3-2-3-7-98 · Riigikohus

3-2-3-7-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 4. juunil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, avaldaja

M. Nikluse ja tema esindaja K. Kuusmaa osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 25. mail 1998. a

Mart Nikluse kohtuvigade parandamise avalduse alusel Tartu Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 17. novembri 1997. a otsuse Elfride Nikluse hagis Sirle Nikluse vastu

kinkelepingu kehtetuks tunnistamiseks.

Tartu Linnakohtule 8. novembril 1994. a esitatud hagiavalduses palus Elfriide Niklus tühistada

15. novembril 1991. a sõlmitud kinkelepingu, millega ta kinkis Sirle Niklusele Tartus Vikerkaare 25

elamust 3/8 mõttelist osa. Hageja väitis, et ta sõlmis kinkelepingu olulise eksimuse tõttu.

Kinkelepingu sõlmimise ajal oli ta 83-aastane II grupi invaliid, kes vajas igapäevast hooldust ja

kinkelepingu sõlmis kostja kasuks tingimusel, et viimane hooldab teda tema elu lõpuni. Kostja aga ei

täitnud hooldamiskohustust, mille ta oli endale võtnud enne kinkelepingut sõlmitud kinke-

eellepinguga. Kuna hageja ei oleks teistel tingimustel majaosa võõrandanud, siis tuleb lugeda, et

majaosa on kingitud olulise eksimuse tõttu.

Iseseisva nõudeta kolmas isik Mart-Olav Niklus toetas hagi, kuna vaidlustatud kinkeleping rikub

tema kui kaasomaniku ja E. Nikluse testamendis märgitud isiku õigusi ja huve.

Kostja vaidles hagile vastu, leides, et hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal teadlik, kellele ta

majaosa kingib ning miks ta seda teeb. Varem oli hageja kostjale sama maja 3/8 mõttelist osa

müünud, kuid M.-O. Nikluse hagi alusel tunnistati ostu-müügileping kehtetuks.

Linnakohus jättis 10. juuni 1996. a otsusega hagi rahuldamata TsK § 59 ja 432 alusel. TsK § 432

sätestatud eluaegse ülalpidamise tingimusega elamu võõrandamise lepingut saab sõlmida vaid siis,

kui võõrandatakse kogu elamu. Linnakohus asus seisukohale, et ei ole tõendatud vaidlustatud lepingu

sõlmimine eksimuse tõttu. E. Nikluse soov oligi sõlmida just kinkeleping. Kinkelepinguga ei ole

rikutud kolmanda isiku õigusi, sest testament, millega lubati kolmandale isikule pärandada kogu

maja, ei ole hagejale siduv. Testamendi tegemine ei võta isikult õigust käsutada oma vara.

Ringkonnakohtu 17. novembri 1997. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Apellatsioonikohus

ei pidanud TsKS § 313 lg 2 alusel vajalikuks korrata linnakohtu otsuse motiive. Apellatsioonikohtu

otsuse kohaselt ei oma TsÜS § 71 kohaldamise seisukohalt tähtsust asjaolu, kas kostja võttis endale

kinke-eellepinguga varalised kohustused temale majaosa võõrandamisega seoses ning kas majaosa

kinkimine toimus tegelikult tasu eest või mitte, sest linnakohtu otsuse motiivide järgi on tõendatud, et

kinkelepingu sõlmimise ajal oli E. Niklusele selge, et ta sõlmib kinkelepingu, mitte aga TsK §-s 432

ettenähtud lepingu. Samuti ei oma asja TsÜS § 71 alusel lahendamise seisukohast tähtsust see, kas

kostja käitumise tagajärjel on hageja sattunud raskesse olukorda või mitte.

Kohtuvigade parandamise avalduses palus M.-O. Niklus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale kohtule teises koosseisus. Avaldaja leidis, et kohtud on jätnud asja

sisuliselt lahendamata, kohaldanud vääralt TsK § 259, mille kohaselt kinkeleping on tasuta vara

võõrandamise vorm. Kinkeleping ei tohi olla seotud mingisuguste tingimuste või kohustustega.

Avaldaja leidis, et kinkelepingu sõlmis E. Niklus olulise eksimuse mõjul. Kinkija ei näinud ette, et

kostja, kes oli määratud tema hooldajaks, teda petab ja loobub oma hooldaja kohustustest, asudes

elama teise linna. Avaldaja õigusi on rikutud sellega, et ilma tema kui kaasomaniku nõusolekuta

kingiti ära maja ülemisel korrusel asuv tuba, mis on ainuke koht, kustkaudu pääseb maja pööningule.

Kohtud ei arvestanud asjaoluga, et kinkelepingu sõlmimise ajal kehtis E. Nikluse testament, mille

olemasolu kõrges eas kinkija oli unustanud. Avaldaja arvates ei saa tühistamata testament ja

kinkeleping üheaegselt kehtida.

Vastustaja S. Karu (Niklus) leidis, et Tartu Ringkonnakohtu 27. novembri 1997. a otsus on seaduslik

ja põhjendatud. Kinke-eelleping moodustab eraldi kohustuse, millega võetud kohustuse täitmine või

mittetäitmine ei saa kaasa tuua kinkelepingu tasulisust või selle kehtetust. Testamendi tegemine ei

võta omanikult õigust vara käsutamiseks. Kinkelepingu jõustumise järgselt muutub vastav testament

ainetuks.

Kolleegiumi istungil palusid avaldaja ja tema esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada

kohtuvigade parandamise avalduses toodud motiividel.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsKS § 347 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normide rikkumise tõttu.

Apellatsioonikohus ei pidanud vajalikuks korrata linnakohtu otsuse põhjendusi, nõustudes linnakohtu

järeldusega, et vaidlustatud lepingu sõlmimine eksimuse tõttu ei ole tõendatud, kuna E. Niklus

sooviski sõlmida just nimelt kinkelepingut, mitte aga TsK §-s 432 sätestatud lepingut. Linna- ja

apellatsioonikohtu otsus ei ole kooskõlas TsKS § 232 lg 4 sätestatuga, kuna ei ole märgitud tõendeid,

millele see järeldus on rajatud.

Põhjendatud on avaldaja väide, et kohtud ei ole asja sisuliselt lahendanud. Linnakohtu otsusega

tuvastati, et pooltel oli kindel soov sõlmida leping, mis väljendaks kostja kui kingisaaja kohustusi ja

et selle sõlmimine oli eelduseks kinkelepingu sõlmimisele. Sama kohtu arvates ei anna see siiski alust

arvata, et tegemist on eksimuse tõttu sõlmitud tehinguga. Kohtu nimetatud seisukoht on

paljasõnaline, kuna kohus on jätnud andmata hinnangu hagi aluseks olevatele asjaoludele. E. Nikluse

hagiavalduse kohaselt oli tema sooviks temale kuuluva maja mõttelise osa võõrandamine, et tagada

igapäevane abi ja hooldus, mida ta vajas kõrge ea ja invaliidsuse tõttu. Selle väite tõendamiseks esitas

hageja kinke-eellepinguna pealkirjastatud kokkuleppe S. Niklusega, kes kohustus hooldama hagejat

tema elu lõpuni ning mitte võõrandama temale kingitud maja mõttelist osa hageja eluajal. Linnakohus

ei ole tuvastanud, et notar selgitas hagejale võimalust sõlmida elamu võõrandamise leping eluaegse

ülalpidamise tingimusega. Seetõttu on oletuslik kohtu järeldus, et E. Nikluse tahe oli elamu mõttelise

osa võõrandamine kinkelepinguga.

Kolleegium leidis, et eksimus TsÜS § 71 lg 1 mõttes - tegelike asjaolude mitteteadmine või ebaõige

ettekujutus neist - võib tuleneda ka tahte kujunemise asjaoludest. Tahteavalduse vastavust tahtele

eeldatakse. Vaidluse korral tuvastab kohus, kas tahteavaldus vastab isiku vabalt kujunenud tegelikule

tahtele.

Juhindudes TsKS § 357 ja 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. novembri 1997. a otsus tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada.

Tagastada Mart-Olav Niklusele 19. märtsil 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja L. Laarmaa

Liikmed J. Luik, T. Vernik