3-1-1-51-98 · Riigikohus

3-1-1-51-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 7. aprillil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

I. J. süüdistuses KrK § 155 lg 1 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa I. J. kaitsja vandeadvokaat Otto Preem ja Riigiprokuratuuri

prokurör Toivo Vee.

I. J. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 155 lg 1 järgi selles, et ta 1996. a suvel raius omavoliliselt ilma

raieluba omamata, oma elukaaslasele U. S.-le ning viimase õele S. K.-le tagastatavast talumetsast Valga

maakonnas K. vallas piirisihi kõrvalt 129 puud, põhjustades sellega looduskeskkonnale kahju 20 436 krooni

50 senti. Valga Maakohtu 2. detsembri 1997. a otsusega mõisteti I. J. süüdistuses KrK § 155 lg 1 järgi õigeks.

Sama kohtuotsusega on süüdi tunnistatud ka M. K., kuid tema suhtes keegi kohtuotsust ei vaidlustanud.

Maakohus leidis, et KrK § 155 lg 1 koosseisuks vajalik otsene tahtlus I. J. süü vormina puudus. Raideks

andis I. J.-le suulise loa kaaskohtualune M. K., näidates raieluba ning lubades võimalust teenida. I. J. palkas

töömehed, kes võisid mõnest kohast eksimuse tõttu raiuda ka selleks mitteettenähtud puid. I. J. ise tunnistas

end süüdi osaliselt.

Apellatsioonprotestis taotles prokurör Valga Maakohtu otsuse tühistamist I. J. õigeksmõistmise osas, tema

süüdimõistmist KrK § 155 lg 1 järgi ja karistamist kolmekuulise vabadusekaotusega, vabastades ta KrK § 47

alusel tingimisi karistuse kandmisest. Prokurör leidis, et kohus on ise tuvastanud, et I. J. väidete kohaselt

raiuti piirisiht laiem puude mugavama äraveo võimaldamiseks, kusjuures lubatud raiumiseks kuulunud ala

oli märgistatud korralikult. I. J. süüd tõendasid ka kaaskohtualuse M. K. ütlused selle kohta, et piirisihtide

raiet organiseeris I. J., kes oli teadlik piirisihi laiusest ja kellele pidi minema ka puude eest saadav tulu.

Maakohtu otsuse järeldused ei tulenenud apellandi arvates I. J. enda ütlustest ega ka tema käitumise

käsitlusest kohtuotsuse motiveerivas osas.

Tartu Ringkonnakohtu istungil toetas Riigiprokuratuuri prokurör apellatsioonprotesti esitatud motiividel.

Kohtualune ja kaitsja palusid kohtuotsus muutmata jätta. Kaitsja leidis, et kriminaalasjas olevad dokumendid

metsarikkumise kohta ei saa olla kriminaalasjas tõendiks, kuna need ei ole saadud kriminaalmenetluse

seadust järgides. Kuna raieluba oli väljastatud M. K. nimel, kannab kõigi raiepileti alusel teostatud tööde eest

vastutust tema.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jõudis tõendite analüüsile tuginedes oma 2. veebruari 1998. a

otsuses järeldusele, et vaidlustatud Valga Maakohtu otsus I. J. KrK § 155 lg 1 järgi õigeksmõistmise osas

kuulub tühistamisele kohtuotsuses sisalduvate kohtu järelduste mittevastavuse tõttu faktilistele asjaoludele.

Apellatsioonikohus on seisukohal, et I. J. teadlikult ja tahtlikult laskis enda kasutuses olnud töölistel

ebaseaduslikult metsa raiuda süüdistuses märgitud kohal, ajal ja mahus. Raide ebaseaduslikkus seisnes selles,

et ta teadis, et selliseid puid, mis ei olnud märgistatud, raiuda ei tohi, kuid vaatamata sellele andis korralduse

märgistamata puude raiumiseks. Ebaseadusliku raidega põhjustatud kahju 20 436 krooni 50 sendi suuruses

summas on oluline kahju.

Ringkonnakohus rõhutas kaitsja vastuväidete kummutamiseks, et vastavalt KrMK § 48 lg-le 1 on

kriminaalasjas tõenditeks igasugused faktilised andmed, mille alusel juurdleja, uurija ja kohus teevad

seaduses määratud korras kindlaks kriminaalkorras karistatava teo olemasolu või puudumise, selle teo

toimepannud isiku süü ja muud kriminaalasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavad asjaolud. Seega võivad

tõenditeks olla ka muud dokumendid, seejuures kriminaalasja seaduslikuks algatamiseks esitatud

metsarikkumist tõendavad dokumendid, millised pädevana esitas K. Metskond.

Apellatsioonikohus tunnistas I. J. süüdi KrK § 155 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks rahatrahvi 100

päevamäära ulatuses, s. o 2200 krooni.

I. J.-lt mõisteti välja 20 436 krooni 50 senti Looduskeskkonnafondi Valgamaa osafondi kasuks.

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. veebruari 1998. a otsuse on piiramatu kassatsiooni õigust

kasutades vaidlustanud I. J. kaitsja vandeadvokaat O. Preem. Kaitsja rõhutab K. Metskonna töötajate

ühepoolset huvi, mis väljendub materjalide vormistamise tendentslikkuses ja et I. J. ei olnud nende

materjalide vormistamise ajal võimalik oma seisukohti avaldada. Kassaator ei pea lubatavaks, et Valga

Maakohtu istungil osales tsiviilhageja esindajana tunnistaja - K. Metskonna metsaülem M. Ku. Kaitsja

tõlgendab tunnistaja esinemist tsiviilhageja esindajana KrMK § 20 lg 2 sätete jämeda rikkumisena. Kassaator

on seisukohal, et I. J. on koormatud suures osas M. K.-le omistatava süüga, kahju on tuletatud oletuslikult ja

asjas säilunud kahtlused on tõlgendatud kohtualuse kahjuks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud I. J. kaitsja

vandeadvokaat O. Preemi seletuse, kes selgitas kassatsioonkaebuse seisukohti ning palus see rahuldada, ning

prokuröri, kes vaidles kassatsioonkaebuse taotlustele vastu,

l e i d i s:

Tartu Ringkonnakohtu 2. veebruari 1998. a otsuses on KrMK § 19 ja 50 nõuetele vastava tähelepanuga

käsitletud ja analüüsitud I. J. süüdistust puudutavaid tõendeid. Olukorras, kus apellatsioonikohus on jõudnud

esimese astme kohtu järeldustest oluliselt erinevatele seisukohtadele, on pädevusele vastavalt selgitatud

lisaks tõendite analüüsile ka õiguslikke aspekte, mis käsitluse erinevust selgitavad. Riigikohtu

kriminaalkolleegium peab apellatsioonikohtu seisukohti põhjendatuiks ja ei tuvastanud ka menetlusnormide

rikkumist, mis võinuks mõjutada sisuliselt põhistatud kohtulahendini jõudmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea asjakohaseks kassaatori väidet, et Karula Metskonna metsaülema

M. K. tsiviilhagejaks tunnistamine ja sellele järgnenud tunnistajana ülekuulamine on käsitletav KrMK § 20

lg 1 rikkumisena. Selline järeldus ei tulene nimetatud sätte sisust.

M. K. oli kriminaalasjas tunnistatud tsiviilhagejaks (tl 41). See tema protsessuaalne seisund ei olnud KrMK

§ 51 lg 4 järgi takistuseks tema ülekuulamisel tunnistajana.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 2. veebruari 1998. a kohtuotsus I. J. süüdistusasjas KrK

§ 155 lg 1 järgi jätta muutmata.

2. I. J. kaitsja vandeadvokaat Otto Preemi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 7. aprillil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Eerik Kergandberg

Liikmed: Jüri Ilvest, Jüri Rätsep