3-1-2-1-98 · Riigikohus

3-1-2-1-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. aprillil 1998. a.

Riigikohtu üldkogu koosseisus: eesistuja Rait Maruste ning liikmed Tõnu Anton, Henn Jõks, Jüri Ilvest, Lea

Kalm, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Jüri

Rätsep, Harri Salmann, Peeter Vaher ja Triinu Vernik vaatas sekretär Piret Lehemetsa juuresolekul avalikul

kohtuistungil 8. aprillil 1998. a teistmise korras läbi kriminaalasja

E.T. süüdistuses KrK § 130 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa E.T. kaitsja vandeadvokaat Indrek Teder, kannatanu V.S.(L). ja

kannatanu esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste.

Tallinna Linnakohtu 3. aprillil 1997. a otsusega tunnistati E.T. süüdi KrK § 130 järgi ja teda karistati

rahatrahviga 220 kr, s.o kümne päevapalgamäära ulatuses. Linnakohus leidis, et kohtualune E.T., nimetades

kannatanu V.L. ajalehes avaldatud artiklis "rongaemaks" ja "abielulõhkujaks", s.o kasutades kannatanu

iseloomustamiseks avalikus suhtlussituatsioonis solvava ja halvustava tähendusega väljendeid, andis

kannatanule väga negatiivse hinnangu, mis sündsusetul viisil alandas kannatanu au ja väärikust.

Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu E.T. kaitsja

vandeadvokaat I. Teder. Kaitsja taotles linnakohtu otsuse tervikuna tühistamist ja kriminaalasja

tagasisaatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuses väideti, et asjas puudub

kuriteosündmus; kohtulik uurimine toimus ühekülgselt ja puudulikult; kohtuotsuses sisalduvad kohtu

järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele; kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust ja

kohaldanud ebaõigelt kriminaalseadust.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu otsus

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu E.T.

kaitsja vandeadvokaat I. Teder. Kaebuses taotles ta ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja tagastamist

uueks arutamiseks ringkonnakohtu teisele kohtukoosseisule, kuna nii linna- kui ka ringkonnakohus on

ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust.

Kassatsioonkaebuses kordas kaitsja apellatsioonkaebuses esitatud väiteid.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a otsusega jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et ühiskonnas ei saa olla absoluutseid " piiramatuid põhiõigusi.

Sõnavabadust, s.h ka ajakirjanduslikku sõnavabadust kui põhiõigust, võib Põhiseaduse § 45 kohaselt piirata

avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Vastavalt

Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklile 10 lg 2 võidakse sõnavabadust piirata seadusega, muuhulgas ka

kõlbluse, kaasinimeste maine ja nende õiguste kaitseks. Kriminaalkolleegium leidis, et Eestis on isikul

põhimõtteliselt võimalik oma au kui inimväärikuse ühe aspekti kaitsmiseks taotleda kas tsiviil- või

kriminaalõiguslike vahendite kasutamist. Tuginedes TsÜS § 23 lg-le 1 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikale, asus kriminaalkolleegium seisukohale, et Eestis puudub isikul tegelikult võimalus enese au

kaitsmiseks tsiviilõiguslike vahenditega juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnanguga. Seega juhtudel,

mil au on alandatud väärtushinnanguga, on Eestis võimalik taotleda oma au kaitsmist vaid

kriminaalõiguslike vahenditega, taotledes erasüüdistusasja algatamist süüdistuses KrK § 130 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et nii Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a kui ka Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a otsused on seaduslikud ega kuulu tühistamisele.

Kummutamaks kassatsioonkaebuses toodut, märkis kohtukolleegium, et alusetu ja otsitud on kassaatori

väide, et kohtuliku uurimise esemeks olnud sõnad "rongaema" ja "abielulõhkuja" ei saanud olla V.L.

solvavad. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et süüdimõistetu E.T. on neid sõnu

kasutanud kannatanu iseloomustamiseks. Kolleegium ei nõustunud kassatsioonkaebuses esitatud

seisukohaga, et kuna nimetatud sõnad ei ole vulgaarsed ega ka ebatsensuursed, siis nende kasutamisel kellegi

suhtes ei saa rääkida au ja väärikuse alandamise ebasündsast vormist kui KrK § 130 dispositsiooni

obligatoorsest elemendist. Ebasünnis vorm õigusliku kategooriana KrK § 130 mõttes hõlmab mitte üksnes

vulgaarsete või ebatsensuursete sõnade kasutamist, vaid ka sisult negatiivsete ja halvustavate piltlike

väljendite kasutamist. Nii linna- kui ka ringkonnakohtu otsuses on eksperdi arvamusele tuginedes

põhjendatult asutud seisukohale, et kasutades ajaleheartiklis V.L. suhtes sõnu "rongaema" ja "abielulõhkuja",

on süüdimõistetu E.T. kohelnud kannatanut avalikus suhtlussituatsioonis halvustavalt ja seega ebasündsalt.

Kriminaalkolleegium märkis, et kassatsioonkaebuses osundatakse põhjendatult kriminaalmenetluse seaduse

rikkumistele esimese astme kohtus, kuid samas aktsepteeris kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et need

rikkumised ei ole kriminaalmenetluse seaduse olulised rikkumised AKKS § 39 lg-te 3 ja 4 mõttes ja ei saa

seetõttu olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Vandeadvokaat I. Teder esitas Riigikohtule teistmisavalduse, milles ta taotleb Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a, Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 1997. a ja

Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1997. a otsuste tühistamist ning E.T. süüdistusasja saatmist uueks arutamiseks

Tallinna Linnakohtule teises kohtukoosseisus.

