3-1-1-77-98 · Riigikohus

3-1-1-77-98 KOHTUMÄÄRUS Tartus 9. juunil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kalm ja Eerik Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil läbi süüdimõistetu A.S. seadusliku esindaja N. S. erikaebuse A. S. süüdistuses KrK § 140 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Kohtuistungist võttis osa N. S. ja Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti A. S. Narva Linnakohtu 15. detsembri 1997. a otsusega süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega üheks aastaks. KrK § 41 alusel mõisteti lõplikuks karistuseks vabadusekaotus üheks aastaks ja kaheks kuuks. 8. mail 1998. a, s. o viis kuud pärast Narva Linnakohtu otsuse tegemist esitas alaealise A. S. seaduslik esindaja N. S. Viru Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus apellatsioonitähtaja ennistamist ning oma pojale mõistetud karistuse kergendamist. N. S. põhjendas apellatsioonikaebuse nii hilist esitamist enda tõsise haigusliku seisundiga pärast kohtuotsuse teatavaks saamist. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 1998. a määrusega jäeti N. S. poolt möödalastud apellatsioonitähtaeg ennistamata ning apellatsioonkaebus jäeti käiguta. Kriminaalkolleegium leidis, et enne istungit kohtule esitatud arstitõendi kohaselt põeb N. S. hüpertooniatõbe, mille tulemusel vajab pidevat ambulatoorset jälgimist. Kohus tegi kindlaks, et apellant ei viibinud apellatsioonitähtaja jooksul ambulatoorsel ega statsionaarsel ravil ning sellest tulenevalt polnud tal takistusi kaebuse õigeaegseks esitamiseks. N. S. poolt kohtuistungil antud selgitust sellest, et ta polnud teadlik edasikaebamise võimalusest, kohus ei arvestanud. Toimiku materjalidest nähtuvalt selgitati Narva Linnakohtu otsuse kuulutamisel temale ja teistele menetlusosalistele edasikaebe võimalusi ning korda. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 1998. a määruse peale esitas N. S. erikaebuse, milles ta vaidlustab apellatsioonitähtaja ennistamata jätmist. Kaebuse esitaja kinnitab, et hüpertooniatõvest tingitud haiguslikus seisundis polnud tal võimalik esitada apellatsioonkaebust seaduses ette nähtud 10 päeva jooksul. N. Selemjonova ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tema haigus ei ole käsitletav mõjuva põhjusena, mis annaks aluse apellatsioonitähtaja ennistamiseks. N. S. palus kohtuistungil oma erikaebus rahuldada, prokurör leidis, et erikaebus ei kuulu rahuldamisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud erikaebuse materjalidega, l e i d i s : Kaebetähtaja ennistamisel mõistetakse mõjuva põhjusena sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordivõi sidehäire jms., kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud - raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms. Käesoleval juhul viibis N. S. ambulatoorsel ravil ligemale viie kuu kestel. N. S. seletusest Riigikohtu istungil aga selgus, et see ei takistanud tal käia pojaga kohtumas ega sõitmast Ukrainasse haiget ema vaatama. Samuti tegeles ta sel ajal endale sobiva advokaadi otsimisega. Sellist olukorda ei saa käsitada mõjuva põhjusena AKKS § 6 lg 3 mõttes. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 71 lg-st 2 ja § 72 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium m ä ä r a s : Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 1998. a määrus A. S. suhtes jätta muutmata, erikaebus jätta rahuldamata.

Kohtumäärus jõustub 9. juunil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest Liikmed: Lea Kalm, Eerik Kergandberg