3-4-1-3-98 · Riigikohus

3-4-1-3-98

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 14. aprillil 1998. a.

Vabariigi Presidendi 10. märtsi 1998. a taotluse, tunnistada Armuandmise korra seadus

Põhiseadusega vastuolus olevaks, läbivaatamine

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, koosseisus eesistuja Rait Maruste, liikmed Tõnu Anton,

Lea Kalm, Jaano Odar ja Jüri Põld, vaatas 1. aprilli 1998. a istungil Vabariigi Presidendi esindajate

Mall Grambergi ja Urmas Reinsalu, Riigikogu esindaja Daimar Liivi ja justiitsministri esindaja Heiki

Loodi osavõtul ning kolleegiumi sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul läbi Vabariigi Presidendi

taotluse 10. märtsist 1998. a.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile esitatud materjalidest

n ä h t u b:

Riigikogu võttis 22. jaanuaril 1998. a vastu Armuandmise korra seaduse, mille Vabariigi President

jättis 11. veebruari 1998. a otsusega nr 281 välja kuulutamata ja saatis selle Riigikogule uueks

arutamiseks ning otsustamiseks. President leidis, et nimetatud seadus on vastuolus Põhiseaduse §-

dega 4 ja 78 p 19.

25. veebruaril 1998. a võttis Riigikogu Armuandmise korra seaduse muutmata kujul uuesti vastu ning

Vabariigi President pöördus 10. märtsil 1998. a Põhiseaduse § 107 lg 2 alusel Riigikohtu poole

ettepanekuga tunnistada Armuandmise korra seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohtule

esitatud taotluses leiab Vabariigi President, et Armuandmise korra seaduse § 5 ning § 10 lg 1

koosmõjus §-ga 8 lg 2 on vastuolus Põhiseadusega.

Vabariigi President leidis, et Armuandmise korra seadus ei tulene otseselt Põhiseadusest ega ole

sellega kooskõlas. Põhiseaduse § 65 p 16 kohaselt lahendab Riigikogu küll muid riigielu küsimusi,

mis ei ole Põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi otsustada, kuid see ei välista Vabariigi

Presidendi poolt isekorraldamise õiguse kasutamist. Vabariigi Presidendi isekorraldamise õigus

armuandmise küsimuses tuleneb Põhiseaduse §-st 78 p 19 ja §-s 4 sätestatud võimude lahususe

põhimõttest.

Armuandmise korra seaduse § 5 sätestab Vabariigi Presidendi juures tegutseva armuandmiskomisjoni

ja selle koosseisu, kuid Põhiseadus ei näe sellise nõuandva organi loomist ette. Põhiseadusest

tuleneva isekorraldamisõiguse alusel võib Vabariigi President ise valida oma nõuandjad.

Armuandmise korra seaduse § 10 lg 1 kohaselt otsustab Vabariigi President armuandmise või

armuandmispalve rahuldamata jätmise pärast armuandmiskomisjoni ettepaneku saamist. Seaduse § 8

lg 2 järgi ei aruta armuandmiskomisjon korduvat armuandmispalvet, kui sama süüdimõistetu

eelmisest armuandmispalvest samas kriminaalasjas on möödunud vähem kui üks aasta ning kui selles

ei ole esitatud uusi asjaolusid. Vabariigi President leidis, et nimetatud sätted nende koosmõjus

piiravad Põhiseaduse §-s 78 p 19 sätestatud presidendi õigust, kuna sel juhul ei esita

armuandmiskomisjon riigipeale üldse ettepanekut armuandmispalve kohta.

Lisaks leidis Vabariigi President, et Armuandmise korra seaduse §-s 9 lg 1 sätestatud norm, mille

kohaselt Vabariigi Presidendi Kantselei direktor on kohustatud esitama riigipeale kolme tööpäeva

jooksul armuandmiskomisjoni ettepaneku, ei ole praktikas rakendatav, kuna seda ei pruugi

võimaldada Vabariigi Presidendi ajakava.

Eelnimetatud põhjustel ning juhindudes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st

19 lg 1 p 4 taotleb Vabariigi President tunnistada Riigikogus 25. veebruaril 1998. a vastu võetud

Armuandmise korra seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks.

Riigikogu esindaja leidis kohtuistungil, et Armuandmise korra seadus on kooskõlas Põhiseadusega.

Justiitsministri esindaja konstateeris vaidlustatud seaduse üldist kooskõla Põhiseadusega, kuid

möönis selle § 8 lg 2 ebaõnnestunud sõnastust.

Õiguskantsler hindas oma kirjalikus arvamuses Vabariigi Presidendi seisukohti seaduse §-de 5, 8 lg 1

ja 10 lg 1 vastuolust Põhiseadusega vaieldavaiks, kuid toetas presidendi seisukohta, et vaidlustatud

seaduse § 8 lg 2 piirab presidendi põhiseaduslikku otsustamisõigust, ning pidas esiletoodud puudusi

kõrvaldatavaiks redaktsiooni korrigeerimisega.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud Vabariigi

Presidendi, Riigikogu ning justiitsministri esindajate selgitused,

l e i d i s:

I

Õigusteooria käsitluse kohaselt on armuandmine riigivõimu ühekordne erandlikel asjaoludel antav

individuaalne halastusakt ning see on traditsiooniliselt suveräänile (riigipeale) kuuluv privileeg.

Armu klassikalises ajaloolises tähenduses antakse kohtu poolt süüdi mõistetud isikutele, kes on toime

pannud kuriteo. Armuandmine vabastab süüdlase täielikult või osaliselt kuriteo toimepanemisega

kaasnevatest tagajärgedest. Samas ei sea armuandmine kahtluse alla kohtulahendi seaduslikkust ja

põhistatust ning ei oma toimet teistele analoogilise teo toimepannud isikutele. Armuandmine,

erinevalt amnestiast, eeldab selle individuaalset taotlemist.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 77 sätestab, et Vabariigi President on Eesti riigipea. Paragrahv 78 p 19

kohaselt Vabariigi President "vabastab süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse

kandmisest või kergendab karistust". Seega käsitab Põhiseadus armuandmist riigiõiguslikult üldiselt

tavapärases tähenduses selle erisusega, et annab riigipeale õiguse ka kergendada süüdimõistetu

karistust.

Presidendi kantselei andmetel on Põhiseaduse kehtestamisest kuni käesoleva ajani Vabariigi

Presidendile esitatud kokku 1584 armuandmispalvet, neist on rahuldatud 58. Senine

armuandmispalvete läbivaatamine on toimunud Vabariigi Presidendi isekorralduslikul alusel.

3. detsembri 1997. a käskkirjaga nr 25 on Vabariigi President kinnitanud Armuandmispalvete

läbivaatamise korra (RT I 1997, 88, 1481).

II

Eesti on demokraatlik parlamentaarne vabariik, kus Põhiseaduse mõte ja säte on võrdselt siduv

kõigile Põhiseaduse subjektidele, sealhulgas ka Riigikogule ja Vabariigi Presidendile. Põhiseaduse

§ 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

Vabariigi President väidab oma taotluses, et Armuandmise korra seadus ei tulene otse Põhiseadusest

ja ega ole sellega kooskõlas. Sellest võib järeldada, et Põhiseaduse üldsätted, samuti seadusandlust

ning Riigikogu ja Vabariigi Presidendi pädevust reguleerivad normid ei näe ette armuandmise korra

seaduse kehtestamist ning seetõttu on antud valdkonna reguleerimine seadusega põhiseadusevastane

ning presidendi pädevust kitsendav. Riigikohus leiab, et presidendi see väide on õige osaliselt.

On tõsi, et Põhiseaduse §-des 65 p 16 ja 104 lg 2 antud loendist Riigikogu pädevusest seaduste

kehtestamisel võib teha järelduse, et Põhiseadus käsitab armuandmist valdkonnana, mis on

"põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi otsustada". Vastasel korral sisalduks armuandmise seadus

eelnimetatud, põhiseaduslike institutsioonide pädevust määratlevate aktide loendis. Kui Põhiseadus

käsitlenu ks seadusandja pädevust piiramatuna, puuduks selle §-s 65 p 16 piirav klausel "mis ei ole

põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike

omavalitsuste otsustada".

Samas asjaolust, et Põhiseadus ei näe expressis verbis ette armuandmise seaduse kehtestamist, ei

tulene, et seadusandja ei oleks üldse õigustatud reguleerima karistuse kandmisest vabastamist, sh ka

armuandmist. Probleemile vastuse leidmiseks tuleb arvesse võtta ka Põhiseaduse teisi sätteid,

kehtivat õigust, õiguse teooriat ning Eesti õiguspraktika traditsioone.

Põhiseaduse § 13 lg 2 kohustab seadusega kaitsma igaüht riigivõimu omavoli eest ning see säte paneb

kõigile riigivõimu institutsioonidele õiguste ja vabaduste tagamise kohustuse. Süüdimõistetu

subjektiivne õigus armuandmispalvet esitada tuleneb Põhiseaduse §-st 78 p 19 ja Kriminaalkoodeksi

§-st 49. Põhiseaduse § 46 annab igaühele õiguse pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste,

kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole ning sätestab, et pöördumistele vastamise korra

sätestab seadus. See Põhiseaduse norm on käsitatav üldnormina armuandmise palve ja tema

menetlemise õigusliku reguleerimise normatiivse taseme hindamisel. On alust eeldada, et kui

märgukirjade ja avaldustega pöördumisele vastamise korra peab sätestama seadus, siis peaks

seadusega sätestama ka armuandmismenetluse. Riigikogu õigustatus armuandmist seadusandlikult

reguleerida tuleneb veel Põhiseaduse §-dest 59 ja 65 p 1, mille kohaselt seadusandlik võim kuulub

Riigikogule.

Riigikogu õigus korraldada armuandmise menetlust tuleneb ka asjaolust, et olemuslikult on

armuandmine puutumuses õigusemõistmisega, kuna ta lõpetab või muudab ex post facto üksikute

karistusotsustuste täitmise. Kriminaalkaristus ja selle täitmine on kriminaal-, kriminaalmenetluse-

ning täitemenetluseõiguse reguleerimisese. Kohtumenetluse seaduste kehtestamine on Põhiseaduse

§ 104 lg 2 p 14 kohaselt Riigikogu koosseisu enamuse ainupädevuses.

III

Riigiõiguslikult on armuandmine ühelt poolt haldusotsustus, teisalt aga mitmeetapiline menetlus. See

hõlmab armuandmispalve koostamist ja esitamist, edastamist, läbivaatamise ettevalmistamist,

armuandmisotsustust ning otsustuse teatavakstegemist ja täitmist. Menetlus hõlmab erinevaid

ametiasutusi ning ametnikke, seejuures ka neid, kelle suhtes Vabariigi Presidendil puudub norme

kehtestav pädevus (näiteks vangla administratsioon). Demokraatliku õigusriigi ning Eesti

õiguspraktika tava kohaselt tuleb mitte üksnes kohtumenetlus, vaid ka haldusmenetluse alused

seadusega reguleerida. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et ka armuandmise menetlus tuleb sätestada

seadusega.

Kolleegium konstateerib kehtiva Täitemenetluse seadustiku vastavate osade vähest regulatiivsust

armuandmise eel- ja järelmenetluse osas. Ka vaidlustatud seaduses on alaregulatsioon presidendi

ametkonna välises osas. Samas on seaduses üleregulatsioon presidendi ametkonna osas.

Armuandmise menetluse regulatsioon oleks nii õiguste ja vabaduste täpse määratluse ja kaitse, kui ka

võimu teostamise seaduslikkuse huvides.

IV

Seadusandja pädevus sätestada armuandmist võib riivata Vabariigi Presidendi põhiseaduslikku õigust

anda armu. Seega on eesmärgiks tagada riigipea põhiseadusliku armuandmisõiguse ning Riigikogu

seadusandliku pädevuse põhistatud tasakaalustatus. Konstitutsioonilise jurisdiktsiooni põhimõtteks

on, et konfliktis olevate õiguste või pädevuste hindamisel tuleb leida lahendus, mis ei kahjustaks

põhiseaduslikku stabiilsust ning kitsendaks õigusi võimalikult vähesel määral ning säilitaks õiguse

põhiseadusliku olemuse ning tagaks nende õiguste põhistatud ja põhiseadusepärase kasutamise.

Võimude lahususest, demokraatliku õigusriigi õiguse üldpõhimõtetest ning Põhiseaduse § 65 p 16

klauslist tuleneb, et riigivõimu harud ning põhiseaduslikud institutsioonid peavad olema neile

Põhiseadusega otsesõnu antud pädevuse teostamise korraldamisel autonoomsed. Neil on üldjuhul

õigus ise määratleda oma pädevuse teostamise sisemine organisatsioon ja kord, sealhulgas ka

nõustamine ja selle tähtajad. Probleemiga seonduvalt on eesti silmapaistev haldusõiguse teoreetik A.-

T. Kliimann märkinud, et "ka vaba kaalutluse sisemisis piires ametnik on seotud õigusega: ta peab

taotlema normi sihte ja määratlema teostusvahendid, lastes end juhtida üksnes üldisest huvist" ( A.-

T. Kliimann. "Vaba kaalutlus" ja selle kohtulik kontrollimine. - Õigus, 1928, nr 3, lk. 86).

Põhiseadusliku volituse kandjad on iseseisvad ja pädevad kehtestama oma pädevuse teostamise korda

niivõrd, kuivõrd see ei ole Põhiseadusega otsesõnu antud mõne teise põhiseadusliku institutsiooni

(käsitletaval juhtumil Riigikogu) pädevusse.

Isekorraldamisõigus ehk antud juhtumil otsustusdiskretsioon tähendab eelkõige seda, et vastaval

ametnikul või ametiasutusel on õigus otsustada, kas rakendada õiguslikku tagajärge või mitte.

Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et isekorraldusõigus hõlmab ainult pädevust kehtestada nn

internseid reegleid ehk ametkonna või asutuse sisemist korda. Seega ulatub vaidlusalusel juhtumil

Vabariigi Presidendi isekorraldusõigus tema kantselei sisemise tegevuskorra kehtestamiseni. Ka

selles on president piiratud Põhiseaduse printsiipide ja eesmärkide, väärtuste ning seadustega.

V

Vabariigi President on leidnud, et armuandmiskomisjoni kui nõuandva organi loomine ja selle

koosseisu määratlemine seadusega ei tulene Põhiseadusest ega ole sellega kooskõlas. Riigikohus

leiab, et presidenti abistav konsultatiivorgan iseenesest ei ole Põhiseaduse vastane. Abistav ja

konsulteeriv organ võib olla vajalik nii pöördumiste läbivaatamise ettevalmistamise ja töötlemise, kui

ka otsustuse igakülgse põhistatuse ja üldiste huvide ning armuandmise kui halastusakti olemusliku

eesmärgi silmaspidamise kaalutlustel.

Põhiseaduslikkuse probleem võib tekkida aga lähtuvalt sellest, kellel on põhiseaduslik õigus näha ette

sellise komisjoni moodustamine, komisjoni pädevusest ja selle koosseisu määratlemisest.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei näe põhiseadusevastasust selles, et komisjon on ette

nähtud Armuandmise korra seaduse §-s 5 lg 1. Kolleegium osundab, et komisjoni on oma käskkirjaga

ette näinud ka president ise. Komisjoni pädevuse osas on kolleegium seisukohal, et

armuandmiskomisjoni otsustus ei või sisaldada presidendile siduvat eelotsustust ning komisjon ei või

takistada armuandmispalvete jõudmist Vabariigi Presidendini. Ainult presidendile kuuluv

armuandmisõigus eeldab, et kõigi, ka mittenõuetekohaselt vormistatud taotluste suhtes, teeks

otsustuse president. Sarnast järeldust on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium väljendanud ka

18. veebruari 1994. a. otsuses teenetemärkide kohta.

Seaduse § 5 lg 1 kohaselt on armuandmiskomisjon nõuandev organ Vabariigi Presidendi juures.

Seaduse § 10 lg 1 järgi on Presidendil õigus komisjoni ettepanekut mitte arvestada. Tuleb aga

osundada, et vaidlustatud seaduse § 8 lg 2 redaktsioon sisaldab armuandmispalve vastuvõetavuse

kahte tingimust: 1) ühe aasta möödumist sama süüdimõistetu eelmisest armuandmispalvest ning 2)

kui armuandmispalves ei ole esitatud uusi asjaolusid. Kuna seaduse § 10 lg 1 kohaselt otsustab

Vabariigi President armuandmise või armuandmispalve rahuldamata jätmise pärast

armuandmiskomisjoni ettepaneku saamist, siis seadus sätestab võimaluse, et mõned komisjoni

arvates uusi asjaolusid mittesisaldavad palved presidendini üldse ei jõua. Sellise võimaluse

sätestamine tuleb lugeda presidendi armuandmisõigust kitsendavaks eelotsustuseks, mis on vastuolus

Põhiseaduse §-ga 78 p 19.

Seaduse § 5 lg 2 näeb armuandmiskomisjoni ette kuueliikmelisena, kellest ühe, s.o presidendi

kantselei esindaja, nimetamine on jäetud presidendi pädevusse. Riigikohus nõustub siin Vabariigi

Presidendi seisukohaga, et presidendil peab olema õigus ise valida oma nõuandjad. Seega rikub

komisjoni koosseisu seadusega kindlaksmääramine presidendi isekorraldusõigust ning on seetõttu

vastuolus Põhiseaduse §-dega 78 p 19 ja 65 p 16.

VI

Vabariigi President on veel leidnud, et praktiliselt ei ole rakendatav seaduse §-s 9 lg 1 sätestatud

norm, mille kohaselt presidendi kantselei direktor on kohustatud esitama armuandmiskomisjoni

ettepaneku riigipeale kolme tööpäeva jooksul, olenemata sellest, kas seda võimaldab Vabariigi

Presidendi ajakava. Selline regulatsioon iseenesest on presidendi kantselei sisemist töökorda

puudutav. Põhiseaduslikkuse aspektist ei ole aga president küsimust Riigikohtu ees tõstatanud.

Seaduse § 8 lg 1 seab armuandmiskomisjonile kirjaliku põhjendatud ettepaneku tegemiseks

kategoorilise ning erandeid mitteettenägeva kahekuulise tähtaja. Seda ei saa pidada põhjendatuks.

Armuandmispalve läbivaatamine peab toimuma mõistliku aja jooksul. Põhistatud ja selgete

vormistustingimuste kehtestamine on õigustatud ning kooskõlas menetlusõiguse üldseisukohtade ja -

praktikaga. See on vajalik ka palveõiguse ilmsete kuritarvituste ärahoidmiseks.

Juhindudes Põhiseaduse §-st 152 lg 2 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st

19 lg 1 p 4 põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

o t s u s t a b:

Tunnistada Armuandmise korra seadus Põhiseadusega vastuolus olevaks.

Otsus jõustub kuulutamisest, on lõplik ega kuulu edasikaebamisele

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees

Rait Maruste

Jüri Põllu eriarvamus.

Nõustun kohtuotsuse lõppjäreldusega, et Aruandmise korra seadus on vastuolus Põhiseadusega.

Nõustun ka kohtuotsuse enamuse motiividega. Ma ei nõustu aga otsuses esitatud seisukohaga, et

Riigikogu oli pädev Armuandmise korra seaduse §-ga 5 lg 1 sätestama nõuandva

armuandmiskomisjoni olemasolu Vabariigi Presidendi juures. Armuandmiskomisjoni olemasolu

sätestamine seadusega tähendab, et selline komisjon peab Vabariigi Presidendi juures olema ja et

presidendil puudub õigus otsustada komisjoni moodustamise või mittemoodustamise üle.

Oma seisukohta, et ka Armuandmise korra seaduse § 5 lg 1 on põhiseadusevastane, põhjendan

järgnevate argumentidega.

Tulenevalt Põhiseaduse §-st 65 p 1 ja 16 on Riigikogu pädev seadusega reguleerima armuandmise kui

protseduuri teatavaid aspekte. Vastav seadus ei tohi aga sisaldada regulatsioone, mis sekkuksid

Vabariigi Presidendi isekorraldusõigusesse või seaksid sisse kohustusliku eelmõistu või piirangu

presidendi tahte kujundamisele. Põhiseaduse praeguse sõnastuse kohaselt pole aga minu arvates

võimalik, et Riigikogu reguleerib seadusega Vabariigi Presidendi tahte teostamise korda ja selle

organisatsiooni.

