3-3-1-12-98 · Riigikohus

3-3-1-12-98

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 10. aprillil 1998. a.

I. Rikandi esindaja kassatsioonkaebuse läbivaatamine Endiste korteriühingute liikmete

korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 9. aprillil 1998. a. avalikul kohtuistungil läbi Inger Rikandi esindaja vandeadvokaat Liina

Linsi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. detsembri 1997. a. otsusele

haldusasjas nr. II-3/215/97.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Inger Rikandi esindaja vandeadvokaat Liina Linsi ja Helje

Tiidolepa esindaja vandeadvokaat Maria Mägi.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. aprilli 1996. a. otsusega nr. 7298 tunnistati Tallinnas Maasika tn

7 asuva elamu korterid 1 ja 2 omandireformi objektiks. Sama otsusega loeti tõendatuks, et see vara

natsionaliseeriti 1949. a. ning et see kuulus võõrandamise ajal aedlinna ehitusühingule "Uus Tare".

Vara kasutasid osamaksu alusel ühingu liikmed järgmiselt: korterit nr 1 kasutas Ottomar Madison ja

korterit nr 2 Erika Rikand. Linnakomisjon leidis, et nimetatud isikud "vastavad omandireformi aluste

seaduse prg.-s 7 ja endiste ehitusühingute liikmete hoonete tagastamise ja kompenseerimise seaduse

prg.-s 3 toodud nõuetele.". Sama otsuse punktiga 3 tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks

Maasika tn 7 asuva elamu korteri nr 2 osas Inger Rikand.

14. juunil 1996. a. esitas Maasika tn 7 asuva elamu korteri nr 2 üürnik Helje Tiidolepp Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. aprilli 1996. a.

otsus nr. 7298 täielikult seadusevastaseks. Kaebuses väideti, et antud juhtumil pole esitatud vara

tagastamise avaldust seaduses sätestatud korras ja tähtajal, linnakomisjoni vaidlustatud otsuses on

viidatud olematule seadusele ja et see otsus on tehtud puudulike tõendite alusel.

Tallinna Linnavalitsuse 8. juuli 1996. a. korraldusega nr. 1833-k tagastati Maasika tn 7-2 asuva korter

elamu mõttelise osana I. Rikandile. Sama korralduse punktiga 3 kohustati Kristiine Linnaosa

Valitsust see vara aktiga üle andma I. Rikandile. Korralduse punktiga 4 kohustati Tallinna

Hooneregistri Munitsipaalettevõtet registreerima nimetatud vara osas omandiõiguse üleminek.

4. oktoobril 1996. a. esitas H. Tiidolepp Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

seadusevastasteks Tallinna Linnavalitsuse 8. juuli 1996. a. korraldus nr. 1833-k ja selle korralduse

alusel tehtud kõik haldustoimingud. Kaebuse esitaja leidis, et vaidlustatud korraldus on

seadusevastane, sest see on antud ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni seadusevastase otsuse alusel.

Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 1996. a. määrusega liideti halduskohtule esitatud H. Tiidolepa

kaebused ühte menetlusse.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28. detsembri 1996. a. otsusega nr. 8061 muudeti sama komisjoni

15. aprilli 1996. a. otsuse nr. 7298 sõnastust järgmiselt: sõnad "endiste ehitusühingute liikmete

hoonete tagastamise ja kompenseerimise seaduse §-3 toodud nõuetele" asendati sõnadega "endiste

korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 3 toodu nõuetele".

Tallinna Halduskohtu 22. mai 1997. a. otsusega jäeti H. Tiidelepa kaebused rahuldamata. Kohus

leidis, et I. Rikandi avaldus Maasika tn 7-2 asuva korteri tagastamiseks oli esitatud õigeaegselt.

Kohus leidis, et "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste

esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p. 21 kohaselt peab olema

tõendatud, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel

omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Aedlinna ehitusühingu "Uus Tare" 1940, 1941 ja

1942 aasta aruannete kohaselt oli Erika Rikand olnud selle ühingu revisjonikomisjoni liige ning

tasunud osamaksu. Ühingu "Uus Tare" 16. juuni 1945. a. avalduses Tallinna RSN TK

Elamuvalitsusele ja 29. detsembri 1947. a. kirjas Tallinna linna rahandusosakonnale on märgitud

E. Rikand ühingu "Uus Tare" äraolija liikmena. Tallinna Linna Elamute Talituse 1940 a.

inventarikaartidel on Maasika tn 7- 2 korteri omanikuna ja aastamaksu tasujana märgitud E. Rikand.

Vaatamata sellele, et pole leitud dokumente E. Rikandi ehitusühingu "Uus Tare" liikmeks

vastuvõtmise kohta, on tõendatud, et E. Rikand oli ehitusühingu "Uus Tare" liige.

H. Tiidoleppa esindaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu

22. mai 1997. a. otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada H. Tiideleppa kaebused.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja vääralt kohaldanud

materiaalõigusnorme. Apellant leiab, et natsionaliseerimise hetkel oli Maasika tn 7 asuva elamu

omanikuks ehitusühing "Uus Tare". Elamu võõrandamise ajal ei kasutanud E. Rikand korterit nr. 2.

Kohtutoimiku materjalide põhjal ei ole tõendatud, et E. Rikand oli ehitusühingu "Uus Tare" liige ja et

ta liikmena kasutas Maasika tn 7-2 korterit. Puuduvad tõendid, et E. Rikand oli valitud ühingu

revisjonikomisjoni liikmeks pädeva organi poolt. Ehitusühingu "Uus Tare" põhikirjast ei tulene, et

revisjonikomisjoni liikmeks võis valida üksnes ehitusühingu liikmeid. Kuna kohtule esitatud

ehitusühingu "Uus Tare" 1940, 1941 ja 1942. aasta aruannetel pole ühtegi märget nende kinnitamise

kohta ühingu üldkoosolekul, siis ei saa neid käsitada tõenditena. Apellant väitis, et halduskohtu poolt

tõenditena arvestatud inventarikaartidel pole märgitud E. Rikandit korteri omanikuna ega aastamaksu

tasujana.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. detsembri 1997. a. otsusega tühistati Tallinna

Halduskohtu 22. mai 1997. a. otsus haldusasjas nr. 3-82/97. Ringkonnakohus tegi uue otsuse ja

tunnistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. aprilli 1996. a. otsuse nr 7298 ja Tallinna

Linnavalitsuse 8. juuli 1996. a. korralduse nr. 1833-k seadusevastasteks. Sama otsusega lõpetati

"menetlus H. Tiidoleppa kaebuses Tallinnas Maasika tn 7 korter 2 Kristiine Linnaosavalitsuse

bilansist mahakandmise, I. Rikandile üleandmise ning I. Rikandi nimele Tallinna Hooneregistri ME-s

registreerimise osas."

Ringkonnakohus leidis, et Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise

seaduse § 3 lg 1 kohaselt loetakse korter omandireformi objektiks ning antakse endise korteriühingu

liikme või tema pärijate omandusse või kompenseeritakse neile selle maksumus üksnes siis, kui see

korter oli korteriühingu liikme omanduses või osamaksu alusel tema kasutuses. ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 15. aprilli 1996. a. otsusega nr 7298 loeti tõendatuks, et E. Rikand kasutas Maasika tn

7-2 korterit osamaksu alusel. Ringkonnakohus leidis, et ehitusühingu "Uus Tare" liikmeks

vastuvõtmise korra kehtestas ühingu põhikiri. Selle põhikirja p. 8 kohaselt pidi ühingu liikmeks

astuda soovija esitama ühingu juhatusele kahe ühingu liikme poolt allakirjutatud kirjaliku

sooviavalduse. Sooviavaldaja võeti ühingu liikmeks juhatuse otsusega. Põhikirja p. 10 kohaselt oli

ühingu liige kohustatud tasuma sisseastumismaksu ning omandama osatähti peakoosoleku poolt

määratud arvul. Põhikirja p. 15 sätestas, et iga liige sai muude dokumentide hulgas ka arveraamatu,

kuhu tähendati kõik liikme poolt ühingule tasutud maksud, samuti ühingult saadud kasumiprotsendid

ja muud maksud. Kohtule esitatud vara tagastamise toimikus ei ole ühtegi eelpoolnimetatud

dokumenti, mis usaldusväärselt kinnitaks, et E. Rikand kasutas Maasika tn 7-2 korterit osamaksu

alusel. Ringkonnakohus leidis, et kohtule on küll esitatud ehitusühingu "Uus Tare" 1940, 1941 ja

1942. aasta aruanded, ehitusühingu äraolijate liikmete korteritele hooldaja määramise avaldused,

inventarikaardid nr. 1, 2 ja 3, millistes on märgitud, et E. Rikand oli ehitusühingu revisjonikomisjoni

liige ja osades nimetatud dokumentides on ka märgitud, et E. Rikand oli tasunud aastamaksu.

Ainuüksi nende dokumentide alusel ei saa lugeda tõendatuks, et E. Rikand oli korteriühingu liige

osamaksu alusel. Seda enam, et osa nimetatud dokumentidest (aastaaruanded) on esitatud trükistena

ja allkirjastamata ning revisjonikomisjoni aruanded on ühingu peakoosoleku poolt kinnitamata.

Inventarikaartidel on korterite valdajate-kasutajate nimed juurde kirjutatud ülejäänud tekstist erineva

käekirjaga. See seab kahtluse alla neis dokumentides sisalduvate andmete tõepärasuse.

Ringkonnakohus leidis, et kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 15. aprilli 1996. a. otsus nr. 7298 on

seadusevastane, siis on seadusevastane ka Tallinna Linnavalitsuse 8. juuli 1996. a. korraldus nr 1833-

k Maasika tn 7-2 korteri tagastamise kohta.

I. Rikandi esindaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 2. detsembri 1997. a. otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator leiab, et ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse

piire ja seetõttu rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. HKS § 37 kohaselt ei kuulu ringkonnakohtu

pädevusse asjas menetluse lõpetamine HKS § 19 lg 5 alusel. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et

halduskohus on rikkunud kohtumenetluse seaduse norme (näit. pole lõpetanud haldusasjas

menetlust), ei ole ringkonnakohus küll seotud HKS § 27 lg 2 alusel apellatsioonkaebuse piiridega,

kuid ta on kohustatud HKS § 37 lg 1 p. 2 alusel saatma asja uueks arutamiseks halduskohtule.

Kassaator väidab, et ringkonnakohus rikkus HKS § 35, kuna "andis halduskohtus kogutud tõenditele

teise hinnangu seda küllaldaselt põhjendamata." Jääb arusaamatuks, miks ringkonnakohus, tsiteerides

valikuliselt ehitusühingu "Uus Tare" põhikirja kolme punkti, jõudis järeldusele, et õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise avalduse esitanud isik võis ja sai tõendada endise ühingu liikme poolt

korteri kasutamist osamaksu alusel üksnes juhul, kui tal (või arhiivis) oleksid säilinud kas

sooviavaldus ühingusse astumise kohta, osatähed või arveraamat. Täiesti tähelepanuta jättis

ringkonnakohus asjaolu, et kuidas sai E. Rikand olla ühingu "Uus Tare" liige 1940. aastast kuni

1944. aastani, kui ta poleks täitnud põhikirja punktis 10 sätestatud kohustusi. Ringkonnakohtu poolt

tsiteeritud põhikirja p. 14 sätestas, et liige heidetakse ühingust välja, "kui ta oma kohustusi ühingu

vastu 3 kuud täitnud ei ole". Ringkonnakohus, andes halduskohtust erineva hinnangu tõenditele, ei

kontrollinud neid kogumis, vaid valikuliselt, mistõttu jõudis ebaõigele järeldusele. Tegelikult on

kogutud tõenditega tuvastatud, et E. Rikand kasutas ühingu liikmena korterit osamaksu alusel.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti Endiste korteriühingute liikmete korterite

tagastamise ja kompenseerimise seadust. Selle seaduse kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse

ühingu liikmetele või viimaste pärijatele ühingutelt õigusvastaselt võõrandatud vara nii sel juhul, kui

ühingu poolt oli antud kas elamu või selles asuv korter liikme omandusse või oli osamaksu alusel

tema kasutuses. Tallinna Linnaarhiivi teatise kohaselt oli kinnistu omanikuks ehitusühing "Uus Tare",

ühingu liikmed kasutasid (valdasid) kortereid osamaksu alusel. Piisavaks kinnituseks korteri

kasutamise kohta peaksid olema Tallinna Linna Elamute Talituse inventarikaardid, millest nähtuvad

andmed ühingu liikme ja tema kasutuses oleva korteri kohta. Kassaatori arvates hindas

ringkonnakohus tõendeid valikuliselt ja neid vahetult kontrollimata.

Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele toetatakse I. Rikandi esindaja

kassatsioonkaebust.

H. Tiidoleppa kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohus on õigesti

hinnanud asjas kogutud tõendeid, õieti kohaldanud materiaalõiguslikke norme, samuti pole rikkunud

kohtumenetluse seaduse sätteid.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

Õige on kassaatori väide, et ringkonnakohus kohaldas vääralt seadust ja rikkus kohtumenetluse

seaduse nõudeid.

Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg 1 kohaselt

loetakse korter omandireformi objektiks ning tagastatakse endise korteriühingu liikme või tema

pärijate omandusse või kompenseeritakse neile selle maksumus siis, kui see korter oli korteriühingu

liikme omanduses või osamaksu alusel kasutuses. Sellest sättest ei tulene, et vara võõrandamise ajaks

pidi tasutud olema kogu osamaks.

Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a. määrusega nr. 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra" p. 22 kohaselt tõendatakse vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist

vajavaid asjaolusid kirjalike tõenditega, milledeks on vastavalt Tsiviilkohtupidamise seadustiku §-le

116 dokumendid, mis sisaldavad andmeid konkreetses asjas tähtsust omavate asjaolude kohta.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja ÕVVTK keskkomisjoni otsuste kohaselt on dokumentaalselt

tõendatud, et õigusvastase võõrandamise hetkel oli Maasika tn 7 asuva elamu omanik aedlinna

ehitusühing "Uus Tare" ja selle elamu korterit nr 2 kasutas osamaksu alusel ehitusühingu liige

E. Rikand. Hinnates Tallinna Linnavaraameti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku

nr 12451 materjale ja halduskohtule esitatud tõendeid kogumis, leidis halduskohus, et vaidlustatud

õigusaktid on seaduslikud.

Apellatsioonkaebus esitati põhiliselt tõendite hindamise peale. Ringkonnakohtul tulnuks kontrollida,

kas halduskohus on kontrollinud kõiki asjas tähtsust omavaid tõendeid ning kas kohtu järeldused on

õiged. Ringkonnakohus leidis, et kuna vara tagastamise toimikus ei ole E. Rikandi avaldust

ehitusühingusse "Uus Tare" astumise kohta, ühingu juhatuse otsust tema vastuvõtmise kohta ühingu

liikmeks ega E. Rikandi kui ühingu liikme arveraamatut, kuhu tähendati kõik liikme poolt ühingule

tasutud maksud ja ühingult saadud kasumiprotsendid, siis pole dokumenti, mis usaldusväärselt

tõendaks, et E. Rikand kasutas Maasika tn 7-2 korterit osamaksu alusel. Ringkonnakohus seadis

kahtluse alla Tallinna linna Elamute Talituse inventarikaartidel märgitud andmete, sealhulgas

Maasika tn 7-2 korteri kasutaja, tõepärasuse. Samas ei andnud ringkonnakohus õiguslikku hinnangut

kohtutoimikus olevale mitmele olulisele dokumendile. Nii näit. Tallinna Linnaarhiivi 10. novembri

1993. a. arhiiviteatisele, mille kohaselt "Tallinna Linna Elamute Valitsuse natsionaliseeritud majade

toimikus nr. 3748 on märgitud, et kinnistu nr. 4409 kuulub Aedlinna ehitusühingule "Uus Tare",

Maasika t. 7; valdajad-kasutajad on Ottomar Maddison ja Erika Rikand" ning Tallinna Linnaarhiivi

9. novembri 1995. a. arhiiviteatisele, mille kohaselt "Tallinna Linna Elamute Valitsuse

natsionaliseerimise toimikus oleval inventarikaardil on märgitud, et Maasika tän. 7, kinnistu nr. 4409,

korterit nr. 2 kasutab Erika Rikand. Inventarikaardi andmed on seisuga 19. XI 1940. a. Alus: TLA, f.

R-1, n. 6-I, s. 2626, 1.14.". Kahtluste kõrvaldamiseks oli kohtul võimalik välja nõuda Tallinna

Linnaarhiivist vastavad säilikud. Halduskohtu toimikus on likvideeritava aedlinna ehitusühingu "Uus

Tare" bilanss seisuga 31 mai 1945 a., millel on passiva poolel märgitud "Osamaksud" ning selle all

toodud isikute loetelus on kirjas "E. Rikand -rbl. 8850.-". Sellele dokumendile pole kohtud üldse

tähelepanu pööranud.

Vastavalt TsKS § 232 lg 4 tuleb otsuse põhjendavas osas märkida tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Kuna ringkonnakohus ei

ole otsuse põhjendavas osas märkinud, miks ta osa tõendeid tagasi lükkas, siis pole ringkonnakohtu

otsus kooskõlas TsKS §-ga 232 lg 2. See kohtumenetluse normide rikkumine võis viia asja ebaõigele

otsustamisele. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

Kassatsioonkaebuse ülejäänud väited on asja lahendamisel ebaolulised.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 2 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada Inger Rikandi esindaja kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. detsembri 1997. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/215/97 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus.

Tagastada advokaadibüroole "Lepik & Luhaäär" kassatsioonikautsjon 422. 50 krooni (nelisada

kakskümmend kaks krooni ja 50 senti).

Määrus jõustub 20. aprillil 1998. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann