3-2-1-62-98 · Riigikohus

3-2-1-62-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. mail 1998. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, hageja

H. Lehiste ja tema esindaja vandeadvokaat L. Nirgi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

27. aprillil 1998. a

Uuno-Diander ja Linda Kaasikese kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 1997. a otsuse Hilda Lehiste hagis Uuno-Diander ja Linda

Kaasikese vastu eluruumist väljatõstmiseks ning Uuno-Diander Kaasikese vastuhagis Hilda

Lehiste vastu 80 000 krooni saamiseks.

Hilda Lehistele kuulub isikliku omandiõiguse alusel elamu Lääne-Virumaal Vihula vallas Koljaku

külas. Omandiõiguse tekkimise aluseks oli Rakvere Rajooni Rahvakohtu 26. aprilli 1982. a otsus,

millega lahutati Hilda ja Edgar Lehiste abielu ning majavaldus Koljaku külas tunnistati H. Lehiste

omandiks, kuna kohus tuvastas H. Lehiste ja tunnistajate ütlustega, et majavalduse ehitamisest

E. Lehiste osa ei võtnud ja maja on tegelikult ehitatud H. Lehiste venna U.-D. Kaasikese poolt.

Lääne-Viru Maakohtule esitatud hagis palus H. Lehiste ES §-de 4 ja 62 alusel oma venna U.-

D. Kaasikese ja vennanaise L. Kaasikese elamust välja tõsta, kuna kostjad on hõivanud eluruumi

omavoliliselt ja kasutavad eluruumi ilma õigusliku aluseta - nad ei ole eluruumi omanikud, neil ei ole

üürilepingut ega muud seaduses ettenähtud alust eluruumi kasutamiseks. Asja kohtuliku arutamise

käigus palus hageja kohustada kostjaid vabastama elamu ja kohaldada selleks rendiseaduse (ReS)

§ 17 lg 3 sätteid.

Vastuhagis palus kostja U.-D. Kaasike tunnistada tema kaasomandiõigust elamule TsK §-de 438, 439

lg 1 ja 440 alusel, kuna elamu ehitati ühise tegutsemise lepingu alusel. Vastuhagi põhjenduste

kohaselt hageja ja U.-D. Kaasike leppisid kokku, et hageja abikaasa 1974. aastal saadud krundile

ehitavad nad koos elamu, sest hageja abikaasast ehitajat ei olnud. Seda kinnitavad: varaliste suhete

tagatiseks hageja abikaasa tehtud testament maja ehitamise ajal 1976. a kostja kasuks; abielulahutuses

tehtud kohtuotsus ühisvara kohta, milles hageja võtab omaks, et vaidlusaluse elamu ehitas kostja;

pärast abielulahutust 1982. a hageja tehtud testament kostja kasuks; kostja hoiuste kontokaartide

ärakirjad; ehitusmaterjalide ostmise kviitungid; kostja tööpanus ja korraldav tegevus maja ehitamisel;

elamu kasutuskorra määramine ning ühine kasutamine mitmekümne aasta jooksul ja tunnistajad, kes

ühist tegutsemist nägid ja sellest teadsid.

Asja kohtuliku arutamise käigus palus kostja U.-D. Kaasike hagejalt välja mõista TsK § 477 lg-te 1 ja

3 alusel 80 000 krooni kompensatsiooni elamu ehitamise eest, sest hageja omandas kostja arvel vara

ja on alusetult omandatud vara kohustatud kostjale tagastama. Kuna aga vara pole võimalik kostjale

tagastada, sest suhted on lootusetult halvenenud ning hageja tahab kostjat koos abikaasaga majast

välja tõsta, siis ei soovi kostja olla kaasomanik, vaid nõuab tehtud kulutuste hüvitamist rahas.

Lääne-Viru Maakohtu 9. mai 1997. a otsusega jäeti hagi rahuldamata, vastuhagi rahuldati ja tunnistati

U.-D. Kaasikese ja H. Lehiste kaasomandiõigust võrdsetes mõttelistes osades elamule Koljaku külas

ja H. Lehistet kohustati tasuma U.-D. Kaasikesele 80 000 krooni kaasomandile tehtud kulutuste

katteks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei leidnud tõendamist elamuõiguslikud suhted poolte vahel ega

vara tasuta kasutamise, rendi- või mõni muu elamu kasutamist määrav leping, mistõttu ES §-d 4 ja

62, TsK § 347 lg 1 ja ReS § 17 lg 3 ei ole kohaldatavad ning kostjate väljatõstmiseks puudub

seaduslik alus. Kohus leidis, et kostjad ei ole elamusse asunud omavoliliselt ja ei ole tõendatud, et

hageja oleks andnud raha või kulutanud seda ise maja ehitamiseks ja paremustamiseks.