Põhiseaduse § 65 p 1 ja 16 kohaselt võtab Riigikogu vastu seadusi ning lahendab muid riigielu

küsimusi, mis pole Põhiseadusega antud presidendi, valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike

omavalitsuste otsustada. Armuandmise otsustamine on Põhiseaduse §-ga 78 p 19 antud Vabariigi

Presidendi otsustada. Seda, et armuandmise otsustamisega seonduvat saab reguleerida seadusega, ei

saa tuletada Põhiseaduse §-st 3, mis sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega

kooskõlas olevate seaduste alusel. Nimelt, Põhiseaduse § 78 p 19 ei täpsusta, et Vabariigi President

annab armu seaduse alusel. Selles mõttes erineb § 78 p 19 Põhiseaduse paljudest sätetest, mis

täpsustavad, et üks või teine riigiorgan tegutseb seaduse alusel. Näiteks sätestab Põhiseaduse § 112, et

Eesti Pank tegutseb seaduse alusel; § 120, et Eesti Vabariigi suhtlemise korra teiste riikide ja

rahvusvaheliste organisatsioonidega sätestab seadus; § 126 lg 2, et Eesti kaitseväe ja

riigikaitseorganisatsioonide korralduse sätestab seadus; § 137, et Riigikontrolli korralduse sätestab

seadus; § 144, et õiguskantsleri tegevuse korralduse ja tema kantselei töökorralduse sätestab seadus.

Kohalike omavalitsuste osas sätestab Põhiseaduse § 154 muuhulgas seda, et kohalikud omavalitsused

tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Kui Põhiseaduse § 3 formuleering "seaduste alusel" oleks

mõeldud laienema §-le 78 p 19, siis jääks arusaamatuks, miks on Põhiseaduse paljudes teistes sätetes

peetud vajalikuks osundada, et üht või teist küsimust reguleeritakse seadusega. Nende sätete hulk on

selline, et pole võimalik teha järeldust juhuslikust normitehnilisest eksimusest. Seepärast leian, et

Vabariigi Presidendi pädevus armuandmise alal tuleneb ainult ja otse Põhiseaduse §-st 78 p 19.

Põhiseaduse §-s 65 p 1 ja 16 sätestatud Riigikogu pädevust piirab Vabariigi Presidendi pädevus

armuandmise alal. See tähendab, et Riigikogu on armuandmisküsimuste õiguslikul reguleerimisel

enda pädevuse teostamisel kohustatud arvestama Vabariigi Presidendi pädevusega ja mitte sekkuma

valdkonda, mida õiguslikult saab reguleerida üksnes president. Presidendi pädevus armuandmise alal

hõlmab mitte ainult selle otsustamise vabadust, kas anda või mitte anda armu, vaid ka ise reguleerida

oma tahte kujundamise korda ja selle korra seesmist organiseerimist presidendi kantseleis.

Isekorraldusõigus hõlmab ka Vabariigi Presidendi juurde sellise armuandmiskomisjoni moodustamist,

mis nähtavasti ei ole käsitatav presidendi kantselei struktuuriüksusena. Seega peab olema Vabariigi

Presidendi otsustada, kas moodustada või jätta moodustamata armuandmiskomisjon. Samuti nagu

peab olema Vabariigi Presidendi pädevuses määrata kindlaks komisjoni isikuline koosseis, töökord,

otsustuste siduvus või mittesiduvus presidendile ja muud taolised küsimused.

Väärib märkimist, et ainsa kohustuslikus korras moodustatava nõuandva organina Vabariigi

Presidendi juures nimetab Põhiseadus (§ 127 lg 2) Riigikaitse Nõukogu, kelle koosseisu ja ülesanded

peab Põhiseaduse selle sätte kohaselt sätestama seadus.

Nendel põhjustel leian, et põhiseadusevastane on ka Armuandmise korra seaduse § 5 lg 1, mis

sätestab, et armuandmiskomisjon on nõuandev organ Vabariigi Presidendi juures armuandmise

küsimustes. See säte on vastuolus Põhiseaduse §-st 78 p 19 tuleneva Vabariigi Presidendi pädevusega

armuandmise alal ning Põhiseaduse §-st 65 p 1 ja 16 tuleneva Riigikogu pädevusega. Analoogilisele

seisukohale asuti ka Max Plancki nimelise Instituudi ekspertarvamuses Armuandmise korra seaduse

varasema redaktsioonis olnud analoogilise sätte suhtes.

Möönan, et Vabariigi Presidendi pädevust armuandmise korraldamisel oleks võimalik reguleerida

seadusega, kui Põhiseadus sätestaks, et president annab süüdimõistetutele nende palvel armu seaduse

alusel.