3-3-1-14-98 · Riigikohus

3-3-1-14-98

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 13. aprillil 1998. a.

Riigi Maksuameti kassatsioonkaebuse läbivaatamine Maksukorralduse seaduse § 20

kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Harri Salmann vaatas

9. aprillil 1998. a. avalikul kohtuistungil läbi Riigi Maksuameti esindaja vandeadvokaat Aivar Pilve

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 22. detsembri 1997. a. otsusele haldusasjas nr. II-

3/331/97.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Riigi Maksuameti esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv ning

Eesti Väärtpaberite Keskdepositooriumi Aktsiaseltsi esindajad vandeadvokaat Jüri Raidla ja

vandeadvokaadi vanemabi Monika Sehver.

Riigi Maksuamet tegi 21. aprillil 1997. a. seoses maksu tasumise õigsuse kontrollimisega Eesti

Väärtpaberite Keskdepositooriumi Aktsiaseltsile (edaspidi EVK) ettekirjutuse nr. 7. Selles

ettekirjutuses nõudis Riigi Maksuamet Maksukorralduse seaduse §-de 14 lg.1 ja 2 ning 20 lg 1 alusel,

et EVK kui kolmas isik esitaks talle teavet kõigi füüsiliste ja juriidiliste isikute kohta, kelle

väärtpaberikontodel kajastati 1996. aastal tehinguid. Andmed palus maksuamet esitada

magnetkandjal ja märkida ka kohalik maksuamet, kelle tööpiirkonnas on investori elukoht või

asukoht.

EVK esitas selle ettekirjutuse peale 29. aprillil 1997. a. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotles ettekirjutuse täielikult seadusevastaseks tunnistamist. EVK väitis, et ettekirjutus pole

kooskõlas Maksukorralduse seadusega ja selle täitmine oleks seadusevastane. Vabariigi Valitsuse

14. oktoobri 1994. a. määrusega nr. 374 kinnitatud Eesti Väärpaberite Keskregistri põhimääruse p. 7

kohaselt on EVK kohustatud hoidma registriandmete saladust. Sama põhimääruse punktide 12 ja 13

alusel on EVK volitatud registriandmeid esitama aktsionäridele ja väärtpaberituru kutselistele

osalistele, samuti emitentidele ja investoritele neid puudutava informatsiooni osas. Väärtpaberituru

seaduse § 22 kohaselt on väärtpaberi ostja, müüja ja vahendaja nimi ärisaladus. Andmekogude

seaduse § 12 alusel on andmekogude ristkasutus lubatud vaid seaduses või seaduse alusel

vastuvõetud õigusaktis sätestatud juhtudel. Seega pole EVK kohustatud täitma Riigi Maksuameti

ettekirjutust.

Tallinna Halduskohtu 6. oktoobri 1997. a. otsusega haldusasjas nr. 3-462/97 tunnistati Riigi

Maksuameti ettekirjutus seadusevastaseks. Kohus leidis, et ettekirjutus peab vastama

Maksukorralduse seaduse §-s 15 sätestatud nõuetele. Samuti peab ettekirjutus kui haldusakt olema

motiveeritud ja sisaldama viite selle tegemise õiguslikele alustele. Kuna Riigi Maksuameti

ettekirjutus nendele nõuetele ei vasta, siis kuulub kaebus rahuldamisele.

21. oktoobril 1997. a. esitas Riigi Maksuamet apellatsioonkaebuse, milles palus, et ringkonnakohus

tühistaks Tallinna Halduskohtu otsuse ja teeks uue otsuse. Apellant väitis, et EVK ei osundanud

kaebuses, miks ettekirjutus rikub tema õigusi. Tallinna Halduskohtu otsuses ei ole tuvastatud, kas ja

kuidas ettekirjutus rikub EVK õigusi. Tallinna Halduskohus piirdus EVK kaebuse läbivaatamisel

üksnes ettekirjutuse vormilise külje kontrollimisega ja ei andnud hinnangut väidetavatele

vastuoludele materiaalõigusnormidega. Kohus on ebaõigesti kohaldanud Maksukorralduse seaduse

§ 20.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. detsembri 1997. a. otsusega muudeti Tallinna

Halduskohtu otsust ja tunnistati Riigi Maksuameti ettekirjutus kehtetuks. Muus osas jäeti Tallinna

Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et EVK on kaebuses osundanud, miks

seadusevastane ettekirjutus rikub tema õigusi ja kohus on otsuses märkinud, et EVK esitas kaebuse

Maksukorralduse seaduse § 15 lg 3 alusel. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse: "Kohus tuvastas, et

MKS §-d 14 ja 20 lg 1 ei anna maksuametile õigust küsida andmeid kõigi isikute EVK-s

registreeritud tehingute kohta, vaid ainult konkreetsete maksumaksjate kohta käivat teavet. Seega on

kohus kontrollinud ettekirjutuse vastamist ettekirjutuses viidatud seaduslikule alusele ja tulnud õigele

järeldusele, et ettekirjutus ei ole seaduslik.". Ringkonnakohus leidis, et Maksukorralduse seaduse

§ 20 lg 1 alusel saab maksuamet nõuda teavet vaid konkreetse maksumaksja kohta konkreetse maksu

tasumise õigsuse kontrollimiseks. Kuna antud juhul ei peeta ettekirjutuses silmas konkreetset

maksumaksjat ja maksu, siis ei ole ettekirjutus piisavalt motiveeritud.

Riigi Maksuameti esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv esitas 2. veebruaril 1998. a.

kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta

EVK kaebus rahuldamata. Kassaator väidab, et ringkonnakohus on eiranud HKS §-s 20 lg 2

sätestatud nõuet, kuna ringkonnakohus ei ole teinud Riigi Maksuametile ettepanekut uue ettekirjutuse

tegemiseks. Maksukorralduse seaduse §-st 39 tuleneb, et ringkonnakohtul polnud seaduslikku alust

ettekirjutuse kehtetuks tunnistamiseks, kuna antud asjas ei ole maksuhalduri keskasutus jätnud

tegemata otsust kohaliku asutuse otsuse ja ettekirjutuse vaidlustamisel. Ringkonnakohus on

ebaõigesti kohaldanud Maksukorralduse seaduse § 20 lg 1, kuna pole pööranud tähelepanu selle

paragrahvi teisele lõikele, milles on loetletud, kellelt maksuhaldur ei või teavet nõuda. Kohus on

ebaõigesti tõlgendanud ka Maksukorralduse seaduse § 14. Kassaatori arvates on Maksukorralduse

seaduse § 20 lg 1 alusel tehtud ettekirjutuse seaduslikkuse kontrollimisel oluline arvestada, et "taotleti

andmete kontrollimiseks vajaliku informatsiooni saamist, maksuseaduse rikkumist on võimalik

tuvastada alles sellele järgnevalt. Samas ei saa ettekirjutuse tegija lähtuda eeldusest, et maksude

tasumisel on seadust kindlasti rikutud ning viidata mingile maksuseaduse rikkumist käsitlevale

õigusnormile. Ettekirjutus oli taotlus andmete saamiseks ja seetõttu piisas viitest ettekirjutuses toodud

MKS sätetele."

Kirjalikus vastuses Riigi Maksuameti kassatsioonkaebusele väidavad EVK esindajad vandeadvokaat

Jüri Raidla ja vandeadvokaadi vanemabi Monika Sehver, et Riigikohtu halduskolleegiumi 3. mai

1996. a. määruse nr. 3-3-1-15-96 alusel on halduskohus volitatud tunnistama maksuhalduri

ettekirjutuse kehtetuks ka siis, kui kaebus ettekirjutuse peale on esitatud otse kohtusse.

Kassatsioonkaebuse kohaselt tuleneb Maksukorralduse seadusest, et ettekirjutuse kui individuaalse

haldusakti vastuvõtmist tingivaks asjaoluks ei saa olla fakt, et maksuhalduril on õigus kontrollida

maksude tasumise õigsust. Maksukorralduse seaduse § 20 lg 1 alusel on maksuhalduril õigus nõuda

teavet kolmandatelt isikutelt vaid konkreetse maksumaksja kontrollimiseks maksuseaduse alusel.

Maksukorralduse seaduse § 20 lg 1 ei ole õiguslikuks aluseks andmekogude ristkasutuseks, mida

Andmekogude seaduse § 12 lg 1 alusel võib teha ainult seaduses või seaduse alusel vastuvõetud

õigusaktis sätestatud juhtudel.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Vabariigi Valitsuse seaduse §-st 70 lg 1 tuleneb, et Riigi Maksuamet teostab riiklikku järelevalvet

ja kohaldab riiklikku sundi seadusega ettenähtud alustel ja ulatuses. Sama seaduse § 75 lg 1 alusel on

Riigi Maksuameti peadirektoril õigus teha "konkreetsete üksikjuhtude kohta riikliku järelevalve

teostamisel" ettekirjutisi.

Riigi Maksuameti õigused ja kohustused on sätestatud Maksukorralduse seaduse III peatükis.

Vastavalt MKS §-le 14 on Riigi Maksuamet kui maksuhaldur kohustatud kontrollima maksude

tasumise õigsust. Selle kohustuse täitmiseks on maksuametil õigus rakendada Maksukorralduse

seaduses sätestatud meetmeid. Üks sellistest meetmetest on MKS § 20 lg 1 alusel teabe nõudmine

kolmandatelt isikutelt maksude tasumise õigsuse kontrollimiseks, kusjuures sellist teavet ei või nõuda

MKS §-s 20 lg 2 sätestatud juhtudel.

Maksukorralduse seaduse § 20 lg 1 kohaselt "Maksude tasumise, kinnipidamise ja ülekandmise

õigsuse kontrollimiseks ja maksumaksja poolt tasumisele ning maksu kinnipidaja poolt

kinnipidamisele kuuluva maksusumma määramiseks ja maksuvõla sissenõudmiseks on maksuhalduril

ettekirjutuse alusel õigus saada teavet kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, samuti

nõuda nende isikute käsutuses olevate maksumaksja ja maksu kinnipidaja kohta käivate dokumentide

esitamist." Vaidlustatud ettekirjutuse kohaselt nõuti, et EVK annaks teavet seoses maksude tasumise

õigsuse kontrollimisega.

Maksukorralduse seaduse mõttest ja riikliku järelevalve olemusest tuleneb, et MKS §-s 20 lg 1

peetakse seoses maksude tasumise õigsuse kontrollimisega kolmanda isikuna silmas eraõiguslikku

isikut ja selle kolmanda isiku kohustust anda maksuhaldurile teavet vaid konkreetse isiku või teatud

tunnustele vastavate isikute grupi kohta. Maksukorralduse seaduse § 20 lg 1 ei ole õiguslikuks

aluseks piiramatu isikutegrupi kohta teabe nõudmisel. Samuti ei tulene sellest sättest maksuhalduri

õigus nõuda teavet isikute kohta, kes võiksid maksuhalduri arvates kunagi edaspidi rikkuda

maksuõigust, näiteks seoses aktsiate müügist saadud tulu maksustamisega. Antud asjas tuleb seega

ringkonnakohtul tuvastada, kas EVK on eraõiguslik isik, kellele on lepingu alusel pandud avalik-

õigusliku funktsiooni täitmine - Eesti väärtpaberite keskregistri pidamine. Samuti tuleb kohtul

tuvastada, kas vaidlustatud ettekirjutuses nõutakse teavet kontrollimise eesmärgist tulenevate

tunnustega piiratud isikute grupi või piiramatu isikutegrupi kohta.

Väärtpaberite müügist saadud kasu on nii residendi kui mitteresidendi maksustatav tulu

(Tulumaksuseaduse §-d 9 lg 1 p. 3 ja 10 lg.1 p. 1).Väärtpaberitehingute puhul on maksustatavaks

tuluks müügihinna ja soetamismaksumuse vahe. Seega ei ole ühegi väärtpaberitehingu puhul

võimalik väärtpaberi ostjal teada ette tulumaksuga maksustatavat summat. Väärtpaberite müügist

saadud tulu peab arvutama maksumaksja, esitades selle kohta vastava tuludeklaratsiooni. Füüsiline

isik ja mitteresidendist juriidiline isik deklareerib vara võõrandamisest saadud tulu eraldi

deklaratsioonivormil, residendist juriidiline isik kajastab aga saadud tulu hoopis

raamatupidamisarvestuses ning ettevõtte tuludeklaratsioonis seda tululiiki eraldi ei kajastata. Seega

residendist juriidilise isiku puhul ei ole võimalik võrrelda EVK andmeid tuludeklaratsiooniga, vaid

selleks tuleb viia läbi ettevõtja raamatupidamise kohapealne revideerimine. Ringkonnakohtul tuleb

tuvastada, kas MKS § 20 lg 1 alusel teabe nõudmine väärtpaberi ostmise või residendist juriidilise

isiku väärtpaberitehingutekohta oli käsitatav maksude tasumise õigsuse kontrollimisena.

Maksukorralduse seaduse § 20 lg 1 tõlgendamisel tuleb kohtul lähtuda Riigi Maksuameti kui

maksuhalduri kohustusest kontrollida maksude tasumise õigsust ja selle kohustuse täitmiseks

sätestatud meetmete efektiivsuse tagamisest. Kolmandatelt isikutelt teabe nõudmise õiguse

kasutamisel peab maksuhaldur aga arvestama igaühe õigustega ning andmekogude kaitset ja

kasutamist reguleerivate seadustega. Isiku põhiõigusi isikuandmete töötlemisel kaitstakse

Isikuandmete kaitse seadusega. Selle seaduse §-st 4 tuleneb, et isiku majanduslikke omadusi

väljendavad andmed ei ole delikaatsed isikuandmed, mida kaitstakse eriliselt. Isikuandmete kaitse

seaduse § 8 lg 1 p. 3 alusel on lubatud mittedelikaatsete isikuandmete töötlemine ilma isiku

nõusolekuta, kui töötlemise eesmärk on seadusega ettenähtud kohustuse täitmine. Seejuures tuleb

järgida sama seaduse 3. peatükis sätestatud isikuandmete töötlemise nõudeid ja kaitse abinõusid.

2.Vastavalt Maksukorralduse seaduse §-le 15 lg 1 on ettekirjutuse adressaadiks maksumaksja, maksu

kinnipidaja või kolmas isik. Maksukorralduse seadusest ei tulene, et kolmandale isikule MKS § 20

lg 1 alusel tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema maksuõiguserikkumine. Samuti ei tulene

seadusest, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuse aluseks peaks olema konkreetse maksumaksja

kontrollimine.

Õige on kassaatori seisukoht, et MKS § 20 lg 1 alusel kolmandale isikule tehtav ettekirjutus on

olemuslikult erinev võrreldes sellise ettekirjutusega, mis tehakse maksumaksjale või maksu

kinnipidajale. Maksukorralduse seaduse §-s 15 lg 1 sätestatud nõuded ettekirjutusele laienevad aga ka

MKS § 20 lg 1 alusel tehtud ettekirjutusele. Maksukorralduse seaduse §-ga 15 lg 1 p. 5 sätestatud

nõude - ettekirjutus peab sisaldama selle tegemist tingivad asjaolud koos viidetega vastavate seaduste

sätetele - kohaldamisel tuleb kohtul arvestada, et kolmandale isikule tehtud ettekirjutuses tuleb

osundada ka põhjustele, miks nõutakse teavet kolmandalt isikult; isikule või isikute grupile, keda

kontrollitakse; millise maksu tasumise õigsust kontrollitakse ja maksukohustuse õiguslikule alusele.

Ettekirjutuse seaduslikkuse hindamisel tuleb ringkonnakohtul otsustada ja motiveerida, kas EVK pidi

mõistma, miks ja millisel õiguslikul alusel pandi talle kui eraõiguslikule isikule riikliku järelevalve

korras kohustus anda teavet. Samuti tuleb kohtul hinnata, kas vaidlustatud ettekirjutuse seaduslikkus

on kontrollitav lähtuvalt selles esitatud põhjendustest ja õiguslikust alusest.