Rahuldades vastuhagi, leidis maakohus, et U.-D. Kaasike ja H. Lehiste tegutsesid koos ühise

eesmärgi nimel ehitada elamu. Poolte vahel olid kokku lepitud suhted maja ehitamiseks, ruumide

kasutamiseks liisuheitmise teel, vastastikuseks hoolitsemiseks vanaduses ning maja pärandamiseks

U.-D. Kaasikesele. Kohus käsitles ühise tegutsemise tahte väljendusena kostja asumist maja

ehitamisele, tema nimele tehtud testamente, kostja korraldavat tegevust tööliste palkamisel ja palga

maksmisel. Kohus leidis, et ühise tegutsemise leping on tõendatud tunnistajate ütlustega,

ehitusmaterjalide kostja nimel ostmise kviitungitega ja muude õienditega ning 1982. a kohtuotsusega.

Kohus leidis, et kostja ei ole loobunud taotlusest tunnistada tema kaasomandiõigust ühise tegutsemise

lepingu alusel valminud elamule ja taotlust hagi aluse täiendamiseks või muutmiseks ei saa

samastada kaasomandiõiguse tunnistamise nõudest loobumisega. Kohus leidis, et kostja

omandiõiguse tekkimise õiguslik alus on ühise tegutsemise leping ja loodud vara on kaasomand

võrdsetes osades. Kuna kaasomandi lõpetamist ei taotletud, siis peab üks kaasomanik teisele tasuma

tema kulutused rahas kooskõlas TsK §-ga 477, mis sätib alusetult omandatud või säästetud vara

tagastamise kohustuse. Hageja ei ole tõendanud, et ta ehitas maja oma raha eest. Kostja esindaja

leidis, et vastuhagi esitati seetõttu, et kostja jõudis järeldusele, et enam ei ole võimalik ja ta ei taha

elamut kaasomandina kasutada ja ta soovib kulutuste hüvitamist.

Viru Ringkonnakohtu 20. oktoobri 1997. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus. Kohus

rahuldas H. Lehiste hagi U.-D. Kaasikese ja L. Kaasikese vastu TsK § 347 lg 1 ja ReS § 17 lg 3 alusel

ning kostjaid kohustati vabastama nende valduses olevad ruumid H. Lehiste majas Koljaku külas. U.-

D. Kaasikese vastuhagi H. Lehistelt elamu ehitamise eest 80 000 krooni saamiseks jäeti rahuldamata.

Apellatsioonikohtu otsuse motiivide kohaselt ületas maakohus nõuete piire, tunnustades U.-

D. Kaasikese kaasomandiõigust elamule ja selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Kostja muutis

vaidluse lahendamise ajal vastuhagi alust ega soovinud enam kaasomandi tunnistamist, vaid

kompensatsiooni elamu ehitamise eest.

Apellatsioonikohus leidis, et poolte vahel olid tasuta varakasutuse suhted TsK § 347 lg 1 mõttes.

Hageja seletuste kohaselt lubas ta kostjatel elamut kasutada suulise kokkuleppe alusel ja ReS § 17

lg 3 kohaselt on hagejal õigus leping lõpetada igal ajal. Kostjad ei ole kohtule tõendanud, et neil oleks

õigus kasutada elamut mingil muul õiguslikul alusel.

Maakohtu seisukoht, et poolte vahel ei tuvastatud elamusuhteid, on õige, kuid mitte asjakohane, sest

kohtuistungil viitas hageja esindaja hagi alusena TsK §-le 347 lg 1 ja ReS §-le 17 lg 3, mis

reguleerivad tasuta varakasutuse suhteid.

Tõendamata on kostja kulutused maja ehitamisel ja maakohtu otsus hagejalt kostja kasuks 80 000

krooni väljamõistmiseks tuleb tühistada. Saatelehtedest ja kviitungitest ei nähtu, kas materjale

kasutati vaidlusaluse maja ehitamiseks ja kas need olid ostetud kostja raha eest. Hageja on vande all

kinnitanud, et raha selleks andis tema. Hageja endine abikaasa kinnitas, et nende peres oli küllaldaselt

raha ehitamiseks ja maja pidi jääma hagejale. Kostja poolt maja ehitamine ja töömeeste palkamine ei

tõenda kostja tehtud kulutusi maja ehitamiseks.

Ei ole tõendatud, et pooled sõlmisid elamu ehitamiseks ühise tegutsemise lepingu. Hageja abikaasa

ehitustööd ei osanud ja kostja abistas hagejat ja tema abikaasat elamu ehitamisel. Asjaolu, et

E. Lehiste tegi 14. juulil 1976. a ja H. Lehiste tegi 30. juunil 1982. a testamendi U.-D. Kaasikese

kasuks, ei tõenda ühise tegutsemise lepingu sõlmimist vaidlusaluse elamu ehitamiseks.

Kassatsioonkaebuses palusid kostjad apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Kostjad ei kasutanud

elamut tasuta varakasutuse lepingu alusel TsK § 347 lg 1 mõttes. Hageja ei ole sellise lepingu

olemasolu tõendanud. Kostjad suhtusid elamu ehitamisse kui omandi loomisse ja nad teadsid, et selle

tagatiseks on testamendid. Tasuta varakasutuse puhul antakse vara ajutiseks kasutamiseks, kuid

kostjad olid majas alatiselt ja kulutasid maja korrashoiuks raha, mida hageja ei hüvitanud. Kuna

lepingut ei olnud sõlmitud, siis ei saanud hageja soovida selle ühepoolset lõpetamist.

Apellatsioonikohus ei andnud hinnangut kõigile tõenditele ega põhjendanud, miks kohus need või

teised tõendid tagasi lükkab. Kohus märkis otsuses mõned tõendid, millele rajas järeldused, kuid ei

hinnanud neid. Nii on kohus tõendeid nimetades ilma põhjendamata väitnud, et kviitungid,

materjalide muretsemine, töömeestele palga maksmine ja kostja poolt maja ehitamine ei kinnita

kostja kulutusi. Kohus ei hinnanud tõendeid kogumis. Kohus väitis otsuses, et kostja ostetud

materjalide kasutamine hageja maja ehitamisel ei ole tõendatud. Sellega seadis kohus kahtluse alla

asjaolu, mida hageja ise pole kunagi vaidlustanud ega oma hagi alusena esitanud. Hageja

hoiukontode väljavõtted ei kajasta raha andmist kostjatele. Hageja väide, et ta andis raha, ei ole

tõendatud. Kostjad ei ole hagejalt ehitamiseks raha saanud. Poolte ühise tegutsemise leping on

tõendatud kõigi toimikus olevate materjalidega.

Apellatsioonikohus leidis ekslikult, et maakohus ületas vastuhagi nõuete piire. Vastuhagi aluse

täiendamist ei saa samastada esialgsest vastuhagist loobumisega. Pooltel oli ühise tegutsemise tahe ja

kostja kulutas oma vahendeid elamu ehitamiseks.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et apellatsioonikohtu otsus on õige.

Kolleegiumi istungil palusid hageja ja tema esindaja jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsKS § 347 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normide olulise rikkumise tõttu.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et vastuhagi aluse muutmise avalduse esitamisega on U.-

D. Kaasike loobunud kaasomandi tunnistamise nõudest. Vastuhagi muutmise avaldusest nähtuvalt on

U.-D. Kaasike tegelikult esitanud teise vastuhagi, millel on esimesena esitatud vastuhagiga võrreldes

teine alus ja ese. Hagist loobumine on reguleeritud TsKS §-dega 182 ja 300. Asja materjalide

kohaselt esimesest vastuhagist loobumist ei ole toimunud.

TsKS §-s 232 sätestatakse kohtuotsuse sisule esitatavad nõuded. Selle paragrahvi 5. lõike kohaselt

peab kohtuotsuse resolutsioonis olema märgitud kohtu seisukoht hagi rahuldamise, tervikuna või

osalise rahuldamata jätmise kohta. Apellatsioonikohtu otsuse resolutsioonis on märgitud maakohtu

otsuse tühistamine tervikuna. Otsuse resolutsioonis ei ole märgitud kohtu seisukohta vastuhagis

kaasomandi tunnistamiseks TsK §-de 438,439 lg 1 ja 440 alusel. Samuti on lahendamata hagi kostjate

eluruumist väljatõstmiseks ES §-de 4 ja 62 alusel. Sellega rikkus kohus otsuse resolutsioonile

esitatavaid nõudeid.

TsKS § 232 lg 4 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud,

tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi

lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid

oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel täielikul ja objektiivsel

läbivaatamisel (TsKS § 92 lg 1). Apellatsioonikohus leidis, et ühise tegutsemise leping ja kaasomandi

loomiseks U.-D. Kaasikese tehtud kulutused ei ole tõendatud. Apellatsioonikohus tugines ühtedele

tõenditele ja jättis teised tõendid tähelepanuta ega põhjendanud, miks need tõendid tagasi lükatakse.

Nii ei ole apellatsioonikohus hinnanud kõigi tunnistajate ütlusi ja on jätnud tähelepanuta Rakvere

Rajooni Rahvakohtu 26.aprilli 1982. a otsuse hageja abielulahutuse ja ühisvara jagamise asjas. Kohus

on otsuses seadnud kahtluse alla asjaolusid, mille üle pooled ise ei ole vaielnud. Nii leidis kohus, et

pole teada, kas U.-D. Kaasikese poolt ostetud ehitusmaterjale kasutati vaidlusaluse elamu

ehitamiseks. Kohus pole motiveerinud oma seisukohta, et U.-D. Kaasikese poolt töömeeste

palkamine ja neile tasu maksmine ei tõenda tema tehtud kulutusi. Kohtuotsuses on kohtu järeldused

põhjendamata. Eeltooduga rikkus kohus kohtuotsuse põhjendavale osale esitatavaid nõudeid, mis

võis viia asja ebaõigele lahendamisele ja on kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Juhindudes TsKS § 346 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 1997. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada U.-D. Kaasikesele 17. novembril 1997. a tasutud kautsjon 1000 (üks tuhat) krooni.

Eesistuja J. Luik

Liikmed A. Kull, T. Vernik