3-3-1-15-98 · Riigikohus

3-3-1-15-98

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 24. aprillil 1998. a.

Politseiameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine ATS § 135 lg 2 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

23. aprillil 1998. a. avalikul kohtuistungil läbi Politseiameti esindaja vandeadvokaat Indrek

Koolmeistri kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 4. veebruari 1998. a.

otsusele haldusasjas nr. II-3/54/98.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Politseiameti esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister ja

Rein Laid.

Rein Laid vabastati siseministri 25. aprilli 1997. a. käskkirjaga nr. 30-p Narva politseiprefekti

ametikohalt 27. aprillist 1997. a. omal soovil ja nimetati samast päevast asjaajamise ja vara

üleandmise ajaks politseireservi.

Politseipeadirektori 12. mai 1997. a. käskkirjaga nr. 323-p anti R. Laidile tema palvel 105

kalendripäeva puhkust arvates 12. maist 1997. a. kuni 27. augustini 1997. a.

Politseipeadirektori 5. juuni 1997. a. käskkirjaga nr. 429-p vabastati politseiprefekt-reservis R. Laid

distsiplinaarkaristuse korras politseiteenistusest pärast teenistussuhte peatumise lõppemist

vabastamise käskkirja teatavaks tegemise päevale järgnevast päevast.

R. Laid esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada politseipeadirektori 5. juuni

1997. a. käskkiri nr. 429-p seadusevastaseks. Kaebaja leidis, et kuna tal ei olnud kehtivat

distsiplinaarkaristust, siis polnud tema vabastamine politseiteenistusest kooskõlas seadusega. Peale

selle oli tema politseiteenistusest vabastamise õigus ainult siseministril, politseipeadirektoril selline

pädevus puudus. R. Laid loobus teenistusse ennistamisest ja palus ATS § 135 lg 2 alusel kohustada

ametiasutust maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalk ning pikendada ATS § 45 lg 4 alusel tema

puhkust puhkusetasu maksmisega viivitatud aja eest ja see talle hüvitada.

Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 1997. a. otsusega haldusasjas nr. 3-779/97 rahuldati R. Laidi

kaebus osaliselt, politseipeadirektori vaidlustatud käskkiri tunnistati seadusevastaseks, Politseiametit

kohustati seda tühistama ja mõisteti Politseiametilt R. Laidi kasuks kohtukuludena 351 krooni.

Hüvituse nõuded jättis kohus rahuldamata. Halduskohus leidis, et Politseiametnike ametinimetuste

loetelus pole nimetust "politseiprefekt-reservis". Avaliku teenistuse seadus ega Politseiteenistuse

määrustik ei näe ette võimalust määrata distsiplinaarkaristust politseiprefektile-reservis. R. Laid

vabastati politseiprefekti ametikohalt ja seega ka politseiteenistusest omal soovil Politseiseaduse § 11

lg 3 alusel siseministri 25. aprilli 1997. a. käskkirjaga nr. 30-p 27. aprillist 1997. a. Politseireservis

oleku aeg pole samastatav politseiteenistusega, s.o. töötamisega politseis teatud ametikohal. Tollal

kehtinud Politseiteenistuse määrustiku punkti 12 alapunkt 2 ja sama punkti lõike 2 kohaselt võidi

asjaajamise ja vara üleandmise tagamiseks ametist vabastatud politseiametnik arvata politseireservi

mitte kauemaks kui 15 päevaks. Narva politseiprefektuuri asjaajamise ja vara üleandmine lõpetati

8. mail 1997. a. ja politseipeadirektor kinnitas vastava akti 10. mail 1997. a. Seega lõppes R. Laidi

politseireservis oleku aeg 10. maist. Distsiplinaarvastutusele saab võtta ainult ametiasutuse

koosseisus ettenähtud ametikohal töötavat ametnikku. R. Laidi teenistusvahekord lõppes 27. aprillil

1997. a., mil ta vabastati politseiprefekti ametikohalt. Seega ei saanud talle 5. juunil 1997. a. enam

distsiplinaarkaristust määrata. Seetõttu on politseipeadirektori vaidlustatud käskkiri õigustühine

(puudusid nii distsiplinaarüleastumise objekt kui ka subjekt), mistõttu kohus ei pidanud vajalikuks

kontrollida selle käskkirja seaduslikkust kaebuses esitatud motiividel. Kuna R. Laidi nõuetel saada

hüvitusena kuue kuu ametipalk ja pikendada puhkust puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra ja

see talle hüvitada, pole õiguslikku alust, siis jäävad need nõuded rahuldamata. Ametiasutus pidanuks

R. Laidile lõpparve maksma 27. aprillil 1997. a. Lõpparve maksmata jätmist pole R. Laid

vaidlustanud. Puhkuse pikendamist puhkusetasu maksmisega viivitatud aja eest võib nõuda ametnik,

kes on teenistusvahekorras.

R. Laid esitas sellele kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, milles palus muuta kohtuotsust hüvituse

väljamõistmata jätmise osas, kohustada Politseiametit maksma talle hüvitusena kuue kuu ametipalga,

pikendama tema puhkust puhkusetasu maksmisega viivitatud aja võrra ja see talle hüvitada. Apellant

leidis, et politseireservis olek on samastatav politseiteenistuses olekuga, s.o. töötamisega politseis

teatud ametikohal. Tema teenistus politseis kestis 29. augustini 1997. a.

Tallinna Ringkonnakohtu 9. veebruari 1998. a. otsusega rahuldatiapellatsioonkaebus osaliselt.

Halduskohtu otsust muudeti ja mõisteti R. Laidile Politseiametilt hüvitusena välja kuue kuu

ametipalk, s.o. 39 072 krooni ja kohtukulud 331 krooni ja 25 senti. Ringkonnakohus leidis, et

vaatamata R. Laidi vabastamisele 25. aprilli 1997. a. käskkirjaga jätkus tema teenistusvahekord

politseiga. Seda tunnistas Politseiameti tegevus - R. Laidi puhkusele lubamine ja talle 28. ja

29. augusti 1997. a. eest töötasu maksmine. Teenistusvahekorra jätkumist kuni 29. augustini 1997. a.

ei vaidlustanud ka Politseiamet halduskohtule esitatud vastuväidetes. Protsessiosalised pole

vaidlustanud halduskohtu motiive, millega tunnistati täielikult seadusevastaseks politseipeadirektori

5. juuni 1997. a. käskkiri nr. 429-p. ATS § 135 sätestab nõudeõiguse teenistusest vabastamisel ning

selle kohaselt on ebaseaduslikult vabastatud ametnikul, kes loobus ennistamisest, õigus saada kuue

kuu ametipalk. Kuna R. Laid loobus teenistusse ennistamisest, siis on tal õigus saada hüvitusena kuue

kuu ametipalk, s.o. 39 072 krooni. Nõue pikendada puhkust puhkusetasu maksmisega viivitatud aja

võrra ja hüvitada see, ei tulene seadusest ega kuulu seetõttu rahuldamisele. ATS § 45 ei kohaldata

teenistusvahekorra lõppemisel.

Politseiamet esitas ringkonnakohtu sellele otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub kasseeritav

kohtuotsus tühistada ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et:

Kohus on ebaõigesti hinnanud teenistussuhte õiguslikke aluseid. R. Laid vabastati siseministri

25. aprilli 1997. a. käskkirjaga nr. 30-p. Seda käskkirja pole tühistatud. ATS § 114 kohaselt

vabastatakse ametnik tema algatusel teenistusest avalduses märgitud päevast arvates.

ATS §-dest 1 lg 2 ja 6 lg 1 tuleneb, et riigiteenistuseks on töötamine riigi ametiasutuse koosseisus

ettenähtud ametikohal. Politseiteenistuse määrustiku p. 1 kohaselt on politseiteenistus töötamine

politseiametniku ametikohal. R. Laid pole pärast 27. aprilli 1997. a. töötanud ühelgi ametikohal

Siseministeeriumi või Politseiameti koosseisus. Kohtu järeldus, et "teenistusvahekord politseiga

jätkus" on õiguslikult motiveerimata ega tugine õigusele.

Kohus hindas ebaõigesti politseireservi õiguslikku tähendust. ATS § 145 kohaselt arvatakse reservis

oleku aeg teenistustaaz i hulka, kuid tulenevalt sellest seadusest pole reservis olek käsitatav

teenistussuhtena. Politseiteenistuse määrustiku reservi käsitav säte, mis kehtis R. Laidi

politseireservis viibimise ajal, reguleeris politseireservi teisiti kui Avaliku teenistuse seadus. Selle

määrustiku punkt 12 võimaldas arvata ametikohalt vabastatud politseiametniku asjaajamise ja vara

üleandmiseks politseireservi mitte rohkem kui 15 päevaks. Nähti ette ametipalga säilitamine ja senise

ametinimetuse säilimine, millele tuli lisada sõna "reservis". Nimetus "politseiprefekt-reservis" polnud

käsitatav ametikoha nimetusena, vaid eelnevale teenistusastmele osundamisena, sest Vabariigi

Valitsuse asjakohane määrus ei sätesta politseiametniku ametinimetusena "politseiprefekt-reservis".

Ka teenistusmäärustiku p. 42, mis sätestab politseiteenistusest vabastamise, ei käsita reservi

politseiteenistusena. Määrustik ei sätesta teisi reservist väljaarvamise aluseid peale sama määrustiku

punktis 12 nimetatud aluste. R. Laidi viibimise aeg politseireservis lõppes 9. mail 1997. a., mil

kinnitati vara üleandmise akt. Reservist väljaarvamiseks polnud vaja muid haldusakte peale

siseministri käskkirja omal soovil vabastamise kohta.