3. Haldussunni rakendamisel tuleb ringkonnakohtul arvestada ka proportsionaalsuse printsiipi, mille

kohaselt ei tohi maksuhaldur nõuda kolmandalt isikult sellist teavet, mille kasutamiseks

maksuhalduril puudub vajadus. Ettekirjutuse kohaselt nõudis maksuamet kõikide isikute andmeid,

kellel oli avatud väärtpaberikonto ja sooritatud tehing. Nende hulgas oli ka selliseid isikuid, kelle

puhul ei saa võrrelda nende esitatud tuludeklaratsioone EVK teabega, näiteks residendist juriidilised

isikud ja isikud, kes on 1996. a. väärtpabereid ainult ostnud. Ettekirjutuses nõuti õiguslikule alusele

osundamata ka kohaliku maksuameti äranäitamist, kelle tööpiirkonnas isik asub.

4. Vastavalt Andmekogude seaduse §-le 10 lg 2 on riigi andmekogudes peetavad andmed avalikud,

välja arvatud juhul, kui seadusega on andmete väljastamine keelatud. Väärtpaberituru seaduse § 22

alusel ei ole ärisaladuseks informatsioon väärtpaberitehingute kohta, välja arvatud väärtpaberi ostja,

müüja ja vahendaja nimi. Sellest sättest on EVK teinud järelduse, et väärtpaberi ostja, müüja ja

vahendaja nimion ärisaladus ning nende andmete väljastamine on keelatud. Kui ka nimetatud andmed

oleksid ärisaladus, ei tähenda see iseenesest Riigi Maksuameti kaevatud ettekirjutuse

seadusevastasust. Maksukorralduse seaduse mõttest tuleneb, et ärisaladus ei saa üldjuhul piirata

maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust

nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Vastupidine seisukoht tähendaks, et riiklik

järelevalve maksude tasumise üle muutub ebaefektiivseks. Maksukorralduse seaduse § 11 lg 1 alusel

võib maksuhaldur avaldada informatsiooni maksumaksja kohta ainult maksumaksja kirjalikul

nõusolekul, välja arvatud tema maksuvõlgu ja maksuvaidluste tulemusi puudutav teave ning samas

paragrahvis sätestatud erandid.

19.aprillil 1997. a. jõustunud Andmekogude seaduse § 52 lg 1 kohaselt tuleb riikliku registri

põhimäärus viia vastavusse selle seadusega kahe aasta jooksul pärast seaduse jõustumist. Eesti

väärtpaberite register on asutatud ja selle põhimäärus on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 14. oktoobri

1994. a. määrusega nr. 374, seega enne Andmekogude seaduse jõustumist. Põhimääruse p. 7.1 alusel

on registripidajal - EVK aktsiaseltsil - registriandmete saladuse hoidmiseks õigus määrata kindlaks

registriandmete väljastamise kord. Registriandmete saladuse hoidmine ei saa üldjuhul piirata

maksuhalduri kohustust kontrollida riikliku järelevalve korras maksude tasumise õigsust ja õigust

nõuda selle kohustuse täitmiseks vajalikku teavet. Põhimääruse nimetatud sätet on ebaõige

tõlgendada õigusliku alusena keeldumisele anda maksuhaldurile sellekohase ettekirjutuse alusel

teavet väärtpaberitehingute kohta.

Riikliku registri pidaja on vaid tinglikult kolmas isik MKS § 20 lg 1 mõttes. Selle sätte kohaldamine

vaidlustatud õigussuhtele on tingitud asjaolust, et Andmekogude seadus neid suhteid ei reguleeri.

Samuti ei ole Vabariigi Valitsuse seadusega täpsustatud riikliku järelevalve teostamiseks ametnikule

antud volitusi.

Andmekogude seaduse §-ga 12 lg 1 on lubatud riigi andmekogudes säilitatavate andmete ristkasutus

ainult seaduses või seaduse alusel vastuvõetud õigusaktis sätestatud juhtudel ja ainult riigile või

kohalikule omavalitsusüksusele seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Sama paragrahvi lõige 2

alusel on isikuandmete ristkasutus lubatud ainult andmekaitse järelevalveasutuse loal ja juhul, kui see

ei riku isiku perekonna- ja eraelu puutumatust. Andmekogude seaduse § 2 lg 7 kohaselt on andmete

ristkasutus andmete ülekandmine ühest andmekogust teise või mitmes andmekogus sisalduvate

andmete ühine infotehnoloogiline töötlemine. Seega pole igasugune andmete väljastamine andmete

ristkasutus. Selles haldusasjas tuleb ringkonnakohtul muuhulgas tuvastada, kas ja millisesse teise

andmekogusse kantakse üle maksuhalduri poolt nõutavad EVK andmekogu andmed või kas ja kuidas

töödeldakse infotehnoloogiliselt ühiselt mitmes andmekogus sisalduvaid andmeid. Kui kohus

tuvastab andmete ristkasutuse, siis võib osutuda oluliseks, kas ristkasutuseks oli vaja andmekaitse

järelevalveasutuse luba ja kas selline luba oli olemas.

5. Riigikohtu halduskolleegiumi 3. mai 1996. a. määruses haldusasjas nr. 3-3-1-15-96 asuti

seisukohale, et "Maksuameti kaevatud ettekirjutus tuleb tunnistada Maksukorralduse seaduse § 39

lg 2 alusel kehtetuks. See säte kuulub kohaldamisele põhjusel, et:

1) ta on maksuvaidluse asjades erinormiks HKS § 20 lg 1 p. 1 suhtes, mis sätestab üksnes haldusakti

seadusevastaseks tunnistamise võimaluse;

2) kui tunnistada HKS § 20 lg 1 p. 1 alusel maksuhalduri ettekirjutus üksnes seadusevastaseks, siis

jääksid võrreldes ettekirjutuse maksuhalduri kohalikus talituses ja keskasutuses vaidlustanud

isikutega halvemasse olukorda need isikud, kes esitavad kaebuse otse kohtusse."

Ka antud haldusasjas on kohus volitatud samadel põhjustel kohaldama Maksukorralduse seaduse § 39

lg 2 ja tunnistama Riigi Maksuameti ettekirjutuse kehtetuks. Kuna Maksukorralduse seaduse §-s 39

lg 1 seostatakse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine maksuhalduri kohaliku asutuse otsuse

vaidlustamisega maksuhalduri keskasutuses, siis tähendaks Riigikohtu halduskolleegiumi osundatud

määrusele vastupidine seisukoht kaebeõiguse piiramist Riigi Maksuameti ettekirjutuse

vaidlustamisel. Selline järeldus tuleneb asjaolust, et Riigikohtu halduskolleegiumi osundatud

määrusele vastupidise seisukoha alusel ei oleks Riigi Maksuameti ettekirjutuse vaidlustamisel üldse

võimalik ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine.

Maksukorralduse seaduse §-s 39 lg 2 sätestatud kohtu volitus teha maksuhaldurile ettekirjutus endise

olukorra taastamiseks seondub seaduse mõttest tulenevalt kaebuse esitaja taotlusega kõrvaldada

kehtetuks tunnistatud ettekirjutuse täitmisest tekkinud ebasoovitavad tagajärjed. Kui sellist taotlust ei

ole esitatud, siis ei ole kohtu ettekirjutuse tegemata jätmine iseenesest kohtuotsuse tühistamise

aluseks.

Nendel põhjustel kuulub kassatsioonkaebus rahuldamisele. Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi kasseeritud otsus tuleb tühistada.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada Riigi Maksuameti esindaja vandeadvokaat Aivar Pilve kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22.detsembri 1997. a. kohtuotsus

haldusasjas nr. II-3/331/97 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises

koosseisus.

Tagastada Advokaadibüroole Aivar Pilv kassatsioonikautsjon 550 (viissada viiskümmend)

krooni.

Määrus jõustub 20. aprillil 1998. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann