3-1-1-69-98 · Riigikohus

3-1-1-69-98 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. mail 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Hele-Kai Remmel ning liikmed Harri Salmann ja Triinu Vernik vaatas 19.- 20. mail 1998. a avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooni korras läbi kriminaalasja Andi Kapi süüdistuses KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 128 järgi; Vahur Haava ja Rainer Sardise süüdistuses KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning P. J. ja M. K. süüdistuses KrK § 1151 lg 1 järgi. Kohtuistungist võtsid osa menetlusosalistena süüdimõistetu P. J., süüdimõistetu M. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Vallo Sillat, süüdimõistetu Vahur Haava ja tema kaitsja vandeadvokaat Raul Markus, süüdimõistetu Andi Kapi kaitsja vandeadvokaat Märt Leedu ning Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsusega tunnistati süüdi: Andi Kapp KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistati kuueaastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest ning KrK § 128 järgi 700 kroonise rahatrahviga; Vahur Haava KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistati nelja-aastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest; Rainer Sardis KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistati viieaastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest; P. J. KrK § 1151 lg 1 järgi ja karistati kolmeaastase vabadusekaotusega ja KrK § 47 alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest; M. K. KrK § 1151 lg 1 järgi ning karistati kolme aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega ning KrK § 47 alusel vabastati kolmeaastase katseajaga tingimuslikult karistuse kandmisest. A. Kapp, V. Haava ja R. Sardis mõisteti süüdi selles, et nad 12. septembril 1992. a öösel Tallinnas X tee N asuvas kämpingus, eelneval kokkuleppel ja kasutades füüsilist vägivalda, koos vägistasid teadvalt alaealise E. A. A. Kapp mõisteti süüdi ka E. A tapmisega ähvardamises ja nimelt selles, et ta pärast E. A suhtes toimepandud kuritegusid ähvardas kannatanut tapmisega juhul, kui viimane teatab nendest tegudest politseisse. P. J. ja M. K. mõisteti süüdi selles, et nad pärast seda, kui A. Kapi, V. Haava ning R. Sardise poolt oli maha surutud E. A vastupanu ja nende poolt E. A vägistatud, rahuldasid mõlemad oma sugulist kirge ebaloomulikul viisil. Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a kohtuotsust kassatsiooni korras ei vaidlustatud. Selle kohtuotsuse peale esitas järelvalveprotesti Riigikohtu esimees seoses süüdimõistetutele ilmselt leebete karistuste kohaldamisega. EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10. juuni 1993. a määrusega jäeti protest rahuldamata. Riigikohtu esimehe poolt korratud järelvalveprotest rahuldati EV Ülemkohtu

presiidiumi 25. augusti 1993. a määrusega. Presiidium leidis, et kohtualustele mõistetud tingimuslik karistus oli ilmselt kerge ja ei vastanud toimepandud kuritegude raskusele. Presiidium tühistas Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsuse ja EV Ülemkohtu kriminaalasjade kohtukolleegiumi 10. juuni 1993. a määruse kohtualustele mõistetud karistuste osas ja saatis kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jäeti Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsus muutmata. Mitmesuguste menetlustoimingute ja kaasnenud viivituste tõttu arutati kriminaalasja uuesti 1995. a novembris ning Tallinna Linnakohtu 20. novembri 1995. a otsusega mõisteti kohtualused uuesti süüdi - seejuures P. J. ja M. K. puhul ekslikult KrK § 1151 järgi lõiget nimetamata. Kõiki kohtualuseid karistati analoogiliselt linnakohtu 23. märtsi 1993. a kohtuotsuses märgitud karistustega. Tallinna Linnakohtu 20. novembri 1995. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna prokuröri asetäitja, kes taotles kohtuotsuse tühistamist kõigile kohtualustele mõistetud karistuste osas nende mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdlaste isikule. P. J. ja M. K. osas palus ta õigusliku hinnangu täpsustamist ning kõigile süüdimõistetuile reaalse vabadusekaotuse mõistmist KrK § 47 sätteid rakendamata. A. Kapi kaitsja vandeadvokaat M. Leedu taotles apellatsioonkaebuses uue otsuse tegemist ja vägistamise kvalifitseerimist KrK § 115 lg 1 järgi, A. Kapi õigeksmõistmist KrK § 128 järgining tema karistamist KrK § 47 sätete rakendamisega. R. Sardise kaitsja vandeadvokaat A. Glikman motiveeris apellatsioonkaebuses kaitsealuse kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK 115 lg 1 järgi ja taotles uue kohtuotsuse järgi lühiajalist vabadusekaotust KrK § 47 rakendamisega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 1996. a otsuses rõhutati, et Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsus tühistati järelvalve korras EV Ülemkohtu presiidiumi 25. augusti 1993. a määrusega kohtualustele mõistetud karistuste osas ja kriminaalasi saadeti just selles osas arutamiseks esimese astme kohtule. Seega oli kuritegude kvalifikatsiooni osas kohtuotsus jõustunud ja kohtualuste korduv süüditunnistamine 20. novembri 1995. a otsusega ebaõige KrMK § 5 lg 1 p 9 mõttes. Linnakohus pidanuks teistkordsel asja arutamisel otsustama vaid kohtualuste karistamise küsimuse. Sellest tulenevalt tühistas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium nimetatud kohtuotsuse kohtualuste süüdimõistmise osas ja jättis läbi vaatamata menetlusosaliste taotlused kohtualuste tegudele uue juriidilise hinnangu andmise küsimuses. KrK § 47 alusel karistusest tingimisi vabastamist pidas ringkonnakohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks seoses üle 3 aasta möödumisega kuritegude toimepanekust, millest tulenevalt on ära langenud karistuse üld- ja eripreventiivne toime. Ajafaktori tähtsust kinnistava tegurina rõhutati süüdimõistetute hoidumist uute kuritegude toimepanekust ja nende poolt ühiskonna käitumisnormide jätkuvat täitmist, isikliku elu lootustekohast korraldamist ning politseiorganite järelvalvest tulenenud nõuete täitmist. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jõudis veendumusele kõigi süüdimõistetute suhtes reaalse vabadusekaotuse otstarbetuses olenemata kuritegude raskusest ja tuvastatud tehioludest. Kohtualuste karistusest vabastamine KrK §-s 47 sätestatud alustel loeti põhjendatuks. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi selle otsuse peale esitas kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör, kes ei pidanud põhjendatuks õigusemõistmise üldaluste ja kõrgema astme kohtu selgete hoiakute jätkuvat eiramist. Olulise raskusastmega kuritegude puhul, kus seadusandja on ette näinud alternatiivita vabadusekaotusliku karistuse, rakendas kohus erandina käsitletavat leebust kõigi süüdimõistetute suhtes ja vabastas nad tingimisi karistusest. Kassaator pidas KrK § 47 sätete kohaldamist kõigi süüdimõistetute suhtes kriminaalseaduse ebaõigeks kohaldamiseks ja taotles kohtuotsuste tühistamist süüdimõistetute suhtes KrK § 47 sätete kohaldamise osas ning kriminaalasja saatmist Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 1996. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 8. mai 1996. a otsus ning Tallinna Linnakohtu 20. novembri 1995. a otsus A. Kapi, V. Haava, R. Sardise, P. J. ja M. K. süüdistusasjas neile mõistetud karistuste osas ning kriminaalasi saadeti selles osas uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Prokuröri protest rahuldati osaliselt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, jättes prokuröri apellatsioonprotesti rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu otsuse kõigi grupis tegutsenud süüdimõistetute tingimisi karistusest vabastamise kohta tühistamata, kohaldas ebaõigesti kriminaalseadust. Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutas, et KrK § 20 lg 1 kohaselt on karistus sunnivahend, mida kohaldatakse süüdimõistetu suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises kriminaalkoodeksis ettenähtud ulatuses. Vastavalt KrK §-le 36 peab kohus arvestama karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Kuriteo raskus ja laad on esimene faktor, millest sõltub karistus konkreetse kuriteo eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et vägistamise inkrimineerimine kahe kvalifitseeriva tunnuse tõttu KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning sugulise kire ebaloomulikul viisil rahuldamise käsitlemine KrK § 1151 lg 1 järgi viitavad alternatiivita vabadusekaotusele, mis on ette nähtud nimetatud sätete sanktsioonides. Kriminaalkoodeksi 5. peatükk, kuhu kuulub KrK § 47, käsitleb karistusest vabastamist. KrK §-s 47 sätestatud karistusest tingimuslik vabastamine on süüdlase suhtes sanktsioonis ettenähtud vabadusekaotuse mittekohaldamise võimalus, kui seda tingib tehiolude ja süüdlase isiku märkimisväärsete erisuste arvestamine. Vaidlustatud kohtuotsustes on kohtud olnud erandlikult leebed ohtliku vägistamisvormi kõigi täideviijate suhtes nende kuriteolise aktiivsuse astmest olenemata. Tallinna Linnakohtus vaadati antud kriminaalasi uuesti läbi ja Tallinna Linnakohtu 29. jaanuari 1998. a otsusega karistati KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdimõistetud A. Kappi kolme aasta ja kahekuulise vabadusekaotusega ning süüdimõistetuna KrK § 128 järgi karistati teda rahatrahviga 500 krooni. KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi mõistetud R. Sardist ja V. Haavat karistati kolmeaastase vabadusekaotusega. KrK § 1151 lg 1 järgi süüdi mõistetud P. J. ja M. K. karistati viiekuulise vabadusekaotusega. KrK § 47 alusel vabastati nad karistuse kandmisest tingimisi üheaastase katseajaga. Karistuse mõistmisel juhindus linnakohus KrK § 36 sätetest. Vastutust kergendavaks asjaoluks loeti kõikide kohtualuste puhtsüdamlikku kahetsust, vastutust raskendavaks asjaoluks aga kuriteo toimepanemist alkoholijoobes. Veel arvestas kohus, et enne Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsuse tühistamist oli see pööratud täitmisele ja kohtualused, olles küll karistuse kandmisest vabastatud, kandsid politseiorganite valve all tingimuslikku vabadusekaotust. KrK § 47 sätete kohaldamise motiveerimisel lähtus kohus sellest, et kuriteost on möödunud pikk aeg ja selle aja vältel on süüdlased teinud oma kuritegelikust käitumisest õiged järeldused ning nende oht ühiskonnale on möödas. Linnakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonprotestis palus Tallinna Prokuratuuri abiprokurör Tallinna Linnakohtu 29. jaanuari 1998. a otsus A. Kapile, R. Sardisele, V. Haavale, P. J. ja M. K. mõistetud karistuste osas tühistada ning karistada neid reaalse vabadusekaotusliku karistusega. Prokurör leidis, et süüdlaste karistamisel ei ole kohus küllaldaselt arvestanud toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning tähelepanuta on jäetud kuriteoga tekitatud tagajärg. Veel vaidlustas prokurör P. J. poolse kahetsuse leides, et tema suhtes kergendavad asjaolud puuduvad. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 1998. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 29. jaanuari 1998. a otsus ja kohtualuseid karistati järgmiselt: KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdimõistetud A. Kappi karistati kuuekuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas KrK § 39 sätete kohaldamisega ning KrK § 128 järgi karistati teda rahatrahviga 500 krooni. KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi mõistetud R. Sardist ja V. Haavat karistati vastavalt viiekuulise vabadusekaotusega ning neljakuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas KrK § 39 sätete kohaldamisega. KrK § 1151 lg 1 järgi süüdi mõistetud P. J. ja M. K. karistati kolmekuulise vabadusekaotusega poolkinnises vanglas.

Karistuse kandmise aja alguseks määrati süüdimõistetute vahi alla võtmise päev. Prokuröri apellatsioonprotest rahuldati osaliselt. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, võttes täitmiseks Riigikohtu 24. septembri 1996. a otsuses sisalduva ettekirjutuse, arvestas A. Kapile, V. Haavale ja R. Sardisele karistuse mõistmisel KrK § 39 sätete järgi seda, et kuriteo toimepanemisest on möödunud viis aastat. A. Kapile karistuse mõistmisel võttis kriminaalkolleegium arvesse tema suuremat aktiivsust kuriteo toimepanemisel. A. Sardise karistamisel arvestas kohus tema ükskõikset suhtumist toimepandusse ning selle eest vastutuse kandmisse. A. Sardisele karistuse mõistmisel võeti kergendava asjaoluna arvesse tema alaealisust kuriteo toimepanemise ajal. Kuigi kannatanu E. A esindaja edastas kohtule kannatanu soovi vabastada karistusest kannatanu ees vabandanud V. Haava, ei pidanud kriminaalkolleegium seda võimalikuks, kuid arvestas seda soovi V. Haavale karistusmäära valikul. Mõistes P. J. ja M. K. vabadusekaotuse alammääras, võttis ringkonnakohus arvesse pika ajavahe möödumist kuriteo toimepanemisest. Mõistes kõigile kohtualustele lühiajalise vabadusekaotuse, arvestas ringkonnakohus süüdlastele antud positiivseid iseloomustusi viimastel aastatel. Samas leidis ringkonnakohus, et kuigi P. J. on vahepeal teises kriminaalasjas kohtu alla antud, ei saa teda lugeda kuriteos süüdiolevaks enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 1998. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud M. K., A. Kapp ja P. J. ning V. Haava kaitsja vandeadvokaat Raul Markus ja R. Sardise kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman. Kassaatorid paluvad tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 1998. a otsuse ja kohaldada süüdimõistetutele karistuse mõistmisel KrK § 47 sätteid. P. J. vaidlustab veel talle süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooni ja palub end süütõendite puudumise tõttu õigeks mõista. M. K. ja A. Kapp paluvad karistuse mõistmisel arvestada toimepandud kuriteo raskust ning laadi, nende positiivseid iseloomustusi ning siirast ja puhtsüdamlikku kahetsust. A. Kapp palub arvestada ka seda, et tema ülalpidamisel on viieliikmeline perekond. V. Haava kaitsja vandeadvokaat R. Markus ja R. Sardise kaitsja vandeadvokaat A. Glikman leiavad, et nende kaitsealuste suhtes on KrK §-s 20 sätestatud karistuse eesmärk saavutatav ka ilma reaalset vabadusekaotuslikku karistust kohaldamata ning süüdlaste suhtes avaldatud ühiskondlik hukkamõist on olnud küllaldane, et teha oma kuritegelikust käitumisest õiged järeldused. Vandeadvokaat R. Markus leiab, et ringkonnakohus on V. Haava suhtes jätnud täitmata Riigikohtu ettekirjutuse karistuste diferentseerimise osas sõltuvalt iga süüdlase osavõtu astmest. Vandeadvokaat A. Glikmann leiab, et KrK § 47 sätete kohaldamine on võimalik iga raskusastmega kuritegude puhul, juhul kui kohus leiab, et reaalse vabadusekaotusliku karistuse ärakandmine pole otstarbekas. Ta on seisukohal, et ringkonnakohtul tulnuks kaaluda, kas Riigikohtu seisukoht KrK § 47 sätete kohaldamatuse kohta oli asjakohane veel poolteist aastat hiljem. Kannatanu E. A esitas Riigikohtule kirjalikud vastuväited kassatsioonkaebustele, milles ta leiab, et kõik kassatsioonkaebused on põhjendamatud, reaalse karistuse kohaldamine on õige ja ta palub jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 1998. a otsuse muutmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kassaatorite seletused, milles nad toetasid kassatsioonkaebusi ning prokuröri arvamuse, mille kohaselt ringkonnakohtu otsus ei kuulu tühistamisele ja kassatsioonkaebused rahuldamisele, l e i d i s: Kehtivas kriminaalõiguses on sätestatud karistuse mõiste, eesmärk ja karistuse mõistmise alused. KrK § 20 kohaselt on karistus sunnivahend, mida kohaldatakse kuriteo toimepanemises süüdimõistetu suhtes kohtuotsuse alusel ja mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises ning mis on ühtlasi mõjutusvahendiks nii temale kui teistele isikutele hoidumaks taoliste tegude toimepanemisest. KrK § 36 kohaselt arvestab kohus karistuse mõistmisel toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Seejuures on kuriteo raskus ja laad esimene faktor, millest sõltub karistus konkreetse kuriteo eest. Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud, et toime pandi rasked

kuriteod, mis on kvalifitseeritud KrK § 115 lg 2 p-de 2 ja 3 ning KrK § 1151 järgi ja mille sanktsioonides on ette nähtud pikaajalised vabadusekaotuslikud karistused. Kriminaalkoodeksi 5. peatükis paiknev KrK § 47 käsitleb karistusest vabastamist. Vabadusekaotuse tingimuslik mittekohaldamine KrK § 47 mõttes on üldjuhul võimalik vähese raskusastmega kuritegude eest karistuse mõistmisel, kui seda tingib tehiolude ja süüdlase isiku märkimisväärsete erisuste arvestamine. KrK § 47 kohaldamise kohta on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium analoogsele seisukohale korduvalt, näiteks 22. märtsi 1994. a kohtuotsuses nr. III-1/1-9/94, 7. veebruari 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-5/95, 9. mai 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-31/95, 14. novembri 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-78/95, 28. novembri 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-86/95, 5. detsembri 1995. a kohtuotsuses nr. III-1/1-89/95, 16. aprilli 1996. a kohtuotsuses nr. 3-1-1-4/96 jt. Seetõttu on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asunud õigele seisukohale, et kohtualustele tuleb mõista vabadusekaotuslik karistus, mis kuulub reaalselt ärakandmisele. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium pidas seejuures õigesti silmas ka seda, et A. Kapi, V. Haava ja R. Sardise suhtes on olemas jõustunud kohtuotsus, mille järgi nad on süüdi tunnistatud esimese astme kuriteos, mistõttu nende karistus kuulub kandmisele kinnises vanglas. Ringkonnakohus mõistis kõikidele kohtualustele reaalsed vabadusekaotuslikud karistused. Arvestades asjaolu, et kuriteo toimepanemisest on möödunud pikk ajavahemik, kohaldas ringkonnakohus KrK § 39 sätteid ja mõistis kohtualustele inkrimineeritud paragrahvide sanktsioonidest tunduvalt lühemad, vabadusekaotuse alammäärale lähenevad karistused. Nende mõistetud karistuste peale ei ole prokurör kassatsioonprotesti esitanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et analoogsetes süüdistusasjades on kohtute poolt kohaldatavad karistused olnud rangemad. Näiteks M. P. süüdistuses KrK § 115 lg 2 p 1 järgi mõisteti kohtualusele tunduvalt pikem vabadusekaotuslik karistus kinnises vanglas ning see otsus jäeti ringkonnakohtu ja Riigikohtu poolt muutmata (RT III 1996, 6, 74). Seega puudub AKKS §-s 64 toodud kohtuotsuse tühistamise alus. Tähelepanuta tuleb jätta P. J. poolt kassatsioonkaebuses esitatud väited temale süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooni osas, kuna selles osas on Tallinna Linnakohtu 23. märtsi 1993. a otsus jõustunud juba 31. märtsil 1993. a. Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 1998. a otsus Andi Kapi, Vahur Haava, Rainer Sardise, P. J. ja M. K. süüdistusasjas muutmata. 2. Jätta süüdimõistetute Andi Kapi, P. J., M. K. ning vandeadvokaat Aleksander Glikmani ja advokaat Raul Markuse kassatsioonkaebused rahuldamata. Kohtuotsus jõustub 20. mail 1998. a ega kuulu edasikaebamisele. Eesistuja: Hele-Kai Remmel Liikmed: Harri Salmann, Triinu Vernik