3-3-1-16-98 · Riigikohus

3-3-1-16-98 MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Tartus, 8. mail 1998. a. Ida-Viru maavanema kassatsioonkaebuse läbivaatamine kalapüügilubade tühistamise asjas Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas 7. mail 1998. a. avalikul kohtuistungil läbi Ida-Viru maavanema kassatsioonkaebuse Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. jaanuari 1998. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-7/98. Protsessiosalistena võtsid istungist osa Ida-Viru maavanema esindaja maasekretär Eduard East ja osaühingu Peipus esindaja Hannes Järvala. Ida-Viru maavanema 22. jaanuari 1997. a. korraldusega nr. 47 tunnistati kehtetuks osaühingu Peipus kaluritele Oleg Ivanovile, Vassili Sokolovile, Oleg Telenkovile ja German "ohhovile antud kalapüügiload. Ida-Viru Maakohtu halduskohtuniku 19. juuni 1997. a. otsusega haldusasjas nr. 3- 16/97 tunnistati maavanema see korraldus täielikult seadusevastaseks ja tehti maavanemale ettepanek vaadata asi uuesti läbi ja viia korraldus seadusega kooskõlla. Selle kohtuotsuse täitmiseks muudeti Ida-Viru maavanema 27. juuni 1997. a. korraldusega nr. 504 maavanema 22. jaanuari 1997. a. korraldust nr. 47 tervikuna ja sõnastati see uues redaktsioonis. Korralduse uue redaktsiooniga tunnistati kehtetuks OÜ Peipus kutselistele kaluritele O. Ivanovile, V. Sokolovile, O. Telenkovile ja G. "ohhovile antud kalapüügiload vastavalt igaühele neist korralduses märgitud nakkevõrkude arvule. Korralduse alustena märgiti Vabariigi Valitsuse seaduse § 84 lg 2 ja 87 lg 1, Kalapüügiseaduse § 7 lg 3 p. 1 ja Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 1997. a. määrus nr. 35 "Kalapüügilubade väljaandmise kord". OÜ Peipus esitas maavanema selle korralduse peale Ida-Viru Maakohtu halduskohtunikule kaebuse, milles palus tunnistada maavanema korraldus täielikult seadusevastaseks. Kaebuses leiti, et Põhiseaduse § 11 ja Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 7 lg 3 kohaselt peab õigusja teovõimet piirav õigusakt olema põhjendatud ja vastama seadusele. Korralduse nr. 504 õiguslike alustena märgitud Vabariigi Valitsuse seaduse §-d 84 lg 2 ja 87 lg 1 ei saa olla kalapüügilubade tühistamise aluseks, kuna nende aluste seadusevastasus tuvastati Ida-Viru Maakohtu 19. juuni 1997. a. otsusega. Kalapüügilubade tühistamise aluseks ei saa olla ka Kalapüügiseaduse § 7 lg 3 p. 1, sest see säte reguleerib keskkonnaministri pädevust kalapüügiõiguse teostamisel riigi omandis olevatel veekogudel. Samuti ei saa kalapüügilubade tühistamise aluseks olla Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 1997. a. määrus nr. 35 tervikuna, sest korralduses tuleb viidata konkreetsele sättele. Selles määruses pole sätestatud kalapüügilubade tühistamise aluseid. Ida-Viru Maakohtu halduskohtuniku 20. novembri 1997. a. otsusega haldusasjas nr. 3-50/97 jäeti osaühingu Peipus kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et vastavalt Kalapüügiseaduse §-le 7 lg 3 p. 1 määrati keskkonnaministri 19. veebruari 1996. a. määrusega nr. 12 Ida-Viru, Jõgeva, Tartu ja Põlva maavanemad teostama kalapüügiõigust vastava maakonnaga piirneval akvatooriumil. 1997. a. kalapüügilubade jaotus Peipsi järvel ja merel kinnitati Ida-Viru maavanema 9. jaanuari 1997. a.

korraldusega nr. 39, mille lisa 1 kohaselt jaotati kalapüügivahendid kolme ettevõtte vahel, kelle hulgas polnud osaühingut Peipus, ja 60 nakkevõrku jäeti reservi. Samas otsustati, et reservi jagamine toimub pärast 1. veebruari 1997. a., sõltuvalt Alajõe Vallavalitsuse ja osaühingu Peipus vahel koostöölepingu sõlmimisest. Maavanema seda korraldust pole OÜ Peipus vaidlustanud. Keskkonnaameti spetsialist A. Luud väljastas 21. jaanuaril 1997. a. osaühingu Peipus kaluritele V. Sokolovile, O. Telenkovile, G. "ohhovile ja O. Ivanovile neli kalapüügiluba. Seletuskirjas kinnitab A. Luud, et kalapüügilubade väljastamine oli vastuolus Ida-Viru maavanema 9. jaanuari 1997. a. korraldusega nr. 39 ja tingitud tema kuritahtlikust hooletusest. Maavanema korraldusega nr. 504 motiveeriti kalapüügilubade kehtetuks tunnistamist sellega, et kalapüügiload väljastati õigusliku aluseta. Seega ei piira korraldus nr. 504 osaühingu Peipus õigusega teovõimet, sest pole õigusakti, millega on OÜ Peipus kutselistele kaluritele eraldatud kalapüügiload. Vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 98 lg 1 teostab maavanem teenistuslikku järelevalvet maavalitsuse ametiisikute õigusaktide ja toimingute üle ja sama seaduse § 98 lg 2 kohaselt tunnistab ta kehtetuks sellised aktid ja toimingud. Seega tegutses maavanem korralduse nr. 504 andmisel pädevuse piires. Korralduses jäi õigusliku alusena märkimata Vabariigi Valitsuse seaduse § 98 lg 1 ja 2. OÜ Peipus esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtuniku otsus ja teha uus otsus. Apellant leidis, et nii korraldus nr. 47 kui ka korraldus nr. 504 peavad olema motiveeritud. Korraldus nr. 47 tunnistati kehtetuks motiveerimatuse ja õiguslikule alusele mitteosundamise tõttu. Mõlema korralduse motiveeringuna oli märgitud Ida-Viru Maavalitsuse vanemspetsialisti A. Luudi 21. jaanuari 1997. a. seletuskiri. Korralduses nr. 47 viidati korralduse õiguslike alustena Vabariigi Valitsuse seaduse §-dele 84 lg 2 ja 87 lg 1. Korralduse nr. 504 õiguslike alustena märgiti korralduses täiendavalt Kalapüügiseaduse § 7 lg 3 p. 1 ja Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 1997. a. määrus nr. 35. Seega erineb korraldus nr. 504 korraldusest nr. 47 vaid täiendavalt lisatud õiguslike aluste poolest. Need sätted ei reguleeri aga kutselistele kaluritele antud kalapüügilubade kehtetuks tunnistamist. Halduskohus pole andnud hinnangut sellele, kas need sätted said olla korralduse nr. 504 õiguslikeks alusteks. Kohus pidanuks seda tegema, sest korraldus nr. 504 erineb korraldusest nr. 47 ainult lisatud õiguslike aluste poolest. Kuna Vabariigi Valitsuse seaduse § 98 lg 1 ja 2 polnud korralduses nr. 504 märgitud, siis ei oleks tohtinud kohus seda hinnata. Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. jaanuari 1998. a. otsusega tühistati halduskohtuniku otsus, rahuldati osaühingu Peipus apellatsioonkaebus ja tunnistati täielikult seadusevastaseks Ida-Viru maavanema 27. juuni 1997. a. korraldus nr. 504. Ringkonnakohus leidis, et maavanema vaidlustatud korralduses osundatakse Vabariigi Valitsuse seaduse §-dele 84 lg 2 ja 87 lg 1, Kalapüügiseaduse §-le 7 lg 3 p. 1 ja Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 1997. a. määruselenr. 35 "Kalapüügilubade väljaandmise kord" kui selle korralduse õiguslikele alustele. Need sätted ei anna maavanemale õigust tunnistada kehtetuks kalapüügilube ja tühistada nende numbreid. Kehtiv seadusandlus ei näe üldse ette võimalust ära võtta, tunnistada kehtetuks või tühistada väljaantud kalapüügilube, kui nende eest on tasutud. Kui kalapüügilubade kehtetuks tunnistamine ja nende numbrite tühistamine oli tingitud kalavarude vähenemisest, siis tulnuks vastavalt Kalapüügiseaduse §-le 16 lg 3 vähendada taotletud

püüniste arvu või väljapüügimahtu kõigi taotluste osas võrdeliselt. Muud seaduslikku võimalust kalapüügilubade kehtetuks tunnistamiseks ja nende numbrite tühistamiseks pole. Põhjendatud on apellandi väide, et halduskohtunik laiendas ebaõigesti maavanema vaidlustatud korralduse õiguslikke aluseid, lisades Vabariigi Valitsuse seaduse § 98 lg 1 ja 2. Ida-Viru maavanem esitas ringkonnakohtu sellele otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub teha uus otsus ja jätta jõusse maavanema vaidlustatud korraldus. Kassaator leiab, et: Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et halduskohtunik laiendas omavoliliselt korralduse nr. 504 õiguslikke aluseid Vabariigi Valitsuse seaduse §-ga 98 lg 1 ja 2. Tulenevalt administratsiooni diskretsiooni printsiibist ja Vabariigi Valitsuse seaduse §-st 98 lg 1 ja 2 on maavanemal õigus tühistada oma korraldus või tunnistada kehtetuks väljastatud kalapüügiload, kui see on õiguslikult põhistatud. OÜ Peipus pole eristanud kahte õigusakti - maavanema korraldust nr. 47 ja korraldust nr. 504. Korralduse nr. 504 ajendiks oli korralduse nr. 47 seadusega kooskõlla viimine. Seega pidanuks apellant kaebama korralduse nr. 47 uue redaktsiooni peale, mitte aga nõudma korralduse nr. 504 seadusevastaseks tunnistamist. Ringkonnakohtu seisukoht, et kehtiv seadusandlus ei anna võimalust tunnistada kehtetuks kalapüügilube, mille eest on tasutud, on vastuolus Vabariigi Valitsuse 8. mai 1990. a. määrusega nr. 90. Arusaamatu on ringkonnakohtu poolt maavanema tähelepanu juhtimine Kalapüügiseaduse §-le 16 lg 3. Kalapüügilubade kehtetuks tunnistamine polnud seotud kalavarude vähenemisega, vaid lubade alusetu andmisega. Maavanema 27. juuni 1997. a. korraldus nr. 504 ja 22. jaanuari 1997. a. korraldus nr. 47 ei piira osaühingu Peipus õigusja teovõimet, kuna pole õigusakti, millega osaühingu kutselistele kaluritele oleks eraldatud kalapüügilube. Osaühingu Peipus kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium l e i d i s : 1. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada ringkonnakohtu otsust. 2. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et seadusest ei tulene Ida-Viru maavanema 9. jaanuari 1997. a. korralduse nr. 39 Lisa 1 osas, millega suursoomkala nakkevõrkude reserv jaotatakse pärast 1. veebruari 1997. a. sõltuvalt Alajõe Vallavalitsuse ja osaühingu Peipus koostöölepingu sõlmimisest. Seadus ei anna maavanemale võimalust seada kalapüügivahendite reservi jaotamine sõltuvusse äriühingu ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahelise koostöölepingu sõlmimisest. Kalapüügilube tuleb anda sellise piirava tingimuseta. Maavanema selle korralduse Lisa 1 pole vaidlustatud. Juhindudes HKS §-dest 57 p. 1 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium o t s u s t a b :

Jätta Ida-Viru maavanema kassatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Viru Ringkonnakohtu 26. jaanuari 1998. a. otsus haldusasjas nr. II-3-7/98 muutmata. Kanda kassatsioonikautsjon riigieelarve tuludesse. Määrus jõustub 18. mail 1998. a. teatavaks tegemisest. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann