3-2-1-44-98 · Riigikohus

3-2-1-44-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 22. aprillil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja

esindajate vandeadvokaatide Maria Mägi ja Aleksander Glikmani, kostjate esindaja vandeadvokaat

Andres Alase ja kolmanda isiku Ervin Hoppi esindaja vandeadvokaat Andres Hallmägi osavõtul,

vaatas läbi avalikul kohtuistungil 23. märtsil 1998. a

RAS-i Ookean kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

5. detsembri 1997. a otsuse RAS-i Ookean hagis Postipankki OY, Okobank Osuuspankkien

Keskusosakepankki OY ja Ost-West Handelsbank AG vastu tehingute kehtetuks

tunnistamiseks.

RAS Ookean ja Postipankki OY, Okobank Osuuspankkien Keskusosakepankki OY ja Ost-West

Handelsbank AG (edaspidi pangad) sõlmisid 17. septembril 1993. a lepingu, millega RAS Ookean

võttis endale kohustuse tasuda pankadele ÜE ESVA võlad ja müüa selle kohustuse täitmiseks laevu.

Lepingule kirjutas alla hageja peadirektor J. Põllu. Selle lepingu tagamiseks sõlmisid RAS Ookean ja

pangad 4. märtsil 1994. a pandilepingu, millega hageja pantis 6 laeva, kohustudes neid müüma ja

tasuma kostjatele vastavalt kokkulepitud graafikule. Lepingus nähti ette, et kui RAS Ookean

lepingutingimusi ei täida, siis on pankadel õigus oma äranägemisel müüa üks või mitu laeva nende

poolt määratud tingimustel. Pandilepingule kirjutas alla hageja peadirektor E. Hopp.

Esitatud hagiavaldustes palus RAS Ookean tunnistada lepingud kehtetuks ja kostjatelt välja mõista

tehingu järgi saadud 2, 8 miljonit USA dollarit. Hagi esitati TsK §-de 50-53 ja § 272; TsÜS §-de 128,

170 lg 1 ja 2; AÕS §-de 284, 297, 298 ja 307; kaubandusliku meresõidukoodeksi (KMK) § 34;

ettevõtteseaduse (EVS) §-de 8, 19 ja 21; omandiseaduse (OS) §-de 4, 7, 18, 37 ja 38; Vabariigi

Valitsuse seaduse (VVS) § 34, riiklike registrite seaduse (RRS) § 2; laevaregistri põhimääruse p 47;

esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise põhimääruse p 9; RAS Ookean põhikirja p 21;

riigiettevõtete haldusnõukogude, riiklike aktsiaseltside ja riiklikul omandil põhinevate osaühingu

juhatuste pädevus tehingute teostamisel ettevõtete valduses, kasutuses ja käsutuses oleva varaga ning

nende tehingute teostamise korra (Kord) p 25 alusel.

Hagejal ei olnud õigust selliseid lepinguid sõlmida. Hageja on põhikirja p 2 kohaselt esimest tüüpi

riiklik aktsiaselts, mis on asutatud Majandusministeeriumi poolt ja registreeritud 1. juulil 1993. a.

Esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise põhimääruse p 9.5 annab juhatusele õiguse määrata

tehingud ettevõtte varadega Riigivaraameti kindlaksmääratud ulatuses ja korras. Põhimääruse p 9 ei

näe ette riikliku aktsiaseltsi juhatuse õigust tagada riigi varaga kolmandate isikute laenude maksmist.

Laevade võõrandamisel või koormamisel tuleb arvestada KMK §-s 34 sätestatut, mille kohaselt

riiklikus omandis olevate laevade pantimisel välisriigi organisatsioonile peab olema Vabariigi

Valitsuse luba. Vastavat luba hagejale antud ei ole. Hageja põhikirja p 21 määrab kindlaks juhatuse

kompetentsi, mille kohaselt juhatusel puudub õigus kolmandate isikute laenude tagamist, kuid

vaatamata sellele nõustuti juhatuse koosolekul 16. septembril 1993. a hageja ja kostjate laenulepingu

projektiga ning volitati J. Põllu lepingule alla kirjutama.

TsK § 272 lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja)

omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa

raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Hageja ei saanud lepingu

kohaselt ei raha ega liigitunnustega piiritletud asju. Seega ei ole tegemist laenulepinguga.

Juhatus andis J. Põllule volituse laenulepingule alla kirjutamiseks. 17. septembril 1993. a poolte vahel

sõlmitud leping ei ole laenuleping, vaid leping kohustise täitmise tagamiseks riigi varaga, mille

sõlmimine ei ole antud riikliku aktsiaseltsi kompetentsi ja millele alla kirjutamiseks ei ole hageja

juhatus kunagi volitust andud ega võinudki anda. Leping on koostatud inglise keeles ja

pealkirjastatud Agreement (leping). Seega ei ole osapooled lepingule andnud liigitunnust. TsK § 53

lg 1 kohaselt tehing on kehtetu, mille on teostanud juriidiline isik vastuolus tema põhikirjaga

(põhimäärusega) või antud liiki organisatsioonide üldpõhimäärusega ettenähtud eesmärkidega.

4. märtsil 1994. a sõlmitud pandileping on tühine, sest vastavalt põhimääruse p-le 9 puudub nii

juhatusel kui peadirektoril õigus tagada kolmandate isikute laene riigi varaga. Puudus ka Vabariigi

Valitsuse luba. Vastavalt pandilepingu sõlmimise hetkel kehtinud TsK §-le 50 toob kohustusliku

notariaalse vormi järgimata jätmine kaasa tehingu kehtetuse. TsK § 51 alusel on seaduse nõuetega

vastuolus olev tehing kehtetu. Nii lepingu kui pandilepingu sõlmimisel on oluliselt rikutud seadust.

TsK § 51 alusel peavad pooled tagastama kehtetu tehingu järgi saadu, selle võimatuse korral aga

hüvitama saadu rahas. Lepingu täitmiseks ja suurema kahju ärahoidmiseks müüs RAS Ookean

10. veebruaril 1995. a laeva "Heinaste" hinnaga 2,8 milj krooni, mis laekus kostja arvele.

Tallinna Linnakohtu 28. augusti 1996. a otsusega hagi rahuldati, lepingud tunnistati kehtetuks ja

kostjatelt mõisteti välja 33 137 440 krooni hageja kasuks.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud tegemist laenulepinguga TsK § 272 mõttes. Lepingu liigi

määratlemine on asjas oluline, kuna riiklik aktsiaselts on piiratud õigusvõimega juriidiline isik, kellel

on õigus sõlmida ainult teatud liiki lepinguid. Tulenevalt lepingu kontekstist sõlmiti hageja ja kostjate

vahel leping 3. isiku võlakohustise tagamiseks. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud OS § 37 lg 2

kohaselt toimus riigi omandi valdamine, kasutamine ja käsutamine riigiettevõtete kaudu, kellele riik

eraldas vara vastavalt nende tegevuse eesmärkidele. OS § 38 kohaselt valdasid, kasutasid ja käsutasid

riigiettevõtted neile eraldatud riigi vara seadusega ettenähtud korras või omaniku poolt kindlaks

määratud piires. OS §-st 18 tulenevalt oli juriidilise isiku omanikuks olemine piiratud. Omanikuks

võisid olla kooperatiiv, ühiskondlik organisatsioon ja -liikumine, usuühing ja usuühingute ühendus,

rendiettevõte ja sihtfond. Teised juriidilised isikud, nagu aktsiaselts või osaühing, ei olnud oma vara

omanikud ja vara kuulus neid juriidilisi isikuid moodustanud isikutele kaasomandina. Seega kuulus

riikliku aktsiaseltsi vara riigile, kuna riik oli aktsiaseltsi ainuaktsionär. Riiklik aktsiaselts võis

omanikule ettenähtud õigusi teostada ainult seadusega ettenähtud korras ja riigi poolt

kindlaksmääratud piires. 17. septembri 1993. a lepingu sõlmimise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse

seaduse § 3 kohaselt valdas, kasutas ja käsutas riigi vara Vabariigi Valitsus. Vastava korra

väljatöötamine kuulus Riigivaraameti kompetentsi. KMK § 34 kohaselt oli riigi omanduses olevate

laevade müügiks vaja Vabariigi Valitsuse luba. Laevade võõrandamise luba lepingu sõlmimise ajal

puudus.

Lepingu sõlmimise ajal kehtis TsK § 97, mille kohaselt riiklikele organisatsioonidele kinnistatud vara

oli nende operatiivses halduses, st nad valdasid, kasutasid ja käsutasid riigile kuuluvat vara seaduses

sätestatud ulatuses vastavalt nende tegevuse eesmärkidele ja vara otstarbele. Isikud, kelle

operatiivsesse haldusse oli vara antud, täitsid omaniku õigusi ja kohustusi piiratud ulatuses.

Majandusministeeriumi 24. augusti 1992. a määrusega ja Riigivaraameti 19. augusti 1992. a

määrusega kehtestati "Riigiettevõtete haldusnõukogude, riiklike aktsiaseltside ja riiklikul omandil

põhinevate osaühingute juhatuste pädevus tehingute teostamisel ettevõtete valduses, kasutuses ja

käsutuses oleva varaga ning nende tehingute teostamise kord, mis nägi ette juhatuse pädevuse

tehinguteks varaga. Tehingute loetelu ühtib esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse põhimääruse p-

s 5 märgitud loeteluga. Hageja põhikirjast ei tulene, et juhatuse kompetentsi kuuluks kolmandate

isikute kohustiste täitmise tagamise otsustamine. Lepingu p-st 2.5 nähtub, et hageja kohustus

hankima Vabariigi Valitsuse ja aktsiaseltsi juhtivorganite nõusolekud, mis olid vajalikud lepingu alla

kirjutamiseks ja laevade müügiks. Seega olid osapooled teadlikud, et lepingu alla kirjutamiseks ja

laevade müügiks oli vaja eelnevalt saada vastavad load. Hageja juhatuse koosoleku protokolli nr 4

kohaselt nõustus juhatus lepingu sõlmimisega, kuid pidas vajalikuks saada selleks Valitsuse nõusolek

ja otsustas ette valmistada vastava määruse projekti. Juhatuse koosoleku protokollis nr 5 on märgitud,

et enne lepingu alla kirjutamist peab olema luba laevade müügiks, samuti peaks

Rahandusministeerium tegema korralduse, et kogu laevade müügist saadud raha jääks hageja

käsutusse. Majandusministri kirjast (lepingu lisa nr 2) nähtub, et tulevikus hangitakse vajalikud

Vabariigi Valitsuse nõusolekud ja kooskõlastused nii lepingule alla kirjutamiseks kui laevade

võõrandamiseks. Kuna see oli lepingu lisadokument, siis teadsid mõlemad pooled, et lepingut ei või

alla kirjutada ilma Vabariigi Valitsuse nõusolekuta. Kirjas märgiti, et Vabariigi Valitsusele esitatakse

avaldus lepingu alla kirjutamise heakskiitmiseks ja kõik aktsiaseltsi dokumendid.

Lepingu lisaks olev ministri kinnituskiri ei ole haldusakt, mis loob õigusi ja kohustusi. Hagejal ei

olnud õigust riigi laevu müüa ega laevade müümise õigust üle anda pankadele. Vaidlusalune leping ei

võimaldanud hagejal täita võetud kohustust hageja muude vahendite arvel, laevade võõrandamine oli

hagejale kohustuseks, mitte võimaluseks tasuda ESVA laen. Lepinguga võttis hageja endale

kohustuse, et laevade müügist saadud raha maksavad ostjad otse pankade arvele. Sellist õigust

vastavalt Korra p-le 12 hagejal lepingu sõlmimisel ei olnud. Sellega rikuti riigi õigust saada vara

müügisummast 50%.

Pangad olid lepingu sõlmimise ajal ESVA pankrotimenetluses võlausaldajad sama nõude ulatuses ja

kasutavad pankrotiseadusest tulenevaid vastavaid õigusi ka pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist.

Kostjate esindajad ei ole vastupidist tõendanud. Tuleb järeldada, et olenemata kostjate nõude

rahuldamisest ESVA pankrotimenetluses jääb lepingu järgi hagejal kohustus müüa laevad lepingus

märgitud tingimustel. RAS-i Ookean põhivahendite võõrandamist kohustava lepingu sõlmimine ilma

reaalset vara või raha vastu saamata, tuleb käsitleda riikliku aktsiaseltsi majandustegevuse teadliku

kahjustamisena. Tunnistajate F. Unduski ja T. Sildmäe ütlustega on tõendatud, et lepingu sõlmimiseks

ei olnud õiguslikku ega majanduslikku põhjendust, vaid riikide sõbralike suhete säilitamise vajadus.

Peadirektor J. Põllu kinnitas kohtule, et lepingu pooled lähtusid heanaaberlikkusest. Peadirektorina

tegi ta ministrile ettepaneku leida võimalus ESVA võla kustutamiseks riikidevahelise lepinguga. Seda

ei tehtud ja pärast ühe laeva müümist ei saanud hageja talle lubatud osalust ESVA-s.

Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 28 kohaselt oli juriidilise isiku tsiviilõigusvõime piiratud

tema eesmärkidega. Aktsiaseltsi põhikiri sisaldas aktsiaseltsi eesmärgid ja tegutsemisalad, millega

piiritleti aktsiaseltsi kompetents ja ühtlasi loodi spetsiifiline õigusvõime.

TsK § 66 lg 2 ja TsÜS § 67 lg 3 ei kuulu kohaldamisele, sest tegemist on õigusvõime ületamisega,

mitte volituste ületamisega. TsÜS § 67 ei oma aga tagasiulatuvat jõudu.

Kohus leidis, et laevade pandileping ei pea olema notariaalne tulenevalt laevaregistri põhimääruse

punktist 47. Laevaregistri põhimäärus ei oma seaduse jõudu. Pandilepingu kehtetus tuleneb

põhilepingu kehtetusest. Peale selle puudus hagejal õigus pantida riiklikus omandis olevaid laevu

tulenevalt KMK §-st 34. Pandilepingu sõlmimise ajal 4. märtsil 1994. a kehtinud AÕS § 307 kohaselt

võib laevaregistrisse kantud laevale seada registerpandi, kuid sama seaduse § 297 nõuab, et pandi

registreerimine võib toimuda seaduses sätestatud korras. Vastavat korda seadusega kehtestatud ei ole,

mistõttu ei saa pandi registreerimist laevaregistris pidada seaduslikuks. Seadusega vastuolus olevad

tehingud on kehtetud.

Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 1997. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus,

millega hagi jäeti rahuldamata.

Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei kuulu riikliku aktsiaseltsi vara riigile, vaid

aktsiaseltsile. Vaidlustatud tehingute ajal kehtinud Ettevõtteseaduse § 2 lg 1 ja § 21 lg-te 1 ja 3

kohaselt oli ettevõte ettevõtlusega tegelev majandusüksus, mis on seaduses ettenähtud korras

tunnistatud juriidiliseks isikuks; ettevõte on isemajandav ja realiseerib oma vara omal äranägemisel.

Aktsiaseltsi põhimääruse p-de 2, 3 ja 5 kohaselt on aktsiaselts ettevõte ja juriidiline isik, kes vastutab

oma kohustuste täitmise eest kogu talle kuuluva varaga. Sama põhimõte on hageja põhikirja p-s 12,

mille kohaselt aktsiaselts vastutab oma kohustuste eest kogu talle kuuluva varaga; riik ei vastuta

aktsiaseltsi kohustuste eest, samuti ei vastuta aktsiaselts riigi kohustuste eest. Seega on hageja

juriidiline isik, kellele kuulub tema vara. Sama põhimõte on sätestatud AÕS §-s 6 lg 2, mille kohaselt

juriidilise isiku vara kuulub juriidilisele isikule. Sellest tuleb järeldada, et riigile kuulub 100%

Ookeani aktsiatest, kuid vara kuulub aktsiaseltsile. Asjaolu, et tegemist on esimest tüüpi riikliku

aktsiaseltsiga, ei oma tähendust. Põhjendatud ei ole viide OS §-le 18, millest linnakohus tegi

järelduse, et aktsiaselts ei ole oma vara omanik.

Apellatsioonikohus leidis, et juriidilise isikuna oli hagejal õigus sõlmida lepinguid ja võtta endale

kohustusi.

Kohtus ei leidnud tõendamist hagiavalduses toodud tehingute kehtetuks tunnistamise alused TsK

§ 50-53 järgi.

TsK § 27, milles sätestatakse, et juriidiline isik tegutseb põhikirja alusel, ning teised täiendavas

hagiavalduses toodud normatiivaktid ei saa olla tehingute kehtetuks tunnistamise aluseks. Ei ole

esitatud tõendeid, mis kinnitaks, et juriidiline isik tegi tehingu õigusvõimet ületades, mistõttu ei ole

alust tehingu tühistamiseks TsÜS § 80 järgi.

TsK § 50 järgi on tehingu notariaalne vorm kohustuslik ainult seaduses ettenähtud juhtudel.

Seadusega ei ole kehtestatud laevade pantimiseks sõlmitud lepingu notariaalse vormi kohustust,

mistõttu ei saa TsK § 50 alusel tehingut kehtetuks tunnistada. Laevaregistri põhimäärus ei oma

seaduse jõudu.

Linnakohus asus ebaõigesti seisukohale, et pandi laevaregistrisse kandmine ei olnud seaduslik, kuna

seadus ei näinud ette pandi registreerimist. AÕS § 299 lg 1 kohaselt registerpant tekib pandilepingu

alusel pandi registreerimisel seaduses ettenähtud registris. Pandileping oli registreeritud Veeteede

Ameti Laevaregistris 15. juulil 1994. a, kes oli pädev registrit pidama.

Asjaolu, et tehing tehti riigi huvide vastaselt, mis toob kaasa tehingu kehtetuse TsK § 52 alusel,

tõendamist ei leidnud. Seda tehingut ei ole riik ka vaidlustanud. Vabariigi Valitsuse 5. aprilli 1994. a

korraldusega nr 204-k nõustus Vabariigi Valitsus Majandusministeeriumi ettepanekuga müüa võlgade

katteks 6 hagejale kuuluvat laeva, mis olid ka pandilepingu objektiks. Seega aktsepteeris Vabariigi

Valitsus eelnevalt sõlmitud lepinguid. Kuigi ei ole tegemist riigi varaga, järgiti KMK § 34 sätteid.

Apellatsioonikohus ei tuvastanud vaidlustatud tehingute osas seaduse nõuetele mittevastavust, mis

oleks olnud TsK § 51 järgi tehingu kehtetuks tunnistamise aluseks.

TsK § 53 alusel saab tunnistada kehtetuks tehingu, mille on teinud juriidiline isik vastuolus tema

põhikirjaga või põhikirjas ettenähtud eesmärkidega. Selliste asjaolude esinemist ei ole hageja

tõendanud. Tehingutele on alla kirjutanud selleks volitatud isikud hageja põhikirjas ettenähtud

juhatuse otsuse alusel. 17. septembri 1993. a lepingu alla kirjutamiseks olid olemas hageja juhatuse

otsused. Pooled on lepingut erinevalt liigitanud ja asjaolu, et protokollis mainitakse pooltevahelist

laenulepingut, ei oma tähendust. Juhatus ei ole vaidlustanud J. Põllu volitusi ja ekslik on linnakohtu

seisukoht, et J. Põllule ei antud volitusi lepingule alla kirjutamiseks.

4. märtsi 1994. a pandileping on sõlmitud hageja põhikirja p 25.3 kohaselt. Esitatud tõenditest

ilmneb, et neid lepinguid on hiljem heaks kiitnud oma tegevusega nii hageja juhatus kui ka Vabariigi

Valitsus. Lepingute sõlmimise vajadust kinnitasid tunnistajad, majandusministri T. Jürgensoni

seletuskiri ja Rahandusministeeriumi 21. märtsi 1994. a kiri.

Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Hageja leidis, et riikliku

aktsiaseltsi peadirektor ei oma piiramatut õiguspädevust juriidilise isiku vara käsutamisel, laevade

pantimisel ja müümisel ning rahaliste kohustuste võtmisel teiste juriidiliste isikute kohustuste

tagamiseks. Apellatsioonikohus ei põhjendanud, millele tuginedes jõuti järeldusele, et ei tuvastatud

vaidlustatud tehingute seadustele mittevastavust, mis oleks TsK § 51 järgi tehingute kehtetuks

tunnistamise aluseks.

Lepingud on seadusevastased eelkõige puuduste tõttu subjektsuses. Hagejal puudus iseseisev

õiguspädevus selliseid lepinguid sõlmida ning seetõttu ei olnud ka hageja juhatuse pädevuses

otsustada lepingute sõlmimist ja volitada peadirektorit lepingutele alla kirjutama. Peadirektor kirjutas

tehingutele alla ületades oma volitusi. Juriidiline isik pidi tegutsema põhikirja alusel. Põhikirjast

tulenes õigus ja teovõime. Põhikirja p 16 sätestab aktsiaseltsi asutaja pädevuse ja p 21 juhatuse

pädevuse. Kohus ei põhjendanud, millest tekkisid peadirektori volitused kolmandate isikute kasuks

tagatistehingute sõlmimiseks. Sellekohased juhatuse otsused ja valitsuse korraldused puuduvad.

