3-2-1-47-98 · Riigikohus

3-2-1-47-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 9. aprillil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 30. märtsil 1998. a

Aarne Kalmeri kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

19. detsembri 1997. a otsuse Aarne Kalmeri hagis Virumaa Kommertspanga vastu hüvitise ja

lõpparve väljamõistmiseks.

Aarne Kalmer töötas alates 22. märtsist 1993. a aktsiapanga Rahvapank Tartu filiaali juhatajana.

21. novembrist 1995. a oli hageja tööandjaks Virumaa Kommertspank (praegune Eesti Maapank), kes

lõpetas 10. märtsil 1996. a temaga töölepingu TLS § 82 alusel.

Tartu Linnakohtule 26. märtsil 1996. a esitatud hagis taotles A. Kalmer kostjalt 129 995 krooni

väljamõistmist töölepingu tingimuste rikkumise ja lõpparve kinnipidamise eest. Hagiavalduse

kohaselt kohustus kostja 22. veebruaril 1993. a sõlmitud töölepingu 3. juuli 1993. a redaktsiooni järgi

sõlmima hageja kasuks õnnetusjuhtumi kindlustuslepingu 100 000 krooni suuruses summas. Teda aga

kindlustati 25 000 krooni suuruses summas. Nimetatud töölepingu järgi pidi kostja andma hageja

käsutusse sõiduauto, kandes selle ekspluatatsiooni, hoolduse ja remondikulud ning limiidivaba

bensiinikulu. Panga juhatuse otsusega kehtestati aga hageja kasutusse antud sõiduautole kütuselimiit

150 liitrit kuus. Kuna tööleping lõpetati TLS § 82 järgi, siis oli kostja kohustatud lõpparvega maksma

ka töölepingu p-s 7.2 ettenähtud 12 kuu keskmise palga. Selle hüvitise mittemaksmine on käsitletav

lõpparve kinnipidamisena TLS § 119 lg 2 mõttes.

Töölepingu p 6.3.2 järgi kohustus tööandja maksma töötajale töötaja algatusel töölepingu lõpetamisel

vallandamistoetust töötaja 6 kuupalga suuruses summas; p-s 7.1 nähti ette, et lepingu rikkumise

korral rakendatakse töölepinguseaduse ja töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse sätteid; p 7.2

kohaselt pidi tööandja lepingu tingimuste mittenõuetekohasel täitmisel või ühepoolsel muutmisel

maksma töötajale hüvitisena 12 kuu keskmise palga.

Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt ei anna panga põhikiri juhatuse esimehele,

kes hagejaga töölepingu sõlmis, volitusi ainuisikuliselt määrata töötajale soodustusi. Töötajate

töötasustamise põhimõtted määrab kindlaks panga juhatus. Töölepingus märgitud soodustuste

andmiseks juhatuse otsus puudub. Juhatus ei ole hiljem neid heaks kiitnud. Seega on panga juhatuse

esimees töölepingu 3. juuli 1995. a redaktsioonile tööandja nimel alla kirjutades ületanud oma

volitusi.

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis A. Kalmeri hagi

rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et panga juhatuse esimees oli vastavalt põhikirjale pädev

hagejat tööle võtma, töötasu määrama ja töölt vabastama. Töötasustamise korra kohta juhatuse otsuse

puudumine ei muuda töölepingu tingimusi kehtetuks. TLS § 125 lg 2 mõtte kohaselt jääb kehtima

tööleping, mille sõlmis tööandja esindaja, kellel puudus sellistel tingimustel töölepingu sõlmimise

õigus, kui tööandja on nõus töösuhte tekkimise või jätkumisega. Apellatsioonikohus asus

seisukohale, et vaidlust ei ole töölepingu lõpetamise aluste, vaid hüvitise maksmise aluste ja suuruse

üle. Töölepingu punkti XI kohaselt on tööleping lõpetatud TLS § 82 alusel.

Hüvitise maksmisel pidid pooled juhinduma lepingu punktidest 6.3.2 ja 7.1, kuna lepingu 6.3.2

tingimused on töötajale soodsamad kui TLS § 82 sätestatud tingimused. Kostja aktsepteeris

temapoolse töölepingu tingimuste rikkumise, makstes hagejale hüvitisena 6 kuu keskmise palga.

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada, kuna kohus on vääralt

kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme. Apellatsioonikohus ei

ole vastavuses TsKS § 228 lg-ga 1 otsust piisavalt põhjendanud. Kohtu seisukoht on väär selles, et

kostja on õigesti tõlgendanud töölepingu nr 61 sätteid, makstes hüvitist lepingu p 6.3.2 alusel.

Ringkonnakohus ei ole arvestanud töölepinguseaduse põhimõtetega, et töötingimused võivad olla

kindlaks määratud poolte kokkuleppega; töötingimuste tagamise kohustus lasub tööandjal, sõltumata

sellest, kas töötingimuste mittetagamine on või ei ole tingitud tööandja süüst. Töölepingu p-st 7.2

tuleneb, et lepingu tingimuste mittenõuetekohase täitmise või tööandja ühepoolse töölepingu

tingimuste muutmise korral kohustus maksma töötajale hüvitisena 12 kuu keskmise palga. Kohus

juhindus otsuse tegemisel ainult TLS 82, kuid jättis kohaldamata TLS § 1 ja § 26 lg 2, mille kohaselt

võivad töölepingu tingimusteks olla ka kokkulepped muudes küsimustes.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohus on põhjendatult jätnud hagi

rahuldamata.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Apellatsioonikohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et hageja õigusi hüvitise maksmisel ei ole

rikutud. Töölepingu p 6.3.2 järgi kohustus tööandja maksma töötajale töötaja algatusel töölepingu

lõpetamisel vallandustoetust töötaja 6 kuu palga suuruses summas. Sama töölepingu p-s 7.2 sätestati,

et tööandja poolt lepingu tingimuste mittenõuetekohasel täitmisel või ühepoolsel muutmisel maksab

ta töötajale hüvitisena 12 kuu keskmise palga. Kuna kostja ei täitnud kokkulepitud tingimusi

sõiduauto limiidivaba bensiinikulu ja hageja kasuks sõlmitud kindlustuslepingu kindlustussumma

osas, siis oli hagejal õigus valida, kas jätkata töösuhet, nõudes hüvitisena töölepingu p-s 7.2

ettenähtud 12 kuu keskmist palka, või taotleda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel ühes töölepingu

p-s 6.3.2 sätestatud hüvitise - kuue kuu keskmise palga - maksmisega.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. juuni 1997. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: L. Laarmaa, J. Luik