3-1-1-54-98 · Riigikohus

3-1-1-54-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 14. aprillil 1998 a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

M. A. süüdistuses KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa M. A. ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Tallinna Linnakohtu 19. novembri 1997. a otsusega mõisteti M. A. süüdi KrK § 15 lg 2 - § 139 lg 2 p-de 1 ja

2 järgi ja teda karistati kuuekuulise vabadusekaotusega. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta karistuse

kandmisest tingimisi kaheaastase katseajaga. Lisaks sellele kohustati teda perioodiliselt registreeruma

politseiasutuses ning teatama politseiasutusele oma elu- või töökoha muutmisest.

M. A. mõisteti süüdi selles, et ta 22. juunil 1997. a koos kriminaalasjas tuvastamata isikuga varastas salaja

Stockmani kaubamaja toidukaupade osakonnast toidukaupu kokku 794 kr ja 70 s väärtuses. Vargus jäi lõpule

viimata, sest signalisatsiooni käivitumisel pidasid turvatöötajad ta kinni.

Esitatud apellatsioonprotestis palus Tallinna prokuröri asetäitja Märt Toming Tallinna Linnakohtu otsuse

tühistada M. A.-le mõistetud karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja kohtualuse isikule. Prokurör

põhjendas oma kaebust sellega, et kohus on põhjendamatult lugenud vastutust kergendavaks asjaoluks

puhtsüdamliku kahetsuse, sest kohtualune võttis õigeks ainult osade talle süüksarvatud kaupade varguse.

Veel leidis apellant, et varem neljal korral karistatud isiku suhtes, keda on korduvalt karistatud ka

varavastaste kuritegude eest ning karistus on kustumata, ei ole KrK § 47 sätete kohaldamine põhjendatud.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. veebruari 1998. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu

19. novembri 1997. a otsus muutmata ja apellatsioonprotest rahuldamata.

Kriminaalkolleegium tuli järeldusele, et M. A.-le mõistetud karistus vastab KrK § 36 sätetele, sest arvesse on

võetud nii kuriteo raskust kui ka laadi ning kõiki süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid. Ringkonnakohus

leidis, et kindlat töökohta ja perekonda omava ning vähese raskusastmega kuriteo toime pannud isiku

karistamine reaalse vabadusekaotusliku karistusega ei ole otstarbekohane. Ringkonnakohus ei nõustunud

apellandi seisukohaga, et KrK § 47 sätete alusel süüdlase karistusest vabastamine on käsitletav talle

mittevabadusekaotusliku karistuse mõistmisena. Veel leidis kriminaalkolleegium, et kuna M. A. pole

varasemate kuritegude eest rahatrahvi näol mõistetud karistustest õigeid järeldusi ei teinud, siis on rangema

karistusliigi, s. o vabadusekaotuse kohaldamine igati põhjendatud.

Esitatud kassatsioonprotestis palub Riigiprokuröri asetäitja Jaan Naaber Tallinna Linnakohtu 19. novembri

1997. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. veebruari 1998. a otsuse tühistada M. A. suhtes

KrK § 47 sätete kohaldamise osas ning saata kriminaalasi Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks.

Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu otsuses toodud karistuse motiveeringuga ning leiab, et kuigi viies kord

kohtu all olevale M. A.-le on mõistetud vabadusekaotuslik karistus, on ta KrK § 47 sätete kohaldamise tõttu

jäänud sisuliselt üldse ilma karistuseta. Väidetavalt ei ole vabadusekaotusliku karistuse mõistmine KrK § 47

sätete kohaldamisega karistuse karmistamine võrreldes eelnevate kohtuotsustega mõistetud rahatrahvidega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära M. A., kes palus jätta

kohtuotsused muutmata ning prokuröri, kes taotles protesti rahuldamist,

l e i d i s :

KrK § 21 lg 1 loetleb ammendavalt karistusliigid, kusjuures loetelu on antud raskenevas järjestuses.

Vabadusekaotus on Eesti karistusõiguse kõige raskem karistus. Vastavalt KrK § 20 lg-le 1 on karistus

sunnivahend, mis seisneb süüdimõistetu õiguste kitsendamises või äravõtmises seaduses ettenähtud ulatuses.

Kriminaalkaristuses väljendub muuhulgas ka riiklik hukkamõistev hinnang süüdimõistetu tegudele. Seetõttu

ei saa nõustuda väitega, et KrK § 47 kohaldamist võib vaadelda kui sisuliselt karistamata jätmist.

Nii Tallinna Linnakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmisel

järginud KrK 4. peatüki sätteid, arvestanud nii kuriteo raskust ja laadi kui ka M. A. isikut iseloomustavaid

andmeid. Kohtud ei ole millegagi rikkunud ka KrK §-s 47 sätestatut, sest seadusandja ei ole selle paragrahvi

kohaldamiseks kohtule mingeid piiranguid kehtestanud. KrK § 47 lg 1 tekstist nähtuvalt annab seadusandja

selle paragrahvi kohaldamise või selle kohaldamata jätmise täies mahus kohtu pädevusse, sätestades, et

kohus võib seda teha, lähtudes otstarbekusest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutab siinkohal veelkord, et karistuse mõistmisel tuleb eelkõige lähtuda

kuriteo raskusest ja laadist ning alles seejärel muudest andmetest.

Lähtudes eeltoodust ning juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. veebruari 1998. a kohtuotsus M. A. suhtes jätta muutmata,

kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 14. aprillil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep