3-1-1-50-98 · Riigikohus

3-1-1-50-98 K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. aprillil 1998. a. Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Lea Kalm ja Peeter Vaher vaatas avalikul kohtuistungil 7. - 8. aprillil 1998. a kassatsiooni korras läbi kriminaalasja T. V. süüdistuses KrK § 1481 lg 7, § 166 lg 1 ja § 143 lg 1 järgi. Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa T. V., tema kaitsja vandeadvokaat Uno Lõhmus ja Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt mõisteti T. V. süüdi Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsusega KrK § 1481 lg 7 järgi ja teda karistati kolmeaastase vabadusekaotusega, KrK § 166 lg 1 järgi ja karistati kuuekuulise vabadusekaotusega ühes riigi ja omavalitsuse asutustes ning riigi ja omavalitsuse osalusega ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks ning KrK § 143 lg 1 järgi ja karistati kuuekuulise vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti T. V.-le kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks vabadusekaotus kolmeks aastaks ja kuueks kuuks, kusjuures KrK § 47 alusel vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kaheaastase katseajaga. Ühtlasi mõistis linnakohus T. V.-lt välja 853 550 krooni Tartu Linna Maksuameti kasuks ning 8669 krooni ja 50 senti AS T. J. kasuks. Tartu Linnavalitsuse tsiviilhagi 100 000 krooni nõudes jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. KrK § 1481 lg 7 järgi tunnistati T. V. süüdi selles, et ta AS G. omanikuna ja juhatuse esimehena, s. o ametiisikuna, kelle pädevuses on maksudeklaratsioonide esitamine, andis maksustamisobjektide varjamise eesmärgil tahtlikult korralduse vormistada töötasude väljamaksmine AS-s G. tööd teinud isikutele fiktiivsete ostu-müügilepingutena, mille tagajärjel jäi riigile tasumata sotsiaalja ravikindlustusmaksu kokku 44 994 krooni. Veel tunnistas kohus T. V. süüdi selles, et ta AS T. J. juhatuse esimehena 12. mail 1995. a maksustamisobjektide varjamise eesmärgil sõlmis tahtlikult tööettevõtu lepingu asemel ostu-müügilepingu, mille alusel tellis K- P. B.-lt ja T. K.-lt töö elektrijaama ehituse otstarbekuse uurimiseks ning maksis neile tehtud uuringute eest töötasu kokku 45 000 krooni, mille tulemusena jäi riigile tasumata sotsiaalja ravikindlustusmaksu kokku 14 850 krooni. Tartu Linnakohus tunnistas T. V. KrK § 1481 lg 7 järgi süüdi veel selles, et ta 1993. a ja 1994. a majandusaastate maksustamisperioodil AS G. omanikuna ja juhatuse esimehena tahtlikult võltsis ja fabritseeris jätkuvalt AS-i G. ja AS-i T. vahelisi ostu-müügilepinguid, mille tulemusena vähendas AS G. maksustatavat tulu ning vähendas riigile tasumisele kuuluvat tuluja käibemaksu kokku 793 706 krooni. KrK § 166 lg 1 järgi ametialases võltsimises tunnistas Tartu Linnakohus T. V. süüdi selles, et ta 1994. a AS G. ainuomanikuna ja juhatuse esimehena aktsiaseltsi kulude suurendamise ja tulude vähendamise eesmärgil võltsistahtlikult ning jätkuvalt AS-i G. ja AS-i T. vahelisi ostu-müügilepinguid summades 330 000 krooni, 554 000 krooni ja 661 778 krooni koos käibemaksuga ning kirjutas neile lepingutele alla AS T. direktorina näidatud J. J. nimel, millega tekitas riigile kahju saamatajäänud tuluja käibemaksu näol kokku 576 615 krooni. KrK § 143 lg 1 järgi tunnistas kohus T. V. süüdi selles, et ta 1994. a märtsis AS T. J. aktsiate omandamise eesmärgil esitas AS T. J. raamatupidamisele Tartu Metskonna poolt AS-le G. 5. juulil 1993. a väljastatud arve nr 45 summale 8669 krooni ja 5 senti, kuigi teadis, et nimetatud arve järgi ei ole tasutud ja arve on T. M. poolt anulleeritud. Samuti valetas T. V., et nimetatud arve järgi on AS G. tasunud T. M.-le AS-i T. J. kohustuste eest ja omandas AS-le G. pettuse teel 8669,5 krooni väärtuses AS-i T. J. aktsiaid, millega tekitas viimasele olulise materiaalse kahju. Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tartu abiprokurör Ene Timmi ja apellatsioonkaebuse T. V. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus.

Apellatsioonprotestis taotleti T. V.-le mõistetud karistuse karmistamist ja lõpliku karistusena nelja-aastase vabadusekaotuse mõistmist poolkinnises vanglas ühes temalt riigija omavalitsuse asutustes ning riigija omavalitsuse osalusega ettevõtetes ametiisikuna tegutsemise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks. Apellatsioonkaebuses taotleti linnakohtu otsuse tühistamist ja T. V. õigeksmõistmist kõigis süüdistustes tema käitumises kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1998. a otsusega tühistati Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsus osaliselt, s. o T. V.-le KrK § 166 lg 1 järgi mõistetud lisakaristuse osas. Veel tehti täpsustus linnakohtu otsuses ja loeti T. V.-le mõistetud lõplikust karistusest kantuks tema poolt kohtueelsel uurimisel vahi all viibitud ajavahemik 22. märts 1997. a kuni 2. aprill 1997. a, s. o 11 päeva. Muus osas jäeti linnakohtu otsus muutmata. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määrusega 27. jaanuarist 1998. a KrMK § 336 lg 1 alusel kõrvaldati ringkonnakohtu 12. jaanuari 1998. a otsuses ilmnenud ebaselgus ja loeti T. V. poolt vahi all viibitud ajaks 12 päeva. Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 1998. a otsuse peale on esitanud kassatsioonprotesti Riigiprokuratuuri prokurör T. Vee ja kassatsioonkaebuse T. V. kaitsja vandeadvokaat U. Lõhmus. Kassatsioonprotestis ollakse jätkuvalt seisukohal, et KrK § 47 sätete kohaldamisega T. V. sisuliselt karistusest vabastamine on vastuolus KrK § 20 mõttega. Veel leiab protesti autor, et ringkonnakohus on rakendanud valesti kriminaalseadust, jättes T. V. KrK § 166 lg 1 järgi karistades kohaldamata lisakaristuse, millise kohaldamine on kohustuslik. Kokkuvõttes taotletakse kassatsioonprotestis Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi ja Tartu Linnakohtu otsuste tühistamist T. V.-le mõistetud karistuse osas ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioonkaebuses viidatakse kõigepealt sellele, et T. V. vahi all viibimise aeg on ringkonnakohtu otsuses näidatud ebaõigesti. Kassatsioonkaebuses taotletakse Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks kahel alusel: 1. Kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine. 2. Kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine. 1. Kassaator leiab, et kohtud ületasid oma pädevuse piire sellega, et võtsid endale maksuhalduri ja halduskohtu pädevuse maksude maksmise õigsuse kontrollimisel. Kriminaalseadus ja kriminaalkohus saab sekkuda teiste õigusharude valdkonda alles siis, kui nende normide järgimine või mittejärgimine on kindlaks tehtud seda õigusharu reguleerivate normide alusel ja korras. Maksundusõigus on valdkond, mis on omaette reguleeritud ja sellesse pole pädev sekkuma kriminaalõigus oma sanktsioonidega. Alles siis, kui süüdlase maksundusõiguse normide rikkumine on kindlaks tehtud maksundusseadustes ettenähtud protseduurireegleid järgides ja vajadusel õiguskaitse võimalusi kasutades võib riik sekkuda kriminaalõigusnormide kohaldamisega. Kriminaalvastutuse küsimus saab tõusetuda vaid siis, kui on olemas seadusjõus haldusakt: maksuhalduri ettekirjutus, millest ilmneb maksuseaduste rikkumine maksumaksja poolt. Politsei ja kriminaalkohus ei ole maksukorralduse seaduse kohaselt asutused, kellele on antud maksuhalduri pädevus. AS G. suhtes ei ole aga seadusjõus haldusakti, millega oleks tuvastatud maksuseaduse rikkumine aktsiaseltsis. Sama kehtib ka puutuvalt AS-i T. J. Kassaator väidab ka seda, et kriminaalkohus ei saa lahendada tsiviilõigussuhetest tulenevaid küsimusi - näiteks milliseid tsiviilõiguslikke kohustusi tuleb vormistada vaid töövõtulepingutena. Kassaator väidab veel seda, et ringkonnakohtul on väär arusaam vältavatest kuritegudest, sest tulude või muude maksustamisobjektide varjamine ei saa olla vältav kuritegu. 2. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus on rikkunud KrMK §-s 19 sätestatud kriminaalasja tehiolude igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise printsiipi, mis viis ebaõige kohtulahendi tegemisele. Nimelt väidab ta, et läbiotsimisel ja võetuse korraldamisel rikuti KrMK §-de 139 ja 140 nõudeid sellega, et läbiotsimist ei teostanud uurija, dokumendid võeti ära valikuta ning ühtegi dokumenti ei kirjeldatud läbiotsimise ja võetuse protokollis nõutaval viisil.