Kohtuotsuste teistmisalusena väidab I. Teder järgmist:

"Riigikohtu kriminaalkolleegium asus 26. augustil 1997. a otsuses väärale seisukohale, et Eestis puudub

isikul tegelikult võimalus enese au kaitsmiseks tsiviilõiguslike vahenditega juhtudel, mil au on alandatud

väärtushinnangutega. Sellisest ebaseaduslikust seisukohast tulenevalt järeldas kriminaalkolleegium vääralt,

et juhtudel, mil au on alandatud väärtushinnangutega, on Eestis võimalik taotleda oma au kaitsmist vaid

kriminaalõiguslike vahenditega - taotledes erasüüdistusasja algatamist süüdistuses KrK § 130 alusel.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumile ei olnud teistitavas kriminaalasjas otsuse tegemisel teada oluline asjaolu,

et Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud kohtuotsustes põhimõttelisele seisukohale, et isiku au saab kaitsta

ka tsiviilõiguslike vahenditega (vt näiteks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus 27. septembrist 1995. a,

kohtuotsus, III-2/1-52/95). Nimetatud oluline asjaolu ilmnes selgelt 1. detsembril 1997. a. Sel kuupäeval

Riigikohtu erikogu oma otsuses tsiviilasjas 3-2-1-99-97 asus seisukohale, et juhul, kui au on teotatud vaid

väärtushinnanguga, saab isiku au kaitsta tsiviilõiguslike kaitsevahenditega. Seega ilmnes 1. detsembril

1997. a kriminaalasja õigeks lahendamiseks oluline asjaolu, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas

otsuse tegemisel teada. Seega on ilmnenud oluline asjaolu AKKS § 771 lg 3 p 5 kohaselt".

Lisaks eeltoodule pidas avaldaja vajalikuks osundada kriminaalseaduse ebaõigele kohaldamisele ja

kriminaalmenetluse seaduse olulisele rikkumisele.

Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine seisnes avaldaja arvates selles, et:

1. "Riigikohtu kriminaalkolleegium asus eelpoolnimetatud väärale seisukohale, et Eestis puudub isikul

tegelikult võimalus enese au kaitsmiseks tsiviilõiguslike vahenditega juhtudel, mil au on alandatud

väärtushinnangutega."

2. Kolleegium on vääralt käsitlenud ja mõistnud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust asjas Lingen v. Austria.

"Nimetatud otsuses ja ka analoogsetes otsustes on Euroopa Inimõiguste Kohus käsitlenud ajakirjanduslikku

sõnavabadust äärmiselt laialt ning seda eriti ajakirjanduse suhtes avaliku elu tegelastega. Kohtuasjas Lingens

v. Austria on EIK rõhutanud, et ajakirjaniku õigust levitada teavet ning mõtteid (arvamusi) ei tohi millegagi

piirata. Kohtuasjast Castells v. Hispaania on kontekstist välja rebitud mõned sõnad, mis on vastuolus EIK

praktikaga, mille kohaselt rõhutatakse, et seisukohavõttu (artiklit) tuleb hinnata tervikuna. Sisuliselt on

Riigikohus loonud avaliku elu tegelasele privileegi kohtumenetluses."

3. "Kohus on äärmiselt kitsendavalt ja ebaseaduslikult tõlgendanud Põhiseaduse § 45 lg 1 sätestatud

sõnavabadust. Põhiseaduse § 11 ei ole antud juhul kitsendava tõlgendamise õiguslikuks aluseks, kuna

sõnavabadusele kui ühele põhilisele inimõigusele on antud äärmiselt laiad piirid. Pealegi põhiseaduse § 45

lg 1 ja põhiseaduse § 11 sätestatud omavahelise väidetava vastuolu olemasolul tuleb arvestada asjaolu, et

antud asjas on vastuvaidlematult tõendatud, et V.L.(S). on avaliku elu tegelane. Seega igasuguseid

vastuolusid tuleb tõlgendada inimõiguse - sõnavabaduse kasuks."

4. Vastavalt Põhiseaduse §-le 3 on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti

õigussüsteemi lahutamatu osa. "Seega on antud asjas kohaldatav Euroopa inimõiguste konventsioon ja Kohtu

praktika ning ka ÜRO Kodanike ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (art 19). Kolleegium oma otsuses

on neid põhimõtteid ja norme rikkunud. Kohtuotsused on vastuolus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art. 10 punktis 1 sätestatud sõnavabaduse, s.h ajakirjandusliku sõnavabaduse põhimõttega.

Osundatud konventsiooni art. 10 lg 2 kohaselt saab sõnavabadust piirata spetsiaalse seadusega kaasinimeste

maine ja kõlbluse kaitseks. EIK on rõhutanud, et sõnavabaduse kitsendusi tuleb käsitleda kitsalt." KrK § 130

ei ole selliseks seaduseks konventsiooni art. 10 lg 2 mõttes. Seega sõnavabaduse valdkonnas ei saa käsitleda

KrK § 130 kõrgemalolevana rahvusvahelistest põhimõtetest ja normidest."

5. Ajakirjanikul on otsene kohustus ja õigus kajastada avaliku elu tegelase olemust ja tegevust ning seda E.T.

oma kutsetööna ka tegi, mis omakorda ei ole käsitletav kuriteona.

6. Sõnad "rongaema" ja "abielulõhkuja" ei ole eesti keeles ebasündsad ja vulgaarsed KrK § 130 mõttes, mida

kinnitab ka Keeleameti õiend. Väär on kolleegiumi seisukoht, et solvata saab KrK § 130 mõttes ka mitte

üksnes ebatsensuursete ja vulgaarsete sõnadega, vaid ka sisult negatiivsete ja piltlike väljendite

kasutamisega.

Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine on seisnenud avaldaja arvates alljärgnevas:

1. "Väidetav eksperdiarvamus tuvastas õiguslikke asjaolusid ning see on kriminaalmenetluse seaduse

oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes, kuna see on takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku

ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Väidetav ekspert on

asunud tõendeid hindama ning see on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus 30. maist 1995. a , III-1/1-36/95)."

2. "Ekspertiisi läbiviimisel on rikutud oluliselt KrMK § 59 lg 8 nõudeid ja taotluse rahuldamata jätmisel

KrMK § 59 lg 1 nõudeid, mille kohaselt eksperte määrab kohus, mitte kohtuväline isik."

3. "E.T. on antud ebaseaduslikult kohtu alla KrMK § 362 alusel. KrMK § 4 kohaselt ei või süüdistatavana

vastutusele võtta muidu kui seaduses ettenähtud alusel ja korras. KrMK § 357 otseselt välistab KrMK

§ 362 kohaldamise."

Riigikohtu üldkogu istungil antud seletuses leidis E.T. kaitsja vandeadvokaat I. Teder, et teistmisavaldus

kuulub rahuldamisele ja vaidlustatud kohtuotsused tühistamisele, kuna puudub kuriteosündmus. Kaitsja

taotles asja tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule või Riigikohtult uue otsuse tegemist ja E.T.

õigeks mõistmist süüdistuses KrK § 130 järgi.

Kannatanu V.L.(S). esindaja vandeadvokaat Ü. Talviste arvates on teistmisavaldus põhjendamatu ja tuleb

jätta rahuldamata.

Riigikohtu üldkogu, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud vandeadvokaatide I. Tederi ja

Ü. Talviste seletused,

l e i d i s:

Kriminaalmenetluse seaduses mõistetakse menetluse teistmise ehk kriminaalasja uuendamise all jõustunud

kohtuotsusega lahendatud kriminaalasja kas täies ulatuses või osaliselt uuesti arutada lubamist.

Kriminaalasja uuendamine on erandlik menetlus ja seda rakendatakse ainult siis, kui on ilmnenud uued

asjaolud, mis ei olnud kohtul asja lahendamisel teada.

Esitatud teistmisavalduses märgitakse teistmisalusena AKKS § 771 lg 3 p 5 kohaselt ilmnenud olulist

asjaolu. AKKS § 771 lg 3 p 5 sätestab, et teistmisaluseks on "kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu

olulise asjaolu ilmnemine, mis ei olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse või määruse tegemisel teada

ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoluga tooks kaasa kas õigeksmõistva kohtuotsuse või

kergemat karistust ettenägeva kriminaalseaduse sätte kohaldamise".

Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 775 lg-te 5 ja 6 kohaselt peab Riigikohus

kontrollima, kas esitatud teistmisavaldus on põhjendatud või mitte. Seejuures peab Riigikohus hindama, kas

teistmisavalduses väidetu on muu oluline asjaolu AKKS § 771 lg 3 p 5 mõttes ja kui on, kas see siis

iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa uue sisulise otsuse.

Avaldaja on esitanud teistmisalusena asjaolu, mille kohaselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumile ei olnud E.T.

süüdistusasjas otsuse tegemisel teada, et Riigikohtu tsiviilkolleegium on asunud 27. septembri 1995. a

otsuses nr III 2/1-52/95 põhimõttelisele seisukohale, et isiku au saab kaitsta ka tsiviilõiguslike vahenditega.

Nimetatud oluline asjaolu ilmnes selgelt 1. detsembril 1997. a, mil Riigikohtu erikogu asus seisukohale, et

kui au on teotatud vaid väärtushinnanguga, saab isiku au kaitsta tsiviilõiguslike kaitsevahenditega. Seega

ilmnes avaldaja arvates 1. detsembril 1997. a AKKS §-s 771 lg 3 p 5 sätestatud uus oluline asjaolu, mis ei

olnud kohtul teistitavas kriminaalasjas otsuse tegemisel teada.

Riigikohtu üldkogu ei nõustu avalduses esitatud arvamusega ja on seisukohal, et AKKS §-s 771 lg 3 p 5

sätestatud "muu olulise asjaolu" all tuleb mõista faktilisi asjaolusid, mitte aga varasemat või hilisemat

kohtupraktikat seaduse tõlgendamisel.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. septembri 1995. a otsus ja erikogu 1. detsembri 1997. a otsus ei välista au ja

väärikuse kaitset kriminaalõiguslike vahenditega. Au ja väärikuse kriminaalõiguslik kaitse on võimalik

seetõttu, et see on expressis verbis sätestatud KrK §-s 130.

Seega on esitatud teistmisavaldus põhjendamatu teistmisaluse puudumise tõttu ja kuulub rahuldamata

jätmisele.

Teistmisavalduse ülejäänud argumendid käsitavad kriminaalseaduse väidetavat ebaõiget kohaldamist või

kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist E.T. kriminaalasja lahendamisel. Avalduse need väited ei kuulu

läbivaatamisele teistmismenetluses.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS §-dest 65 lg 3 ja 77 5 lg 1, 3 ja 6, Riigikohtu üldkogu

o t s u s t a s:

Jätta teistmisavaldus rahuldamata.

Riigikohtu üldkogu otsus jõustub 9. aprillil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Rait Maruste

Liikmed:

Tõnu Anton, Jaano Odar, Henn Jõks, Jüri Põld, Jüri Ilvest, Hele-Kai Remmel, Lea Kalm, Jüri

Rätsep, Eerik Kergandberg, Harri Salmann, Ants Kull, Peeter Vaher, Lea Laarmaa, Triinu

Vernik, Jaak Luik

E r i a r v a m u s

Riigikohtu üldkogu otsuse juurde 9. aprillist 1998.a.

Riigikohtu üldkogu otsusega mitte menetleda teistmisavaldust sisuliselt, vaid lükata see tagasi

protsessuaalsetel põhjusel ei saa nõustuda. Seda nii teistmisaluste tõlgendamise, kriminaalmenetluse ja

-õiguse teooria kui ka vaidlusaluse probleemi käsitlemise riigi- ja rahvusvahelisõigusliku käsitluse

seisukohast.

I. Teistmisaluse tõlgendamine.

Teistmise mõiste ja alused on esitatud AKKS § 77 `lg 1 p 5, mis sätestab teistmisalusena: ,,kriminaalasja

õigeks lahendamiseks muu olulise asjaolu ilmnemine, mis ei olnud kohtule teistitavas kriminaalasjas otsuse

või määruse tegemisel teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa kas

õigeksmõistva kohtuotsuse või kergemat karistust ettenägeva kriminaalseaduse sätte kohaldamise." Leian, et

võtmesõna selles aluste määratluses on sõna ,,kogumis". Seda kogumit põhjendan järgmisega:

Leian, et vaadeldaval juhtumil esinevad teistmist võimaldavad alused AKKS § 77`lg 3 p 4 mõttes. Seadust

tuleb tõlgendada mitte kitsalt, ainult antud normi ja akti sees, vaid kontekstis kogu õigusega, sh kontekstis

Põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse ning õiguse, sh õigusemõistmise üldpõhimõtetega ja seostatult probleemi

sisuga. Riigikohus on oma staatuselt ja missioonilt kohustatud hindama õigust ja kohtu ette tõstatatud

probleemi sisuliselt ja laias kontekstis. Antud juhul on aga Riigikohus võtnud formaalse ja probleemi

olemusest möödavaatava positsiooni. Selline lähenemisviis ei ole kooskõlas Riigikohtu kui kassatsiooni- ja

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu põhiseadusliku staatusega.

Küsimus, kas antud juhul teistmisalus on või ei, pole pelgalt formaalne menetluslik küsimus. Kõik

asjaosalised, sealhulgas ka Riigikohus teab, et probleemi taust on tunduvalt üldisem ja põhimõttelisem ning

see on kujunenud esimese astme ja teise astme kohtu vigadest ning ka Riigikohtu enda varasemate otsustuste

pinnalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997.a. otsuse võimaliku revideerimise kohtuvigade

parandamise korras blokeeris sama kolleegiumi täiskoosseis oma 16. detsembri 1997. a. otsuses H.K.

süüdistusasjas, kus asuti seisukohale, et kui kriminaalasi on juba kassatsiooni korras lahendatud, siis

vastavalt AKKS §-le 65, ei kuulu Riigikohtu otsus enam edasikaebamisele, mis tähendab, et kohtuvigade

parandamist ei saa taotleda kassatsioonimenetluse tulemusena tehtud kohtuotsustes. Selle otsustuse loogiline

järelm oli, et E.T. kaitsja I.Tederi kohtuvigade parandamise avaldus 2. jaanuarist 1998. a. ei saanud loakogust

menetlusluba.

Olen veendunud, et kui küsimuse all on põhiõigused ja vabadused (antud juhul sõnavabadus, eraelu

puutumatus, au ja väärikus, õigus ausale ja seaduslikule õigusemõistmisele) ning kohus on nende üle

otsustamisel teinud ilmseid vigu ning see on kohtule teada, siis on kohtu olemuslik ülesanne püüda leida teed

seaduslikkuse ja õigluse taastamiseks. Kohus, veel enam Riigikohus, peab menetlusnorme püüdma

tõlgendada selliselt, et võimalikud vead parandada. Kohus ei saa menetlusseadust tõlgendada selliselt, et

seda mitte teha. Ehk teisisõnu otsida põhjust (-si), miks seda mitte teha, miks eksimusi mitte parandada.

Leian, et viimane lähenemisviis ei ole õigusemõistmise olemusliku missiooni ja Riigikohtu põhiseadusliku

rolliga kooskõlas ning on lähedane õigusemõistmisest keeldumisele. Osundan, et Põhiseaduse § 14 seab

kohtule õiguste ja vabaduste kaitse kohustuse. Eriti käib see Riigikohtu kui põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtu kohta.

Õiguste ja vabaduste kaitsele sisulise lähenemise ja nende kaitse prioriteetsuse printsiipi, so sisu eelistamist

vormile, kasutab näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus. Kohtu tegevust reguleeriv EIÕK Protokolli nr 11 art.

37 p. 2 näiteks sätestab, et ,,Kohus võib taastada avalduse menetlusnimistus, kui ta peab seda asjaoludest

tulenevalt õigustatuks".

Riigikohus oleks pidanud endale esitama küsimusi veel ka sellest aspektist, kas asja sisulisele

läbivaatamisele mitteorienteeruv lähenemisviis on ikka õigustatud olukorras, kus:

1. üldteadaolevalt vastavat valdkonda (teistmist) reguleeriv normistik ja selle kohaldamise praktika on

puudulik;

2. kas üks kolleegium saab (on õigustatud) kogu Riigikohtu nimel otsustama põhimõttelisi Põhiseaduse,

rahvusvahelise õiguse ja õigusemõistmise üldküsimusi;

2. kui normistik võimaldab nii üht kui teistsugust tõlgendust, ehk teisisõnu, ei ole kategoorilist keeldu

menetlemiseks, kas siis on kohus õigustaud keelduma menetlemisest. Või teisiti küsides - mis saaks

halvemaks, kui asja Riigikohtu suveräänsusele ja eel- ja järeltoodud argumentidele toetudes asja siiski

menetleda?

4. tulenevalt asjaolust, et kaasaegse käsitluse kohaselt põhiõigused ja vabadused ehk inimõigused ei ole

mitte ainult subjektiivsed õigused, vaid nad on ka objektiivsed printsiibid, siis tuleb õigust, s. h

menetlusõigust tõlgendada ja kohaldada viisil, mis tagaks nende maksimaalse võimaliku kaitse.

II. Teistmisavalduse kriminaalmenetluslik põhjendatus.

Oluliste menetlusnormide eiramine ei saa olla aluseks põhjendatud ja seaduslikule õigusi ja vabadusi

piiravale kohtuotsusele. See tuleneb otseselt ka kriminaalkolleegiumi enda varasematest lahenditest.

Nii on kriminaalkolleegiumi 26. augusti 1997. a. otsus sisuliselt vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsusega 30. maist 1995 a. A.H. kriminaalasjas; kriminaalkolleegiumi otsusega 17. juunist 1997. a. M.M.

süüdistusasjas; kriminaalkolleegiumi otsusega 4. veebruarist 1997. a D.Z. kriminaalasjas; tsiviilkolleegiumi

27. septembri 1995. a. otsusega. Küsimus on tõendite lubatavusest kohtumenetluses.

M.M. otsuses, on öeldud, et "tulenevalt KrMK § 48 lg 1 sätetest on tõenditeks üksnes need faktilised

andmed, mille alusel teeb kohus seaduses määratud korras kindlaks"". E.T. kriminaalasjas on

kriminaalkolleegium nentinud: "kassatsioonkaebuses osutatakse põhjendatult kriminaalmenetluse seaduse

rikkumistele esimese astme kohtus, kuid samas aktsepteerib Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu

seisukohta, et need rikkumised ei kujuta endast kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist AKKS § 39

lõigete 3 ja 4 mõttes ega saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks." Sellist, Riigikohtu poolt aktsepteeritavat

seisukohta ei ole ringkonnakohus tegelikkuses võtnud. Lõige 4 kohta ei ole ta võtnud ega saanudki võtta

seisukohta, sest see õigus on ainult Riigikohtul, ja seda on ka ringkonnakohus oma otsuses märkinud.

