seaduse

rakendamise kohta" p 5 järgi allutati töölepingu sõlmimisel, peatumisel, muutmisel, lõpetamisel,

tühistamisel ja kehtetuks tunnistamisel tekkinud vaidlused kohtule kuni individuaalsete töövaidluste

läbivaatamise korda reguleeriva seaduse vastuvõtmiseni, olenemata sellest, kas tööleping oli sõlmitud

enne või pärast käesoleva seaduse jõustumist. Töösuhtes tekkinud muude vaidluste läbivaatamisel

säilitati eriseaduse kehtestamiseni Eesti NSV töökoodeksis sätestatud kord. Seega on

apellatsioonikohus põhjendatult leidnud, et kuni 1. septembrini 1996. a, mil jõustus individuaalse

töövaidluse lahendamise seadus, oli TööK § 219 lg 1 kohaselt töötasu nõuetes hagi aegumistähtaeg

kolm kuud.

ITVS § 6 kohaselt on kõigi töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks

nõude aegumistähtaeg 4 kuud, välja arvatud töölepingu lõpetamise seaduslikkuse vaidlustamise

aegumistähtaeg, milleks on üks kuu. Töötasu nõude aegumistähtaeg, mis ei olnud 1. septembriks

1996. a möödunud, pikenes neljale kuule.

Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale

keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu

keskmise palga. Pankrotiavalduse aluseks oli ka lõpparve (kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise

hüvitise) nõue, mille aegumistähtaja kulg katkes selle avalduse esitamisega ja algas uuesti

pankrotimenetluse lõppedes. Kuna lõpparve nõude esitas hageja uuesti tähtaegselt 26. veebruaril

1997. a, siis ei ole aegunud ka 1. aprillil 1997. a. TLS § 119 lg 2 alusel esitatud lõpparve

väljamaksmisega viivitamise eest keskmise palga nõue.

Juhindudes TsKS § 346 p-st 1 kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. veebruari 1998. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja H. Jõks

Liikmed: J. Luik, T. Vernik