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja ja süüdimõistetu T. V., kes taotlesid kassatsioonkaebuse rahuldamist, ning prokuröri, kes toetas kassatsioonprotesti ja taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist, l e i d i s: Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kassatsioonprotest ja kassatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, et puudub vajadus T. V. isoleerimiseks ühiskonnast, teda on võimalik mõjutada hoiduma edaspidi kuritegude toimepanemisest ka teiste karistusliikide kohaldamisega. Samas ei saa nõustuda ringkonnakohtu motiveerimata otsustusega jätta kohaldamata T. V. suhtes KrK § 166 lg 1 sanktsiooni juurde kuuluv obligatoorne lisakaristus. Kui kriminaalkoodeksi eriosa paragrahv näeb ette lisakaristuse obligatoorse kohaldamise, võib see jääda mõistmata üksnes §-s 39 ettenähtud tingimustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on toodud küllaldaselt tehiolusid, mis vähendavad T. V. poolt toimepandud kuritegude raskust ja arvestades ka tema isikut, on võimalik mõista talle karistus lisakaristust kohaldamata. Põhjendatud on kaitsja kassatsioonkaebuses toodud väide, et T. V. vahi all viibimise aeg on ringkonnakohtu otsuses näidatud ebaõigesti. T. V. viibis eeluurimise ajal vahi all 21. märtsist 1996. a kuni 2. aprillini 1996. a (I kd tl 116 ja 130) s. o 13 päeva ja see aeg tuleb lugeda talle mõistetud karistuse tähtaja hulka KrK § 45 alusel. Muus osas kassatsioonkaebus sisuliselt kordab apellatsioonkaebuses toodud seisukohti, mis on aga Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses vajaliku üksikasjalikkusega ümber lükatud. AKKS § 65 lg 4 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid ja seetõttu lähtub kriminaalkolleegium linnaja ringkonnakohtus tuvastatud asjaoludest ning nõustub Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi antud õigusliku hinnanguga T. V. poolt toimepandud kuritegude kohta, pidades vajalikuks lisada järgmist. Täpne ei ole kaitsja väide, et kriminaalseadus üksnes kehtestab kriminaalvastutuse nende isikute suhtes, kes rikuvad teiste õigusharude norme. Kriminaalõigus sanktsioneerib mitte ainult teiste õigusharude norme, vaid ka ühiskonnas kehtivaid üldisi käitumiseeskirju. Seega ei saa nõustuda kassatsioonkaebuses tooduga osas, et kriminaalseadus ja kriminaalkohus saab sekkuda teiste õigusharude valdkonda alles siis, kui nende normide järgimine või mittejärgimine on kindlaks tehtud seda õigusharu reguleerivate normide alusel ja korras. Niisugune kategooriline väide välistab näiteks varguse asja arutamise kohtus, kui vargusega tekitatud kahju ei ole kindlaks tehtud raamatupidamisekspertiisi või revisjoniga. Ometigi saab isiku varguse eest süüdi mõista isegi siis, kui võõra asja äravõtmise fakt on tuvastatud, kuid ekspertiis või revisjon puudujääki ei näita. Samas on teatud laadi normide rikkumise tuvastamine võimalik vastavate eeskirjade alusel. Neil juhtudel on tegemist kriminaalseaduse blanketse dispositsiooniga, mis viitab konkreetse õigusharu normile. See kehtib ka majanduskuritegude koosseisude kohta, mis on blanketsed. Blanketse normi materiaalõiguslik koosseis ei saa menetlusõiguslikult määratleda, millised tõendid on kohtu jaoks lubatavad. KrK § 1481 lg 2 koosseis ei ole täielikult blanketne. Nimetatud sättes on ainult üks tegu - maksuameti ettekirjutuste mittetäitmine - selline, mida ei saa süüdlasele inkrimineerida ilma vastava ettekirjutuse olemasoluta. Muud KrK § 1481 lg 2 koosseisus kirjeldatud teod, sealhulgas tulu varjamine või kulu suurendamine, on tuvastatavad üldkorras ning keegi ei saa kohtule ette kirjutada, kuidas ta kontrollib kuriteokoosseisu olemasolu kohtualuse käitumises ning millistele tõenditele toetudes teeb ta otsuse. Pealegi ei ole maksuamet juurdlusorgan. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda ka kaitsja väitega, et kriminaalkohus ei saa lahendada tsiviilõigussuhetest tulenevaid küsimusi. Sellisel juhul ei saaks kohtualust süüdi mõista näiteks kelmuses enne, kui pettuse fakti on tuvastanud tsiviilkohus. Alusetu on ka kassatsioonkaebuses toodud väide, et tulude varjamine ei ole KrK § 1481 lg 2 objektiivse koosseisu element, sest juba nimetatud paragrahvi pealkiri sätestab vastupidist.

Nõustuda ei saa ka kassaatori väitega, et tulude või maksustamisobjektide varjamine ei saa olla vältav kuritegu. Isik võib luua seisundi, milles ta pidevalt varjab maksustamisobjekti või tulusid ja sellises seisundis rikub ta pidevalt ja kestvalt kohustust avalikustada oma tuluallikad ja maksta ettenähtud makse. Väidetavasse kriminaalmenetluse seaduse olulisse rikkumisse puutuvalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kassaatori selline seisukoht ei ole põhjendatud. Väide, et dokumendid võeti ära valikuta, ei ole iseenesest menetlusseaduse rikkumine, kontrollimisel mittevajalikuks osutunud dokumendid tagastati. KrMK § 140 sätestab üheaegselt nii esemete kui ka dokumentide äravõtmise läbiotsimisel ja võetusel. Oma olemuselt on esemed ja dokumendid niivõrd erinevad, et ei ole võimalik nende suhtes seaduses esitatud nõudeid täpselt võrdsustada. Nii tuleb KrMK § 140 lg 2 kohaselt iga äravõetud eseme ja dokumendi puhul näidata nende täpne kogus, maht, kaal ja individuaalsed tunnused. Ometi oleks näiteks mõttetu hakata dokumente kaaluma. Siit tulenevalt on Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium oma otsuses täheldanud, et dokumentide äravõtmisel T. V. süüdistusasjas on ära näidatud dokumentide kogus, arv ja kaustades olevate lehtede arv ning seega ka individualiseeritud äravõetud dokumente. Riigikohtu kriminaalkolleegium möönab, et dokumentide äravõtmisel ei ole järgitud täpselt kehtivaid kriminaalmenetluse eeskirju, kuid samas leiab, et selline rikkumine ei ole oluline AKKS § 39 lg 4 mõttes, mis oleks takistanud kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Siinkohal on oluline märkida, et üksikasjalikult on vaja läbiotsimise või võetuse protokollis dokumente kirjeldada siis, kui nad võetakse ära asitõendina või kui nad tunnistatakse asitõendiks. Vastupidiselt kassatsioonkaebuses toodule Riigikohtu kriminaalkolleegium jõuab järeldusele, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel ei ole aset leidnud seaduserikkumisi, mis AKKS § 64 sätete kohaselt oleks aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks suuremas ulatuses, kui märgitud eespool. Juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium o t s u s t a s: 1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. jaanuari 1998. a otsus ja Tartu Linnakohtu 13. oktoobri 1997. a otsus T. V.-le KrK § 166 lg 1 järgi mõistetud lisakaristuse osas ja KrK § 39 alusel jätta T. V.-le lisakaristus mõistmata. 2. Lugeda T. V.-le KrK § 40 lg 1 alusel mõistetud lõplikust karistusest kantuks KrK § 45 sätete kohaselt tema poolt eelvangistuses viibitud aeg 21. märtsist 1996. a kuni 2. aprillini 1996. a, s. o 13 päeva. 3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 4. Apellatsioonprotest ja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 5. Tagastada Uno Lõhmusele tema poolt tasutud kassatsioonikautsjon 550.- krooni. Kohtuotsus jõustub 8. aprillil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Rätsep Liikmed: Lea Kalm, Peeter Vaher