Kui kriminaalkolleegium tahtis erinevalt varasematest kohtulahenditest asuda teistsugusele seisukohale, siis

oleks ta pidanud AKKS § 58 alusel pidanud andma asja kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule. Erikogule

või üldkogule saab kriminaalasja lahendamiseks anda ainult kriminaalkolleegiumi kogu koosseis. Antud

asjas seda ei tehtud, kohtuvea parandamise võimalus puudub ja seetõttu jääb seadusjõusse kohtulahend, mida

on tehtud kohtukolleegiumi poolt menetlusseadust rikkudes. Need rikkumised seisnevad järgmises:

1) kriminaalasja algatamise ja õiguserikkuja kohtu alla andmise määrus (tl. 4) ei ole kooskõlas seadusega.

Menetluse üldnorm KrMK § 4 kohaselt on, et isikut võib süüdistatavana vastutusele võtta ainult seaduses

ettenähtud alustel ja korras. Seda põhimõtet on eiratud. Kohtunik Kunman on algatanud kriminaalasja E.T.

suhtes KrK § 130 järgi ja ta ka kohtu alla andnud juhindudes KrMK §-st 362. KrMK § 362 järgi algatatakse

nn protokollilivormis menetletavad asjad. Sel viisil KrK § 130 tunnustel algatatud kriminaalasi on otseses

vastuolus KrK §-s 357 sätestatuga. KrK § 130 tunnustel võib kriminaalasja algatada üksnes KrMK § 188 lg 1

alusel, kusjuures enne kriminaalasja algatamist võib kohtunik püüda pooli lepitada. Kriminaalasja

menetluskord erasüüdistusasjas ja materjalide kohtueelse ettevalmistamise protokollivormis on oluliselt

erinev.

2) motiveerimatult kriminaalasja lõpetamisest keeldumine. 17. mail 1996. a on toimunud kohtuistung, kuhu

on ilmunud ainult kohtualune E.T., kes juhindudes KrMK §-st 221 lg 2 on teinud taotluse kriminaalasjas

menetluse lõpetamiseks, kuna kannatanu ei ole istungile ilmunud (tl 14). Erasüüdistusasjas kannatanu

mõjuvate põhjusteta kohtusse mitteilmumisel lõpetab kohus kriminaalasjas menetluse (KrMK § 221 lg 2).

Toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks 17. 05.1996.a. võtnud selle taotluse suhtes seisukoha. Istungi

protokollist (tl. 11) nähtub, et kohus määras istungi edasi lükata, kuna kannatanu esindaja viibib

väliskomandeeringus. Kohtualuse E.T. väited, et kriminaalasjas puuduvad volitused esindaja kohta, pole

ümber lükatud. Toodud faktid viitavad kohtu süüdistavale kallakule. Seisukoht taotluse suhtes on võetud

31. mail 1996. a. Kannatanu on ilmunud ja teatab, et ta ei tulnud 17. mai istungile sellepärast, et: "Jätsin

kohtusse ilmumata esindaja tõttu". Kohus leidis, et taotlus kriminaalasja lõpetamiseks ei kuulu

rahuldamisele. Kohus avaldab määruse (tl 25). Kus on määrus, või millisest määrusest üldse on jutt, toimiku

materjalidest ei nähtu. Seisukoht kriminaalasjas menetluse lõpetamise või mittelõpetamise kohta peab aga

vastavalt KrMK §-le 223 lg 3 olema motiveeritud ja kohus peab selle tegema nõupidamistoas, mis

vormistatakse eraldi menetlusdokumendina, millele kirjutab alla kogu kohtu koosseis. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on oma varasemates lahendites asunud seisukohale, et KrMK § 223 rikkumine,

seisukohta motiveerimata, on kriminaalmenetluse oluline rikkumine. Selle sätte rikkumine on omakorda

AKKS § 39 lg 3 p 1 järgi kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine - kohus ei lõpetanud kriminaalasja

KrMK § 221 aluste esinemisel. Nendele puudustele on kaitse tähelepanu juhtinud, kuid sellele on jäetud

reageerimata.

3) ekspertiisi ebaseaduslik määramine. Ekspertiisi määramine vastuolus KrMK §-dega 223 ja 251 on

tunnistatud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks ja on olnud kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Määrates 31. mail 1996. a keeleekspertiisi, on kohtunik Kunman määranud eksperdiks juriidilise isiku (Eesti

TA Eesti Keele Instituudi. Määrus on vastuolus KrMK §-ga 59 lg 1 mis sätestab, et "eksperte määravad

juurdleja, uurija, prokurör ja kohus". Eksperdiks saab ekspertiisiteooria üldtunnustatud seisukoha järgi olla

ainult füüsiline isik, mitte asutus. Eeltoodule on juhtinud tähelepanu taotluses v.adv. I. Teder (tl 48-49), kes

taotles kordusekspertiisi, kuna ekspertiisi määramisel rikuti oluliselt kriminaalmenetlusnorme. Kohtu

määrusega 30. 10. 96.a. on taotlus rahuldatud, aga motiivil, et ekspert on jäänud hoiatamata. Järjekordselt

määratakse eksperdiks juriidiline isik. Sellele järgneb ekspertiisiakt 18. novembrist nr. 6-3/173, mille on

koostanud Tiiu Erelt. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu, kes ja millisel alustel määras kordusekspertiisi

läbiviijaks Tiiu Erelti. Kordusekspertiis on läbi viidud vastuolus KrMK § 59 lg 8 sätestatule, mille kohaselt

eksperdi põhjendamatu arvamuse puhul või kahtluse korral selle õigsuses võib määrata kordusekspertiisi,

tehes selle ülesandeks teisele eksperdile või teistele ekspertidele. Nimetatule juhtis tähelepanu kaitsja (tl. 68-

69) ja taotles kordusekspertiisi, mis oleks määratud kooskõlas menetlusseadusega. Kohus vastas, et tegemist

on täiendekspertiisiga, mitte kordusekspertiisiga. Kordusekspertiisi määramist ei pidanud kohus vajalikuks ja

seega võib järeldada, et kaitsja taotlus jäeti rahuldamata, olgugi, et protokollist see üheselt ei kajastu (tl 82 p-

l). Vastavalt KrMK §-le 223 lg 1 peab ekspertiisi määramise (seega ka mittemääramise) määrus olema

motiveeritud ja tehtud nõupidamisetoas ning vormistatud eraldi dokumendina, millele on alla kirjutanud

kogu kohtu koosseis. Sellist määrust kriminaalasjas ei ole ja tegemist on menetluseseaduse rikkumisega.

On selge, et ekspertiisi määramisel on rikutud menetlusnorme ja seetõttu ei saa KrMK § 48 lg 1 alusel ning

juhindudes kriminaalkolleegiumi 17. juuni 1997. a otsusest ja üldkogu 22. jaanuari 1998. a otsusest M.M.

süüdistusasjas eksperdi arvamust käsitleda kohtukõlbliku tõendina. Ekspertiisi määramisel

kriminaalmenetlusnormide rikkumist on tunnistanud oma otsuses ka ringkonnakohus (tl 114). Linnakohus on

menetlusnorme rikkudes saadud eksperthinnangu võtnud aluseks E.T. süüdimõistmisel. Menetlusseadusega

vastuolus saadud eksperthinnang on Riigikohtu poolt aktsepteeritud kui tõend, millel põhineb süüdimõistev

otsus. Selline seisukoht on otseses vastuolus Riigikohtu varasemate lahenditega.

Eeltoodust nähtub, et Riigikohus on käsitanud sarnaseid olukordi erinevalt. Seda, mida eelmistel juhtudel on

peetud veaks, antud juhtumil veaks peetud ei ole. Selline lähenemisviis ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise ja

seaduse ees võrdsuse põhimõttega, mille kohaselt sarnaseid situatsioone tuleb kohelda/käsitada võrdselt.

Selle, Põhiseaduse ja õiguse üldprintsiibi järgimise kindlustamine on just riigi kõrgema kohtu esmaülesanne.

Riigikohus, sh kriminaalkolleegium, ei vaata kohtulahendeid läbi revisjoni printsiibil. Seetõttu on tõenäoline

kohtuvigade esinemine ka nendes kohtulahendites, mida on juba kassatsiooni korras läbi vaadatud. Teiseks

võib probleemiks olla ka see, kui Riigikohtu kolmeliikmeline kolleegium ise rikub asja läbivaatamisel

seadust. Kui ükski kolleegiumi liikmetest ei nõua asja läbivaatamisele andmist kolleegiumi kogu

koosseisule, siis võib tekkida olukord, mil kolmeliikmeline koosseis teeb kohtulahendi, mis on vastuolus nii

sama kolleegiumi kui ka mõne teise kolleegiumi varasemate lahenditega. Antud asjas nii juhtunud ongi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 1997. a otsus, millega välistati kohtuvigade parandamine

kriminaalasjas, mida on juba kassatsiooni korras lahendatud, võtab menetlusosalistel praktiliselt võimaluse

vigaste kohtulahendite parandamiseks. Nimetatud otsus, sisult enda ilmeksimatuks kuulutamise otsus, annab

põhimõtteliselt kahele inimesele 17st voli kõigi nimel tsementeerida tehtud otsus ja teha see siduvaks kogu

Riigikohtule. See ei ole õiguse ühetaolise kohaldamise printsiibi kindlustamise ning Riigikohtu

kollegiaalsuse töökorra põhimõttega kooskõlas. Taoline olukord avab tee sellele, et Riigikohtu erinevad

kolleegiumid võivad samaaegselt ühes probleemis teha risti vastupidiseid otsuseid, mis mõlemad on tehtud

Riigikohtu nimel. Samaaegsus on võimalik mitte ainult teoreetiliselt, vaid ka praktiliselt, sest väljakujunenud

töökorrast tulenevalt töötavad kolleegiumid autonoomselt. Ja isegi kui ollakse informeeritud lahendamisel

olevatest probleemidest, ei kohusta miski, kui seda ei taheta, jurisdiktsiooni otsust tegemata üle anda

üldkogule.

Põhimõttelistes küsimustes jurisdiktsiooni üleandmine kohtu plenaaristungile on üldtunnustatud

õigusemõistmise printsiip ning seda oleks pidanud tegema kolleegium. Kuna aga kolleegium seda ei teinud,

siis olnuks üldkogu kohus anda oma juhised taoliseks puhuks. Seega leian, et õiguse ühetaolise

kohaldamise huvides ja Riigikohtule Põhiseadusega antud staatusest lähtuvalt peab Riigikohtu

kolleegium, juhul kui vaidlusalune probleem seondub Põhiseaduse mõne keskse mõiste või

rahvusvahelise õiguse tõlgendamise ja kohaldamise või õiguse ja õigusemõistmise üldküsimusega, asjas

otsust tegemata andma jurisdiktsiooni üle Riigikohtu üldkogule. Erikogu süsteem ei ole lahendus, sest ta

toimib ,,tagantjärele" (ex post facto), situatsioonis, kus otsus on juba tehtud ning ollakse fakti ees kuidas

olukorrast välja tulla. See aga on nii psühholoogiliselt kui ka õiguse tõlgendamise ja rakendamise seisukohalt

tunduvalt komplitseeritum.

III. Materiaalõiguse kohaldamise küsitav õiguspärasus. Kriminaalkoodeksi § 130 kvalifitseerivaks

tunnuseks on ebasünnis vorm. Seega peab kohus teo inkrimineerimiseks täpselt avama selle, milles seisneb

inkrimineeritava teo puhul ebasünnis vorm. Ka eeldab see koosseis otsest tahtlust. Ka see peab olema selgelt

määratletud. Kui mitte varem, siis vähemalt kassatsioonkohtu lahendist peaks nähtuma, milles seisneb antud

juhul kvalifitseerimise kesksete kategooriate - ebasündsa vormi ja otsese tahtluse sisu ja tunnused. Kahjuks

ei ole võimalik leida seda ühestki vaidlustatud lahendist. Taoline lähenemismeetod meenutab objektiivset

süüksarvamist ning peaks olema demokraatlikus õigusriigis välistatud.

IV. Menetlemisevajadus põhistatus lähtuvalt Riigikohtu kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu

staatusest (PS § 149 lg 3) ning kohtuvõimu põhiseadusliku kohustatusega kaitsta õigusi ja vabadusi

(PS § 14). Mõisted "sõnavabadus", "avaliku elu tegelane", "eraelu puutumatus", "au ja väärikus" on oma

olemuselt konstitutsioonilised kategooriad ja vajavad seepärast mitte ainult kriminaalõiguslikku, vaid ka

vastavat põhiseaduslikku sisustamist ja hinnangut. Põhiseaduse § 149 lg 3 kohaselt on Riigikohus in

corpore , mitte ainult selle põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtuks. Põhiseaduse §-dest 14 ja 149 lg 3 tuleneb, et Riigikohtu kohustatus ka ilma sellekohase taotluseta

hinnata ja kaitsta õigusi ja vabadusi ning hinnata kaasust Põhiseaduse kategooriate valguses. Täiesti

möödapääsmatu on see aga siis, kui selline küsimus on Põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse seisukohast

menetlusosalise poolt kohtu ette püstitatud. Olen arvamusel, et kohtud on läbi kogu menetluse lähenenud

asjale ainult ühe poole (kannatanu) argumentidest lähtuvalt ning on sel viisil eiranud auditur et altera partem

põhimõtet.

Ebaõnnestunud lahendi üheks oluliseks lätteks on vaidlusaluse probleemi olemuse ebatäpne määratlemine.

Leian, et au ja väärikuse, solvamise ja laimuga seonduvate vaidluste lahendamisel peab kõigepealt

selgitama, kas tegu on eraisikute vahelise suhte ja vaidlusega või on tegu avaliku elu tegelasi

puudutavate väidete ja sellest tekkinud vaidlusega. See on oluline, sest õiguslike kaitsevahendite

spekter, riigivõimu (kohtu) osa selle lahendamisel ja lahendi järelmid on sellest johtuvalt oluliselt

erinevad. Sellega seoses pean vajalikuks osundada järgmist:

Eesti Vabariigile on siduv Euroopa inimõiguste konventsioon ning Eesti on tunnustanud ka Euroopa

Inimõiguste Kohtu pädevust konventsiooni tõlgendamisel ja kohaldamisel ning selle jurisdiktsiooni

kohustuslikkust (art. 46). Põhiseaduse § 123 lg 2 kohaselt kohaldatakse juhul, kui Eesti seadused või muud

aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, välislepingu sätteid. Nendele

argumentidele on viidanud korduvalt E.Tammeri kaitsja ning ta tegi seda ka üldkogu istungil.

Kõigepealt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis otseselt ekslik ja asjasse mittepuutuv viide Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahendile. Kolleegium on ebatäpselt tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohta,

väites, et ajakirjaniku väärtushinnangust solvatud inimese pöördumine siseriikliku kohtu poole selle

väärtushinnangu tõestamiseks kujutab endast EIÕK art. 10 sätestatud sõnavabaduse rikkumist. Selliselt antud

seiskohta ei ole võimalik mõista.

Au ja väärikuse asjades eristatakse kahte kategooriat vaidlusi, mis eeldavad erinevaid standardeid nende

lahendamisel. Juhul, kui au ja väärikuse võimaliku alandamise objektiks on eraisik, on inimväärikuse

kaitse standardid kõrgemad. Juhul aga kui arvamuse objektiks on avaliku elu tegelane on

kaitsestandardid madalamad. Tuleneb see asjaolust, et avaliku elu tegelasel on ise end seadnud või ta

taotleb ühiskonnas otsusetegija või arvamusekujundaja rolli ning seetõttu peab pluralistliku demokraatia

(Põhiseaduse printsiip PS § 1 järgi) toimimiseks taluma ka marginaalseid hinnanguid ja arvamusi, sealhulgas

ka enda isiku kohta. Vastasel korral ei saaks sõnavabadus ja demokraatia vabalt toimida ning

arvamusevabadus võib saada ahistatud hirmust olla karistatud. Ausasse avalikku arutellu astuja ei pea

kartma, et tema vastu võidakse õigusliku repressiooni rakendada. Sõnavabaduse piiramine

repressiooniähvardusel toob kaasa "jahutava efekti", mis pärsib ideede ja arvamuste vaba leviku.

EIÕK 10. artikli kohaldamisel on Euroopa Inimõiguste Kohus kujundanud rikkaliku pretsedendiõiguse, mis

peaks olema otsejuhiseks ka Eesti kohtutele.

Näiteks Lingeni asjas Austria vastu selgitas kohus 1986.a juulis nende põhimõtete ulatust pressiga

seoses:""Kuigi press ei tohi üle astuda piiridest, mis on inter alia seatud "kaasinimeste reputatsiooni

kaitseks", on tal siiski kohustus levitada teavet ja ideid poliitiliste küsimuste kohta täpselt samavõrd kui

muude üldist huvi pakkuvate küsimuste kohta. Asi pole ainult selles, et pressil on ülesanne levitada teavet ja

ideid, vaid ka selles, et üldsusel on õigus neid saada". Selles asjas tuvastas kohus artikli 10 rikkumise.

Kaasuse sisuks oli juhtum, kus avaldajale määrati trahv selle eest, et ta oli ajaleheartiklis ühte poliitikut

laimanud (Austria kriminaalseadustiku § 111). Leiti, et see kujutas endast põhjendamatut sekkumist artikliga

10 garanteeritud sõnavabadusse.

Taanit puudutavas Barfodi asjas leidis kohus 1989.a veebruaris, et "väga oluline on, et kriminaal-või muude

sanktsioonide ähvardusega ei võetaks üldsuse esindajailt julgust avaldada oma arvamust üldist huvi

pakkuvates küsimustes".

Austriat puudutavas Oberschlicki asjas, mille algatas avaldaja vastu üks austria poliitik ja mille tulemusena

avaldaja süüdi mõisteti, jõudis kohus 1991.a mais otsusele, et tegemist oli artikli 10 rikkumisega. Selles

laimusüüdistusasjas leidis kohus, et tegemist oli artikli 10 rikkumisega sellel alusel, et sekkumine ei olnud

demokraatlikus ühiskonnas vajalik, sest avaldaja väited kujutasid endast väärtuselisi hinnanguid.

Castells"i lahendis 1992.a aprillis sedastas kohus artikli 10 rikkumise. Avaldaja - baski sõjaväelane ja

Hispaania parlamendiliige mõisteti süüdi valitsuse solvamise eest artikli avaldamisega, milles ta süüdistas

valitsust selles, et too toetab või saalib relvastatud gruppide rünnakuid baskidele. Selles asjas täheldas kohus

järgmist: "Ei tohi unustada pressi väljapaistvat rolli õigusriigis. (") Pressivabadus on avalikkusele üks

parimaid võimalusi oma poliitiliste liidrite ideid ja hoiakuid teada saada ja nende suhtes oma arvamust

kujundada. See annab iseäranis poliitikutele võimaluse üldsusele erilist huvi pakkuvate küsimuste üle

mõtiskleda ja oma kommentaare esitada; seeläbi võimaldab pressivabadus igaühel osaleda vabas poliitilises

väitluses, mis iseenesest on demokraatliku ühiskonna väga oluline osa."

Handyside"i asjas Ühendkuningriikide vastu leidis Kohus 1976. a. detsembris, et: "Sõnavabadus kujutab

endast üht ühiskonna olulisimat alust, üht põhitingimustest selle ühiskonna progressiks ja iga inimese

arenguks. Vastavalt artikli 10 paragrahvile 2 ei puuduta see mitte üksnes niisugust "informatsiooni" ja

"ideid", millesse suhtutakse soosivalt või mida loetakse mittesolvavateks või erapooletuteks, vaid ka

niisugust informatsiooni ja ideid, mis solvavad, "okeerivad või häirivad riiki või selle elanikkonna mistahes

sektorit. Niisuguseid nõudeid seavad pluralism, tolerantsus ja sallivus, ilma milleta demokraatlikku

ühiskonda ei ole olemas".

Tulenevalt rahvusvahelise õiguse ülimuslikkusest, kui apellant on tõstatanud ükskõik millise Eesti kohtu ees

küsimuse siseriikliku õiguse ja selle kohaldamispraktika vastavusest Euroopa inimõiguste konventsioonile ja

selle kohaldamispraktikale (case law), siis ei või kohus neid argumente ignoreerida. Ta peab need

kaalumisele võtma. Ja kui ta ka ei nõustugi nendega, siis saab ta need arvestamata jätta motiveeritult.

EÕIK art. 10 p 1 määratleb, et igaühel on õigus sõnavabadusele. Sedasama kinnitab ka Eesti Vabariigi

põhiseadus. See õigus kätkeb endas vabadust oma arvamusele ja õigust levitada mõtteid ja informatsiooni

"ilma võimude sekkumiseta". Osundus "ilma võimude sekkumiseta" viitab sõnavabaduse kasutamisest

paratamatult sugenevate vaidluste lahendamise era- ehk tsiviilõiguslikule korrale. Teine määrav tegur

on üldine ehk avalik huvi. Iga kord kui on tegemist asjaga ehk olukorraga (näiteks avaliku elu tegelase

omadused), mis puudutab inimesi üldse, nii et neil võib olla põhjendatud huvi või mure selle suhtes,

mis toimub või mis võib nende või teistega juhtuda, on tegemist üldist huvi pakkuva asjaga. Ning selles

suhtes on igaühel õigus avaldava oma arvamust. Avaliku elu tegelase eraelu võib pakkuda üldist huvi sel

määral, mil määral sellest sõltub tema sobivus avalikku, teiste inimeste elu mõjustavasse ametisse või üldiste

otsustuste kujundajaks.

Kes on avaliku elu tegelane, on fakti ja konteksti küsimus. Inimene, kes on avaliku elu tegelaseks vallas, ei

pruugi seda olla riigi ulatuses. Üks tunnustatud kriteerium selle määratlemiseks on isiku soov ja sammud

enda esitlemisel avalikkusele ja avalikus elus osalemiseks. Tema soov osaleda üldiste asjade otsustamisel ja

arvamuste kujundamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 1997. a. otsuses P.K. hagis AS C vastu

leidis kolleegium, et avaliku elu tegelane on end ise seadnud üldsuse erilise tähelepanu alla. Täpselt

sedasama on teinud ka V.L-S. oma kunagise ametikoha järgi (peaministri nõunik), eriti aga oma eraelu

puudutava memuaarse sisuga kirjutise massitiraazis avaldamisega. Kui ajakirjanik seejärel kasutab V.L. enda

poolt avalikkuse ees endale esitatud retoorilist küsimust intervjuus, siis sellise toimimisviisi antud õiguslik

hinnang - teo kuriteoks pidamine ja ajakirjaniku kriminaalkorras karistamine - on ilmselt

ebaproportsionaalne võimaliku rikkumise sisule. Õigusemõistmine peab olema kooskõlas õiguse

üldpõhimõtetega. Üks selline keskne põhimõte on, et reaktsioon õiguserikkumisele peab olema

proportsionaalne rikkumise ohtlikkusele ja kaalule. Leian, et antud juhul on reaktsioon kriminaalrepressiooni

näol selgelt ebaadekvaatne (-proportsionaalne).

Vaadeldavas kaasuses on konfliktis 2 olulist väärtust - sõnavabadus ja eraelu puutumatus ning au ja väärikus.

Põhiväärtuste kollisiooni korral ei saa alternatiivselt ohverdada ühte (antud juhul sõnavabadust) ning kaitsta

ainult teist. Tuleb leida tasakaalustatud lahendus, mis võimaldab võimalikult väikse kahjuga säilitada ja

kaitsta mõlemat.

Riigikohtu üldkogu otsuses argumenteeritakse seda, et isikul on õigus lisaks tsiviilõiguslikele

kaitsevahenditele kasutada oma au ja väärikuse kaitseks ka kriminaalõiguslikke kaitsevahendeid.

Loomulikult on inimesel, niikaua kui see erasüüdistuse säte seaduses eksisteerib, selle kohaldamist taotleda

ning seda ei saa keegi talle keelata. Probleemi raskuspunkt pole ju aga selles, vaid kohtu reaktsioonis ja selle

teostamise meetodis. Inimese õigus taotleda nn kriminaalõiguslikke kaitsevahendeid ei tähenda automaatselt

seda, et kannatanu taotlus on kohtule siduv ja kohus peabki pimesi talitama nii nagu kannatanu taotlenud on.

Toimimisviis, kus kohus ise algatab kriminaalasja, ise kogub tõendid ja ise mõistab süüdi on sellises

tundlikus valdkonnas kasutatuna sügavalt küsitav.

Rait Maruste