Kohus on andnud ebaõige ja motiveerimata õigusliku tähenduse politseiameti toimingutele

R. Laidipuhkusele vormistamisel ja töötasu arvestamisel. Käskkirjad R. Laidi puhkusele lubamise ja

distsiplinaarkorras vabastamise kohta on antud pärast tema vabastamist politseiteenistusest ja reservis

oleku tähtaja lõppemist.

R. Laidi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on ilmselt

põhjendamatu. Siseministri käskkirjaga vabastati ta üksnes politseiprefekti ametikohalt, mitte aga

politseiteenistusest. Tema politseiteenistus jätkus politseireservis.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. R. Laidi politseireservi arvamisel juhinduti Politseiteenistuse määrustiku punkti 12 lg 1 alapunktist

2. See alapunkt sätestas, et politseiametnik võidakse tema nõusolekul arvata politseireservi, kui tekib

vajadus tagada asjaajamise ja vara üleandmine seoses ametikohalt vabastamisega. Punkti 12 lõige 2

sätestas, et reservis oleku aeg ei või ületada kahte kuud, asjaajamise ja vara üleandmise ajaks reservi

arvamine aga viitteist päeva. Lõige 3 sätestas isikud, kellel on õigus arvata politseiametnik reservi.

Lõige 4 sätestas, et reservi arvatud politseiametnikule säilitatakse reservis oleku ajaks ametipalk ilma

lisatasudeta. Lõike 5 kohaselt säilis reservis oleku ajal senine politseiametniku ametinimetus, millele

tuli lisada sõna "reservis". Politseiteenistuse määrustiku punkt 12 tunnistati kehtetuks Vabariigi

Valitsuse 23. oktoobri 1997. a. määrusega nr. 201 "Vabariigi Valitsuse 12. veebruari 1991. a. määruse

nr. 32 ""Politseiteenistuse määrustiku" kinnitamise kohta" muutmine ja täiendamine" punktiga 4.

2. Seaduse sätteks, mis reguleerib ametniku algatusel vabastamist, on ATS § 114. See oli ainsaks

seaduse sätteks, mis R. Laidi vabastamise ajalreguleeris politseiametniku vabastamist tema algatusel.

ATS § 114 lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik tema enda algatusel kirjaliku avalduse alusel

teenistusest. Kuna selles sättes kasutatakse formuleeringut "ametnik vabastatakse teenistusest", siis

lõpeb omal soovil vabastatu teenistusvahekord riigiga. Ka Politseiteenistuse määrustiku punkti 42

alapunkt 3, mis tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 1997. a. määruse nr. 201

punktiga 10, käsitas omal soovil teenistusest vabastamist. Seadusandlus ei kehtestanud, et reservi

arvamine on teenistusvahekorra jätkumise alus. Seega polnud ringkonnakohtul õiguslikku alust

käsitada politseireservis olevat R. Laidi politseiteenistuses oleva politseiprefektina reservis.

Kuna ametniku teenistusvahekord riigiga lõpeb tema enda algatusel vabastamisega, sõltumata reservi

arvamisest, siis on õiguslikult alusetu ringkonnakohtu järeldus, et R. Laidi teenistusvahekorra

jätkumist tõendab reservis oleku ajal puhkusele lubamine ning 28. ja 29. augusti 1997. a. palga

maksmine. Puhkuseseaduse § 26 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemisel kohustatud töötajale

maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist. Tulenevalt ATS §-st 13 lg 1 laieneb see

säte ka riigiametnikele. Siseministri käskkirjast, millega R. Laid vabastati Narva politseiprefekti

kohalt, ei nähtu, et talle oleks makstud hüvitist kasutamatajäänud puhkuse eest. Pärast R. Laidi omal

soovil vabastamist oli tema puhkuseavalduse rahuldamine Politseiameti poolt ekslik. Tulenevalt ATS

§-st 13 lg 1 ja Puhkuseseaduse §-st 26 tulnuks R. Laidile maksta rahalist hüvitist kasutamata jäänud

puhkuse eest.

Kuna R. Laid vabastati distsiplinaarkorras ajal, mil ta enam polnud teenistusvahekorras, siis ei saanud

tema vabastamine lõpetada juba lõppenud teenistusvahekorda. Seetõttu pole võimalik tema suhtes

kohaldada ATS § 135 lg 2, mille kohaselt ametiasutus on kohustatud maksma ennistamisest loobunud

ametnikule hüvitusena kuue kuu ametipalga. Seega on ringkonnakohus ebaõigesti mõistnud

Politseiametilt R. Laidi kasuks hüvitusena välja tema kuue kuu ametipalga, s.o. 39 072 krooni.

Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Jõusse tuleb jätta

Tallinna Halduskohtu otsus.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 4 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada Politseiameti kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 9. veebruari 1998. a. otsus haldusasjas

nr. II-3-54/98.

Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 1997. a. otsus haldusasjas nr. 3-779/97.

Tagastada advokaadibüroole Koolmeister ja Ko kassatsioonikautsjon 550 (viissada

viiskümmend) krooni.

Määrus jõustub 4. mail 1998. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann