3-2-1-63-98 · Riigikohus

3-2-1-63-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 14. mail 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostja Vilja

Küti esindaja vandeadvokaat Ahti Kõo osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 4. mail 1998. a

OÜ Fector kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari

1998. a otsuse Madis Närepi ja AS Fector hagides Viljar Küti vastu laenulepingutest tuleneva

võla nõudes ja Vilja Küti vastu pandi eseme realiseerimiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt laenas Madis Närep 24. juulil 1994. a sõlmitud

laenulepingu järgi Viljar Kütile 260 000 krooni. Laenulepingu p 4 kohaselt oli laenu tagatiseks Viljar

Kütile volikirja alusel käsutada antud elamu Pärnus Purje 14, mis kuulus Viljar Küti isale Kalju

Kütile. Kalju Kütt suri 23. augustil 1994. a ja 7. aprillil 1995. a välja antud seadusjärgse

pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris Kalju Küti vara, sealhulgas majavalduse Pärnus Purje 14,

tema abikaasa Vilja Kütt. 9. augustil 1995. a esitas Madis Närep hagi Viljar Küti ja Vilja Küti vastu,

paludes tunnistada kehtetuks Kalju Kütile kuuluva majavalduse pärimine Vilja Küti ja teiste Kalju

Küti pärijate poolt ning tunnistada Viljar Küti laenulepingust tulenevalt võlasummat hagejale kokku

648 700 krooni, mille katteks realiseerida panditud elamu enampakkumise teel.

AS Fector palus hagis Viljar Küti ja Vilja Küti vastu välja mõista Viljar Kütilt 347 218 krooni 75

senti, lugeda tühiseks Madis Närepi ja Viljar Küti vaheline elamu pandileping, tunnistada AS Fector

võlanõuet Viljar Küti vastu ainsa pandiga tagatud nõudena ja pöörata eelisjärjekorras sissenõue

elamule asukohaga Purje 14 Pärnus. Hagi põhjenduste kohaselt omandas AS Fector 11. juulil 1995. a

sõlmitud nõude loovutamise lepingu järgi Aktsia-Kommertspangalt Põhja-Eesti Pank nõude kostja

Viljar Küti vastu summas 347 218 krooni 75 senti. Nõue tulenes AS-i Eesti Sotsiaalpank ja Viljar

Küti vahel 10. augustil 1993. aastal sõlmitud laenulepingust, mille tagatiseks pantis Viljar Kütt

10. augustil 1993. a pandilepingu nr 262 alusel Kalju Kütile kuuluva elamu Pärnus Purje 14. Viljar

Kütt oli pantimisel elamu omaniku esindaja vastavalt 9. augusti 1993. a antud volikirjale.

Pärnu Linnakohus rahuldas hagid osaliselt. Kohtuotsusega mõisteti välja Viljar Kütilt Madis Närepi

kasuks laenulepingust tulenev võlgnevus ja kohtukulud ning AS-i Fector kasuks laenulepingust

tulenev võlgnevus ning kohtukulud. Kohus jättis rahuldamata mõlemad hagid Vilja Küti vastu

panditud elamu müügiks. TsK § 559 kohaselt tuli nõue pärandvara vastu esitada kuue kuu jooksul ja

nõude esitamatajätmine toob TsK § 559 lg 3 järgi kaasa nõudeõiguse kaotuse. AS Sotsiaalpank, kes

omas kuni 30. märtsini 1995. a nõuet, nimetatud tähtajal seda ei esitanud. M. Närepi nõude osas

jõudis kohus järeldusele, et registerpanti elamule ei tekkinud.

