3-2-1-75-98 · 3-2-1-75-98 · Riigikohus

3-2-1-75-98 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. juunil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi ja AS Corbex Engineering esindaja vandeadvokaat A.- H. Raigi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 1. juunil 1998. a Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. veebruari 1998. a otsuse AS Corbex Engineering hagis Eesti Vabariigi vastu pankrotimenetluse ajal tasutud võla tagasi saamiseks. AS-i Corbex Engineering pankrot kuulutati välja Rapla Maakohtu 27. jaanuari 1997. a otsusega Rapla Maksuameti pankrotiavalduse alusel. Sama otsusega jäeti rahuldamata AS-i Letegore pankrotiavaldus, kuna võlgnik vaidlustas selle avalduse aluseks olnud nõude Tallinna Linnakohtus. Rapla Maakohtu pankrotiotsus jäeti muutmata Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 25. aprilli 1997. a otsusega, milles tuvastati muuhulgas Rapla Maksuameti poolt pankrotihoiatuse esitamine võlgnikule 1995. aasta veebruaris ja kohtusse pankrotiavalduse esitamine 4. detsembril 1996. a. 3. aprillil 1997. a Eesti Vabariigi vastu esitatud hagis palus AS-i Corbex Engineering pankrotihaldur PankrS § 45 p 1 alusel välja mõista Riigi Maanteeametilt 9 000 000 krooni hageja pankrotivarasse põhjusel, et AS Corbex Engineering tasus 22. juuni 1994. a laenulepingust tuleneva võla Riigi Maanteeametile pankrotimenetluse ajal 30. detsembril 1996. a. Kostja vaidles hagile vastu, leides et laen tagastati enne pankrotimenetluse algust. AS Letegore 18. novembril 1996. a esitatud pankrotiavaldus jäeti rahuldamata. Hageja pankrot kuulutati välja Rapla Maksuameti (maksuamet) 22. jaanuaril 1997. a esitatud nõuetekohase pankrotiavalduse alusel. Kostja leidis, et pankrotimenetluse algatamine kui protsessitoiming sai võimalikuks alles 1. veebruarist 1997. a, mil jõustus pankrotiseaduse muutmise seadus; seaduse vana redaktsiooni kohaselt menetlust ei algatatud, vaid see algas. Tallinna Linnakohtu 24. novembri 1997. a otsusega hagi rahuldati. Kohtuotsuse kohaselt tagastas hageja laenu pärast pankrotimenetluse algust. Kohus leidis, et kuna AS-i Letegore 18. novembril 1996. a esitatud pankrotiavaldus jäeti rahuldamata, siis see avaldus iseenesest ei toonud kaasa pankroti väljakuulutamisest tulenevaid tagajärgi. Pankrotiseaduse 31. jaanuarini 1997. a kehtinud redaktsioon ei näinud ette pankrotimenetluse algatamist, see algas pankrotiavalduse esitamisega. Hageja pankrotimenetlus algas 4. detsembril 1996. a Rapla Maksuameti avalduse alusel. Maksuamet on esitanud hagejale pankrotihoiatuse 3. veebruaril 1995. a. Maksuameti 22. jaanuaril 1997. a esitatud täpsustav avaldus ja 6. detsembril 1996. a esitatud pankrotihoiatus ei muutnud pankrotimenetluse algust. Tulenevalt PankrS § 45 p-st 1 nõuab kohus sisse pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik ja võlausaldaja kahjustasid teiste võlausaldajate huve teadlikult või mitte. Vastavalt pankrotiseaduse muutmise seaduse §-le 135 kohaldatakse nimetatud seadusesätet tagasiulatuvalt.

Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus jättis 23. veebruari 1998. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata. PankrS § 11 lg 1 kohaselt otsustab kohus pankrotimenetluse algatamise 10 päeva jooksul pankrotiavalduse esitamisest, tehes selle kohta määruse. Seadus näeb ette juhud, millal pankrotimenetlust ei algatata. Kuna 1. veebruarini 1997. a pankrotimenetluse algatamist eriseadusega ei reguleeritud, siis tuleb menetluse algatamise osas juhinduda tsiviilkohtupidamise seadustikust. Maksuameti avaldus võeti menetlusse, kuna 10 päeva jooksul ei teinud kohus määrust TsKS § 148 lg- s 1 märgitud asjaoludel selle menetlusse võtmisest keeldumise kohta. Sama avalduse alusel kuulutati 27. jaanuari 1997. a välja hageja pankrot. TsKS § 5 kohaselt algatab kohus tsiviilasja isiku avalduse alusel, kes taotleb kohtus oma õiguste kaitset. Seetõttu saab rääkida ka pankrotiseaduse vana redaktsiooni puhul pankrotiasja algatamisest. Seda kinnitab ka pankrotiseaduse muutmise seaduse § 135, mille järgi PankrS §-s 45 toodud võimalused tasutud võla tagasinõudmiseks kehtivad tagasiulatuvalt. Apellatsioonikohus leidis, et ei oma sisulist tähendust kas pankrotiavaldusega koos või kaks päeva pärast seda esitati võlgnikule veelkordne pankrotihoiatus või mitte. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uue otsuse, millega hagi jätta rahuldamata. Kaebuse kohaselt on apellatsioonikohus rikkunud nii materiaal- kui menetlusõigusnorme, mis viisid ebaõige otsuse tegemisele. Apellatsioonikohus leidis ekslikult, et pankrotimenetlus võis alata ka kohtueelset korda järgimata pankrotihoiatust esitamata. Pankrotimenetluse algamise kriteeriumiks oli üksnes asjaolu, et 10 päeva jooksul ei teinud kohus TsKS § 148 lg 1 alusel määrust avalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohta. AS Letegore omandas nõude Eesti Ühispangalt ostu-müügilepingu alusel, kusjuures Ühispanga nõue oli täies ulatuses tagatud pandiga. Vastavalt Eesti NSV tsiviilkoodeksi §-s 216 lg 3 sätestatule lähevad nõude omandajale üle ka kohustuse täitmist tagavad õigused. Seega kehtis AS Letegore suhtes pankrotipiirang PankrS § 11 tähenduses. AS Letegore ei esitanud pankrotimenetluses nõudeavaldust, millest järeldub, et AS Letegore pankrotiavaldus oli pahatahtlik ega olnud suunatud nõude rahuldamisele võlgniku pankrotivara arvel. AS-i Letegore 18. novembri 1996. a pankrotiavalduse jättis kohus rahuldamata. Sama avalduse alusel oli aga arestitud võlgniku varad, sealhulgas arveldusarve pangas, millega ebaseaduslikult võeti võlgnikult võimalus oma kohustusi täita. 4. detsembril 1996. a esitas maksuamet pankrotiavalduse kohtule enne pankrotihoiatuse esitamist, mistõttu seda kuupäeva ei saa lugeda pankrotimenetluse alguseks. Pankrotihoiatuse esitamiseks ei saa lugeda 3. veebruari 1995. a pankrotihoiatust, kuna sellele ei järgnenud pankrotiavalduse esitamist. Pankrotihoiatuse esitas maksuamet 6. detsembril 1996. a. Ringkonnakohus on lähtunud asjaolust, et pankrotihoiatuse esitamisel või esitamata jätmisel ei ole pankrotimenetluses mingit tähtsust. Nõuetekohase pankrotiavalduse esitas maksuamet kohtule alles 22. jaanuaril 1997. a, mille alusel kuulutati 27. jaanuaril 1997. a välja ka Corbexi pankrot. Seega tuleks pankrotimenetluse alguse kuupäevaks lugeda 1. veebruarini 1997. a kehtinud PanrkS § 2 lg 2 kohaselt nõuetekohase pankrotiavalduse esitamise kuupäev. Eeltoodu kinnitab, et maksuamet sai ka ise aru 4. detsembri

1996. a pankrotiavalduse ebaseaduslikkusest, esitades 22. jaanuaril 1997. a uue avalduse. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja apellatsioonikohtu otsust õigeks ja palus jätta otsuse muutmata. Kostja on kassatsioonkaebuses palunud tuvastada faktilisi asjaolusid, mida Riigikohus vastavalt TsKS § 349 lg-le 2 teha ei saa. Apellatsioonikohus tuvastas asjaolu, et AS Corbex Engineering pankrotimenetlus algas 4. detsembril 1996. a esitatud maksuameti avalduse alusel ja nimelt selle avalduse alusel kuulutati välja AS Corbex Engineering pankrot. Ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et AS Corbex Engineering pankrotimenetluse algamise hetke kindlaksmääramisel tuleb lähtuda asjaolust, et maakohus ei teinud TsKS § 148 lg 1 sätestatud tähtajal ja korras määrust maksuameti poolt 4. detsembril 1996. a esitatud pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohta, millega TsKS § 5 mõttest lähtuvalt algatas pankrotimenetluse. Asjakohased ei ole kassatsioonkaebuse väited AS Letegore pankrotiavalduse osas, kuna nii linnakohus kui ka apellatsioonikohus on asunud seisukohale, et AS Corbex Engineering pankrotimenetlus ei alanud AS Letegore 18. novembril 1996. a esitatud pankrotiavalduse alusel, vaid Rapla Maksuameti 4. detsembril 1996. a esitatud pankrotiavalduse alusel. AS Letegore 18. novembri 1996. a pankrotiavalduse suhtes puudub ringkonnakohtu 23. veebruari 1998. a otsuses seisukoht, mille õigsust Riigikohus saaks TsKS § 336 lg 1 alusel kontrollida. Kolleegiumi istungil leidis kassaatori esindaja, et pankrotimenetlus algas 22. jaanuaril 1997. a maksuameti pankrotiavalduse esitamisega. Hageja esindaja jäi kassatsioonkaebuse vastustuses esitatud väidete juurde. Kolleegium leidis, et alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub. Tasutud võla väljamõistmine hageja pankrotivarasse põhineb PankrS § 45 p 1, mille järgi nõuab kohus sisse võlgniku tasutudvõla pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, sõltumata sellest, kas võla tasumisega võlgnik teadlikult kahjustas teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Enne 1. veebruari 1997. a kehtinud PankrS § 2 lg 2 kohaselt algas pankrotimenetlus pankrotiavalduse kohtule esitamisest. Maksuamet esitas võlgnikule pankrotihoiatuse 1995. a veebruaris. 4. detsembril 1996. a esitas maksuamet kohtule pankrotiavalduse, mille kohus sama kuupäeva määrusega liitis ühte menetlusse AS-i Letegore poolt esitatud pankrotiavaldusega ja menetles mõlema avaldusi eelistungitel 4. detsembril 1996. a ja 20. detsembril 1996. a. Seega on õige ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt hagis vaidlustatud võla tasumine 30. detsembri 1996. a toimus maksuameti pankrotiavalduse alusel alanud pankrotimenetluse ajal. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust AS Letegore pankrotiavalduse menetlemine ja selle rahuldamata jätmine. Juhindudes TsKS § 346 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. veebruari 1998. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja L. Laarmaa Liikmed J. Luik, Vernik