Põhikirja p 21.5 kohaselt määrab juhatus ettevõtte varadega sooritatavad tehingud ning toob seejärel

ammendava loetelu lubatud tehingutest - tervik- ja kinnisvarade, ruumide, hoonete, rajatiste,

transpordivahendite ja seadmete müük, rentimine, mahakandmise lubamine, ühisettevõtetesse

paigutamine, investeeringud teistesse ettevõtetesse. Samas punktis on seatud juhatusele kohustus

tehingute tegemisel juhinduda Riigivaraameti poolt kindlaksmääratud ulatusest ja korrast. Täpselt

analoogse pädevuse annab esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutine põhimäärus. Sellest

tuleneb, et juhatusel puudus õigus otsustada vara pandilepingu sõlmimise küsimust ja oma varaga

kolmandate isikute kohustiste tagamist (käendus, garantii). Nimetatud toimingud ei kuulunud riikliku

aktsiaseltsi õiguspädevusse ja olid vastuolus nii põhikirja kui juriidilise isiku eesmärkidega, mis tõi

kaasa tehingu kehtetuse TsK § 53 alusel.

Ettevõtteseaduse § 21 lg 3 sätestab, et ettevõte realiseerib oma toodangut ja vara ning osutab

teenuseid omal äranägemisel kui see ei ole vastuolus Eesti Vabariigis kehtestatud korraga. Kord,

millele viitab hageja põhikiri ja esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutine põhimäärus annab

juhatuse pädevusse riikliku aktsiaseltsi valduses, kasutuses ja käsutuses oleva varaga tehingute

tegemise: vara müük, rendile andmine, põhivarade mahakandmine, investeerimine ja laenud ning

määrab vastavate tehingute tegemise korra. Tehingute loetelu ühtib põhikirja p 21.5 ja esimest tüüpi

riikliku aktsiaseltsi juhatuse põhimääruse p 9.5 märgitud loeteludega. Majandusministeeriumi ja

Riigivaraameti poolt kehtestatud korras ei ole antud riikliku aktsiaseltsi pädevusse ettevõtte vara

pantimist ega ettevõtte varaga kolmandate isikute kohustiste täitmise tagamist.

Laenuleping ei oma midagi ühist müügi ja tagatislepingu ning pandilepinguga. Antud juhul sõlmiti

õiguspädevust ületades käenduse sarnane tagatisleping ja pandileping. Seetõttu ei ole kohane rääkida

võimalikust hilisemast heakskiidust, milleks peeti lepingu lisaks olevat tollase majandusministri

T. Sildmäe allkirjaga kirja. Tunnistajate ütlustega ei ole võimalik asendada Vabariigi Valitsuse ja

seadusliku esindaja volitusi. Samuti kehtib Eesti õigussüsteemis volituste objektiivsuse printsiip, mis

tähendab, et tehingu pooled peavad kontrollima teise poole volitusi ja omab tähtsust, kas volitus

tehingute sõlmimiseks oli ka tegelikkuses olemas. Seega ei ole kohane apellatsioonikohtu seisukoht,

et tähendust ei oma protokollis mainitud laenuleping. Sellist juhatuse otsust, millega antakse

peadirektorile volitused vaidlustatud tehingute tegemiseks, ei ole.

Juhatusel puudus volitus anda luba pandilepingu sõlmimiseks. Seetõttu on lepingud kehtetud TsK

§ 53 järgi kui tehingud, mis on tehtud vastuolus juriidilise isiku põhikirja ja eesmärkidega.

Ebaõige ja seadusel mittepõhinev on ringkonnakohtu otsus seoses lepingute väidetava hilisema

heakskiiduga. Kehtetu tehingu kohene mittevaidlustamine ei muuda tehingut kehtivaks.

Lisaks sätestasid lepingute sõlmimise ajal kehtinud TsK §-d 28 ja 53, et juriidilise isiku õigusvõime

on piiratud tema eesmärkidega - mis sisuliselt tähendas seda, et juriidilisele isikule oli lubatud ainult

see, mis sõnaselgelt oli tema pädevusse antud. Hageja on juriidiline isik, kelle õigus- ja teovõime ei

ole piiramatu, st hageja ei või teha kõiki tehinguid. Ringkonnakohtus jättis arvestamata RAS-i

Ookean põhikirja, esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise põhimääruse ja Riigivaraameti

poolt kehtestatud piirangud riikliku aktsiaseltsi tegevuses. Apellatsioonikohus ei ole märkinud, miks

nimetatud õigusaktid ei kuulu kohaldamisele. Nimetatud õigusaktid on vaidlusalust õigussuhet

reguleerivateks üldkohustuslikeks normatiivaktideks, mis omavad erinormi juriidilist jõudu (TsÜS

§ 3). Apellatsioonikohtu seisukoht, et RAS Ookean kui riiklik aktsiaselts realiseerib vara oma

äranägemisel, on vastuolus nii põhikirja, esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi põhimääruse,

Riigivaraameti poolt kehtestatud korra kui ka Riigikohtu senise praktikaga. Apellatsioonikohus ei ole

põhjendanud, millest tulenesid peadirektori volitused. Apellatsioonikohus on andnud kohtuliku

tõlgenduse, mis võimaldab riigi kapitalil põhineva ettevõtte teenistujatel oma äranägemisel, ilma

õigusaktides kehtestatud piiranguteta, vara võõrandada.

Riiklikul kapitalil põhineva ettevõtte tehingule kehtis piiratud õiguslik rez iim. Ei ole määrav, kas

omanikuks oli riiklik aktsiaselts või riik, kuna sõltumata sellest olid riikliku aktsiaseltsi organite

õigused vara käsutamisel ja kohustuste võtmisel piiratud nii tehingute sisus kui ka kooskõlastamise

korras.

Apellatsioonikohus välistas põhjendamatult linnakohtu viited omandiseadusele. Apellatsioonikohus

jõudis järeldusele, et tulenevalt EVS §-st 2 lg 1 ja §-st 21 lg 1 ja 3, aktsiaseltsi põhimääruse p-dest 2,

3 ja 5 ning põhikirja p-st 12, on hageja iseseisev juriidiline isik, kellele kuulub tema vara.

Apellatsioonikohus viitas AÕS §-le 6 lg 2, andes sellele tagasiulatuva jõu. Apellatsioonikohus on

tõlgendanud vääralt lepingu sõlmimise ajal kehtinud õigust. AÕS § 6 lg 2 kohaselt ei saa üks isik olla

teise isiku vara omanik, kuid see seadusesäte jõustus alles 1. septembril 1995. a. Tehingu ajal

kehtinud OS §-s 18 sätestati, et juriidiline isik saab olla omanik vaid seaduses ettenähtud juhtudel.

Sama paragrahvi teine lõige andis loetelu juriidilistest isikutest, kes võivad olla omanikud, nendeks

olid kooperatiiv, ühiskondlik organisatsioon ja liikumine, usuühing ja usuühingute ühendus,

rendiettevõte ja sihtfond. Selles loetelus ei olnud riiklikku aktsiaseltsi. Omandiseadus võimaldas

sätestada teiste juriidiliste isikute omanikuks olemist seadusega, kuid aktsiaseltsi põhimäärus, milles

sätestati, et aktsiaseltsi vara kuulub aktsiaseltsile, on seadusest madalamal seisev õigusakt.

Aktsiaseltsi põhimääruse p 6 sätestas, et aktsia on väärtpaber, mis tõendab, et selle omanikule

(aktsionärile) kuulub osa aktsiakapitalist. Tulenevalt aktsia mõistest tuleb asuda seisukohale, et riigile

kuulus 100% RAS Ookean aktsiakapitalist. RAS-i Ookean aktsiakapitaliks tuli lugeda vastavalt

riiklike aktsiaseltside asutamise ajutise juhendi p-le 7 kõigi tema moodustamise momendil olemas

olnud põhi- ja käibevahendite bilansiline maksumus. Seega kuulusid RAS Ookean aktsiakapitali

17. septembri 1993. a lepingu ja 4. märtsi 1994. a pandilepingu objektiks olevad laevad. Sama mõtet

kannab ka OS § 43, mille esimene lõige sätestab, et kui omanikud moodustavad ühise omandiõiguse

teostamiseks juriidilise isiku, kuulub neile ühine vara kaasomandiõiguse alusel, kui seaduses või

juriidilise isiku asutamisdokumentides ei ole sätestatud teisiti. Laevad olid käsitletavad riigi varana ja

kaubandusliku meresõidukoodeksi mõttes vaadeldi RAS Ookean laevu kui riigi omandis olevaid

laevu, mistõttu oli nii nende võõrandamiseks kui pantimiseks välisriigi organisatsioonile vajalik

Vabariigi Valitsuse luba. Sellist luba lepingute sõlmimise ajal ei olnud. Vabariigi Valitsuse hilisem

korraldus 5. aprillist 1994. a käsitles laevade müüki, kuid laevade pantimiseks luba ei andnud.

Müümine ei hõlma pantimist. TsK § 242 järgi eeldab müük ostja kohustust maksta asja eest

kindlaksmääratud rahasumma. Vastavalt 5. aprilli 1994. a korraldusele anti nõusolek laevade

müügiks, millest saadud raha kuulus kasutamisele RAS Ookean võlgade katteks. Hageja ei olnud

kostjatele võlgu. Võlgu oli ESVA. Vaidlusalune leping nägi ette raha laekumise pankadele, mitte

hagejale. Sellisteks tehinguteks aga peadirektor J. Põllul volitused puudusid.

Pandilepingu kehtetuse (tühisuse) korral ei oma tähtsust pandi registreerimise õiguslik alus.

Apellatsioonikohus asus seisukohale, et laevade pantimise registreerimine oli seaduslik. Vastavalt

AÕS §-le 307 nähakse ette laevaregistrisse kantud laevadele registerpandi seadmist, kuid sama

seaduse § 297 nõuab, et pandi registreerimine võib toimuda üksnes seaduses sätestatud korras.

Apellatsioonikohtu poolt viidatud Eesti Veeteede Ameti Laevaregister tegutseb põhimääruse alusel,

kuid laevaregistris registreeritud laevadele registerpandi seadmist ei ole seadusega sätestatud

tänaseni, mistõttu ei saa pandi registreerimist laevaregistris lugeda seaduslikuks. Juriidilist tähendust

omava registri aluseks ei saa olla riiklike registrite seadus, mille § 2 kohaselt on riikliku registri

asutamise ja pidamise eesmärk koguda ja säilitada usaldusväärset teavet teatud kategooria objektide

täieliku hulga kohta, et seda saaks kasutada riiklike registrite seaduses ettenähtud juhtudel.

Pandileping puudusega subjektis on tühine algusest peale, vormist sõltumata. Kohtud asusid

seisukohale, et pandileping ei pea olema notariaalne. Laevaregistri põhimääruse p 47 kohaselt peab

laevahüpoteegileping olema notariaalne. Pandileping oli aga sõlmitud lihtkirjalikus vormis, mis toob

kaasa lepingu kehtetuse.

Apellatsioonikohus jättis põhistamata, miks ta ei nõustu hageja seisukohtadega, et võõra isiku

kohustise enda kanda võtmine ja müügikohustuse võtmine ilma, et müüja saaks laevade müümise

eest raha endale, ei vasta riikliku aktsiaseltsi eesmärkidele.

Apellatsioonikohus on rikkunud protsessiõigusnorme, jättes põhjendamata, miks esimese astme kohtu

poolt tõenditele antud hinnang ei olnud õige või miks enamus hagi aluseks olevatest õigusaktidest ei

kuulu kohaldamisele. Apellatsioonikohus on jätnud kajastamata RAS Ookean vastuväited. Vastavalt

TsKS §-le l92 peab kohus hindama tõendeid objektiivselt.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidsid kostjad, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Kohus on õigesti

kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme. Vaidlustatud lepingud on kehtivad. On õige, et

hageja on juriidiline isik, kellele kuulub tema vara ja kellel on õigus realiseerida oma vara. Hageja

peadirektoritel oli õigus sõlmida lepinguid juhatuse asjakohaste otsuste alusel. Hagejal oli lepingute

sõlmimiseks iseseisev õiguspädevus. Ettevõtteseaduse § 2 lg 1, § 21 lg 1 ja 3 ja aktsiaseltsi

põhimääruse p-de 2, 3 ja 5 kohaselt aktsiaselts on ettevõte ja iseseisev juriidiline isik. Juriidilise isiku

õigusvõimet võib piirata üksnes seadusega. Kehtiv seadusandlus ei tunne juriidilise isiku piiratud

õigusvõime mõistet. Juhatuse pädevus ei ole loetletud mitte ainult põhikirja p-s 21, vaid ka põhikirja

p-s 16, millega on oluliselt laiendatud juhatuse kompetentsi ja juhatusele on antud ka üldkoosoleku

pädevus. Lepingute sõlmimisega seotud küsimused kuulusid seega põhikirja p 16 ja aktsiaseltside

põhimääruse p 28 alusel juhatuse pädevusse.

Hageja asus seisukohale, et vaidlusalune leping oli ESVA laenu tagamise leping. Tegelikult sõlmiti

ESVA laenuleping pankadega 4. jaanuaril 1989. a, kusjuures laenu tagas 52% ulatuses hageja eelkäija

Estrõbprom. 16. detsembril 1992. a oli selge, et laenu ei suudeta tagastada ja pangad esitasid seejärel

nõude laenu tagajate, sh hageja kui Estrõbpromi õigusjärglase vastu. 17. septembril 1993. a sõlmiti

leping, millega määrati hageja maksegraafik võla tasumiseks enne 31. detsembrit 1997. a ja hagejale

pandi kohustus müüa võla katteks kuus laeva. Selle kohustuse täitmise tagamiseks panditi laevad.

Seetõttu ei saa lepingut pidada ESVA laenu tagamise lepinguks, kuna ESVA laen tagati hageja

eelkäija poolt juba 1989. aastal. Õigusnormid ei kohusta lepingule andmast ühest liigitunnust.

Põhikirjas ei ole sätestatud keeldu täita võlaõiguslikke kohustusi oma vara maha müümisega ja

tagada võlaõiguslikke kohustusi oma varaga. Juhatus käsitles koosolekutel vaidlustatud lepinguid

ning andis üksmeelselt nõusoleku lepingute sõlmimiseks.

Hageja viited Majandusministeeriumi 24. augusti 1992. a määrusega nr 28 ja Riigivaraameti

19. augusti 1992. a määrusega nr 107 kehtestatud korrale ja esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse

põhimäärusele on ainetud. 17. septembri 1993. a lepinguga ei müüdud ettevõtte vara Korra p 3

tähenduses, vaid võeti kohustus teatud tingimustel tulevikus müüa ettevõtte vara. 17. septembri

1993. a leping ei olnud ostu-müügileping TsK § 242 tähenduses, mistõttu korra punktid 3 ja 4 ei

kuulunud kohaldamisele. Seadusega ei nähtud ette heakskiidu vajadust riikliku aktsiaseltsi kõrgema

organi (Majandusministeeriumi) poolt, kuigi oli olemas Majandusministeeriumi 17. septembri

1993. a kinnituskiri, millega toimus lepingu eelnev kooskõlastamine. Seega oli heakskiit olemas ja oli

järgitud Korra p-s 25 sätestatut. Põhimääruse p-s 2 on sätestatud, et juhatuse õigused ja kohustused

määratakse kindlaks põhikirjaga ja juhatusel on aktsiaseltsi üldkoosoleku pädevus. Seega oli

juhatusel õigus otsustada lepingute sõlmimise küsimus.

Hilisemat heakskiitu näitasid hageja ja Vabariigi Valitsus oma tegevusega. Hageja ja kostjad on

lepinguid heauskselt üle kahe aasta täitnud. Vabariigi Valitsus on lepingud heaks kiitnud ja hagejal

puudus õigus lepinguid vaidlustada.

Apellatsioonikohus tuvastas õigesti, et aktsiaselts on vara omanik. Väär on hageja seisukoht, et riiklik

aktsiaselts on piiratud õigusvõimega ja piiratud õigusliku re"iimiga. Ei ole õige samastada juriidilise

isiku vara riigi varaga, väites, et hageja varale laienesid samad kitsendused kui riigi varale. Vaatamata

sellele, et tegemist ei olnud riigi varaga, tuvastas apellatsioonikohus et Vabariigi Valitsus aktsepteeris

sõlmitud lepinguid. Seega oli järgitud KMK §-is 34 sätestatut riiklikus omanduses olevate laevade

võõrandamise osas, kuigi hagejale kuuluvad laevad ei ole riigi vara.

Pandilepingu registreerimine oli seaduslik. Pandileping registreeriti Eesti Veeteede Ameti

Laevaregistris 15. juulil 1994. a, kes oli pädev registrit pidama. Seadusega ei ole kehtestatud laevade

pandilepingu notariaalset vormi. Leping sõlmitigi lihtkirjalikus vormis, mida ka laevaregister

aktsepteeris. Lepingud ei olnud juriidilise isiku eesmärkidega vastuolus.

Apellatsioonikohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning vastab TsKS § 232 nõuetele. TsKS § 232

lg 4 ei tulene, et apellatsioonikohus peaks kõigile väidetele vastama. Apellatsioonikohus andis

hinnangu ainult asjas tähtsust omavatele asjaoludele.

Kolleegiumi istungil palusid hageja esindajad apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Kostjate esindaja

ja 3. isiku esindaja pidasid apellatsioonikohtu otsust õigeks.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige

kohaldamise tõttu.

Apellatsioonikohus leidis, et riikliku aktsiaseltsi vara ei kuulu riigile vaid aktsiaseltsile, kes

isemajandava ettevõtte ning juriidilise isikuna võib sõlmida lepinguid ja võtta kohustusi, mille

täitmise eest ta vastutab kogu talle kuuluva varaga. Samuti leiti, et hageja ei ole tõendanud, et

lepingud sõlmiti riikliku aktsiaseltsi õigusvõimet ületades. Tõendatud ei ole tehingute kehtetuse

alused TsK §-de 50-53 järgi.

Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et 17. septembri 1993. a lepingu sõlmise ajal kehtinud TsK §-

de 27 ja 28 kohaselt pidi juriidiline isik tegutsema oma põhikirja alusel ja tal oli õigusvõimevastavalt

oma tegevuse kindlaksmääratud eesmärkidele. Sama sätestati ka ettevõtteseaduses, mille § 5 lg 2

kohaselt pidi ettevõtte tegevus vastama tema asutamisdokumentides ja põhikirjas toodud

eesmärkidele ja tegutsemisaladele. Seega oli juriidilisel isikul õigusvõime, mille maht oli määratud

tema tegevuse eesmärkidega.

TsK § 53 kohaselt oli kehtetu tehing, mille oli teostanud juriidiline isik vastuolus tema põhikirjaga

või antud liigi organisatsioonide üldpõhimäärusega ettenähtud eesmärkidega. Kuna TsÜS-i § 175

kohaselt kohaldatakse TsÜS-i § 80 sätteid ka enne 1. septembrit 1994. a tehtud tehingute suhtes, siis

TsÜS § 80 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille on juriidiline isik teinud õigusvõimet

ületades. Apellatsioonikohus jättis RAS-i Ookean tegevuse eesmärgid välja selgitamata ja

17. septembri 1993. a lepingu olemuse määratlemata, mistõttu jäi andmata juriidiline hinnang sellele,

kas leping oli sõlmitud kooskõlas tegevuse eesmärkidega ehk õigusvõime piires. Hageja õigusvõime

väljaselgitamine on eelkõige õigusliku hinnangu andmine aktsiaseltsi tegevuse eesmärkidele, mis ei

nõua täiendavate faktiliste asjaolude tõendamist. Hageja esitas oma kaalutlused, miks tema arvates

leping on sõlmitud õigusvõimet ületades. Riikliku aktsiaseltsi õigusvõime tuleb välja selgitada

lähtudes tema asutamise ja tegevuse aluseks olevatest õigusaktidest ja tema põhikirjast. Juriidilise

isiku õigusvõime ei ole aga samastatav tehingute loeteluga aktsiaseltsi põhikirjas. Tehingute

ammendavat loetelu pole võimalik anda, võimalik on aga hinnata, kas leping oli sõlmitud eesmärkide

saavutamiseks. Seejuures tuleb silmas pidada, et juriidilise isiku ükski organ ei ole pädev sõlmima

õigusvõimet ületavat lepingut ja sellist lepingut ei saa hiljem heaks kiita keegi.

Kui õigusvõime ületamise tõttu tunnistatakse 17. septembri 1993. a leping kehtetuks, siis selle

tagamiseks sõlmitud pandilepingust ei tekkinud pandiõigust. Kui apellatsioonikohus leiab, et leping

oli sõlmitud õigusvõime piires, st vastas riikliku aktsiaseltsi tegevuse eesmärkidele, siis määratledes

lepingu olemuse, tuleb tuvastada, kas juhatus andis nõusoleku just sellesisulise lepingu sõlmimiseks,

nagu 17. septembril 1993. a sõlmiti.

Õige on apellatsioonikohtu seisukoht, et 4. märtsi 1994. a. pandileping pole kehtetu notariaalse vormi

mittejärgimise tõttu. TsK §-s 50 lg 1 ja 2 sätestatud seaduse all tuleb mõista seadust kui

seadusandlikku võimu teostava riigivõimuorgani õigustloovat akti, mitte aga Vabariigi Valitsuse

määrust. Seega ei nõudnud seadus laevade pantimiseks pandilepingu notariaalset vormi. Ekslik on

kassatsioonkaebuse väide, et kuna seadusega pole kehtestatud pandi registreerimise korda (AÕS

§ 297 lg 1) siis panti ei tekkinud. Laevaregister on AÕS §-s 307 lg 1 sätestatud register ja

registreerimise korda reguleeritakse ka sama seaduse paragrahvides 299, 300, 307 lg 2.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. detsembri 1997. a otsus ning saata asi

uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada

Tagastada Advokaadibüroole Concordia 5. jaanuaril 1998. a tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat)

krooni.

Eesistuja: J. Luik

Liikmed: H. Jõks, T. Vernik