Apellatsioonkaebuse esitasid Madis Närep ja AS Fector.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on lõppjäreldustes õige, kuid kuulub muutmisele

põhjenduste osas. Laenuleping Madis Närepi ja Viljar Küti vahel, milles lepiti kokku pandi seadmine,

sõlmiti 24. juulil 1994. a. Sel ajal kehtis asjaõigusseadus. Tulenevalt AÕS §-st 5 ei saa asjaõigusena

tekkida pandiõigust, mida ei ole sätestatud seaduses. Alates asjaõigusseaduse jõustumisest

1. detsembril 1993. a kuni asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse

jõustumiseni 29. detsembril 1994. a oli pandiõiguse kui asjaõiguse sisu, tekkimine ja lõppemine

reguleeritud ainult asjaõigusseaduse sätetega. Pant ehitisele asjaõigusena sai siis tekkida käsipandina

(AÕS § 281) ning ettevõtte vallasvara puhul ka kommertspandina (AÕS § 309). Vastavalt AÕS § 282

lg-le 1 tekib käsipant asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises

kokku leppinud. Vaidlusaluse lepingu alusel Kalju Küti elamule pandiõiguse (käsipandi) tekkimiseks

enne 29. detsembrit 1994. a pidi M. Närep saama elamu valduse. Seda ei ole asjas tõendatud. Seega

käsipanti ei tekkinud ning M. Närepi nõue elamu pärimise kehtetuks tunnistamiseks ja elamu

realiseerimiseks ei ole põhjendatud. Pandileping AS-i Sotsiaalpank Edela filiaali ja Viljar Küti vahel

sõlmiti 10. augustil 1993. a, mil pantimist reguleeriti TsK sätetega. Vastavalt TsK §-le 200 tekkis

pandiõigus elamute ja suvilate suhtes pandilepingu notariaalse tõestamise momendist. Kuna

vaidlusalune pandileping ei ole notariaalselt tõestatud, ei tekkinud pandiõigust elamule ja AS-i Fector

nõue Vilja Küti vastu ei ole põhjendatud. Pandilepingu sõlmimise ajal kehtinud Pangaseaduse § 42

lg 3 sätestas, et pankade ja muude krediidiasutuste poolt sõlmitud pandilepingud peavad olema

kirjalikud. See norm ei olnud vastuolus samal ajal kehtinud TsK §-ga 198 lg 3, mille kohaselt elamu

ja suvila pandileping, kui kas või üheks pooleks on kodanik, tuli tõestada notariaalselt. Kuna

pandiõigust elamule ei tekkinudki, ei ole asjakohased apellandi väited pandiõiguse üleminekust

universaalse õigusjärgluse korras. Apellatsioonikohus luges õigeks AS-i Fector väite, et pärandaja

kohustus pandilepingu järgi ei ole pärandaja võlg, kuid see ei oma asjas tähtsust.

Kassatsioonkaebuses palub osaühinguks Fector ümberkujundatud kassaator ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja saata asja uueks arutamiseks. Apellatsioonikohus jättis kohaldamata Pangaseaduse § 42

lg 3 kui erisätte võrreldes TsK § 198 lg 3. Pandiõigus tekkis, kuna pandileping oli sõlmitud panga ja

pantija vahel lihtkirjalikus vormis ning vastas pangaseaduse §-des 42 lg 3 ja 5 sätestatule.

Pangaseaduse § 42 lg 3 ei sätesta, et kodaniku poolt elamu pantimisel pangale tuleb lähtuda

tsiviilkoodeksist.

Pandiõigus tekkis 10. augusti 1993. pandilepingust ja leping kehtis asjaõigusseaduse jõustumise

hetkel 1. detsembril 1993. a. Vastavalt AÕS RakS § 2 lg 1 kohaldatakse sellele lepingule AÕS

sätteid. Samas tunnistati alates 1. detsembrist 1993. a kehtetuks TsK §-d 95-205 ja pangaseaduse

§ 42. Kaebaja arvates muutusid enne 1. detsembrit 1993. a sõlmitud ja sel päeval kehtivad

pandilepingud tühisteks 1. detsembrist 1993. a kuni 29. detsembrini 1994. a juhul, kui tegemist ei

olnud käsipandiga. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. märtsi 1997. a otsuse kohaselt sai kodaniku poolt

kuni 29. detsembrini 1994. a elamu panga kasuks pantimisel pandiõigus tekkida vaid käsipandina.

Seega pidi pandipidaja saama elamule valduse. Pandipidaja poolt elamule valduse saamise kui

faktilise asjaolu suhtes pole ringkonnakohus seisukohta võtnud.

Kalju Kütt volitas Viljar Kütti pantima oma elamut pangalaenu tagatiseks. Pank täitis oma kohustuse

ja andis Viljar Kütile pandi tagatisel laenu. Üldiste huvide vastane oleks tunnistada pandileping

tühiseks, kuna nii vaidlusaluse lepingu kui kõigi teiste analoogsete lepingute alusel kaotaksid pangad

võimaluse oma nõuet pandi arvel rahuldada.

Vastustaja Vilja Kütt peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Vastustaja leiab, et pandilepingu

vormistamise ajal 10. augustil 1993. a kehtis TsK § 200, mis nägi ette pandilepingu notariaalse

tõestamise. Pangaseaduse § 42 lg 3 ei sätestanud, et elamu pandileping panga või krediidiasutuse

kasuks ei pea olema notariaalselt tõestatud. Samuti leiab vastustaja, et Viljar Kütil ei olnud õigust

pantida Kalju Kütile kuuluvat elumaja, kuna see oli abikaasade ühisvara ja puudus Vilja Küti

nõusolek ühisvara pantimiseks.

Kolleegiumi istungil jäi vastustaja esindaja vastuse seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub.

TsÜS § 174 lg 1 kohaselt kohaldatakse tehingu vormi suhtes tehingu tegemise ajal kehtinud seadust.

Vaidlusaluse pandilepingu sõlmimise ajal 10. augustil 1993. a reguleeriti pantimist TsK §-des 195-

205 ja pangaseaduse §-s 42 8. juuli 1992. a redaktsioonis. TsK § 44 lg 1 kohaselt jagunesid tehingud

vormi järgi suulisteks ja kirjalikeks, viimased omakorda lihtkirjalikeks ja notariaalseteks. TsK §-de

198 lg 3 ja 244 lg 1 kohaselt pidi elamu ja suvila pandileping, kui kas või üheks pooleks on kodanik,

olema notariaalselt tõestatud ja TsK § 200 kohaselt tekkis pandiõigus elamule pandilepingu

notariaalse tõestamise momendist. Samal ajal kehtinud pangaseaduse § 42 lg 3 sätestas, et kõik

pankade ja muude krediidiasutuste poolt sõlmitud pandilepingud peavad olema kirjalikud.

Pangaseaduse osundatud normis ei kehtestatud elamu pandilepingule - mille järgi pantijaks oli

kodanik - lihtkirjalikku vormi. Seega tuleb asuda seisukohale, et pangaseadus ei kehtestanud erandit

ega täpsustanud TsK §-s 198 lg 3 sätestatut. Sellest normist tulenevalt pidi elamu või suvila

pantimisel, kui pantija oli kodanik, pandileping olema tõestatud notariaalselt ka juhul, kui

pandipidajaks oli pank või krediidiasutus. Seega ei tekkinud elamu pandilepingu kohustusliku

notariaalse vormi järgimata jätmise ja sellest tuleneva 10. augusti 1993. a pandilepingu kehtetuse

tõttu kassaatoril pandiõigust.

Kassaator pole tuginenud asjaolule, et ta oleks sõlminud vaidlusaluse elamu kohta pandilepingu

ajavahemikus asjaõigusseaduse jõustumisest 1. detsembril 1993. a kuni asjaõigusseaduse

rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumiseni 29. detsembril 1994. a. Seega

puudus ringkonnakohtul vajadus võtta seisukohta elamu valduse üleandmise ja sellest tuleneva

käsipandi tekkimise kohta AÕS § 282 lg 1 ja 2 kohaselt.

Ekslik on kassaatori väide, et enne 1. detsembrit 1993. a sõlmitud ja sel päeval kehtinud elamute

pandilepingud muutusid tühisteks 1. detsembrist 1993. a kuni 29. detsembrini 1994. a, kui tegemist

polnud käsipandiga. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. märtsi 1997. a otsuses tsiviilasjas 3-2-1-29-97

(RT III 1997, 10, 106) ei käsitletud enne 1. detsembrit 1993. a sõlmitud pandilepingut, vaid

pandiõiguse tekkimist ehitisele kui vallasasjale ajavahemikus 1. detsembrist 1993. a kuni

29. detsembrini 1994. a.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 1998. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa