3-1-1-40-98 · Riigikohus

3-1-1-40-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 1. aprillil 1998. a

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Rait Maruste ning liikmed Lea Laarmaa ja

Hele-Kai Remmel vaatas avalikul kohtuistungil 31. märtsil - 1. aprillil 1998. a kassatsiooni korras

läbi kriminaalasja

Stanislav Issajevi süüdistuses KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi

ning

Vladimir Nikitini süüdistuses KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa Stanislav Issajevi kaitsja vandeadvokaat Anatoli

Jaroslavski, Vladimir Nikitini kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ning Riigiprokuratuuri prokurör

Toivo Vee.

Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsusega tunnistati S. Issajev süüdi KrK § 108 lg 1 järgi ning

karistati ühe aasta ja kuuekuulise vabadusekaotusega, § 195 lg 2 järgi ja karistati kolme aastase

vabadusekaotusega, § 101 p-de 2, 3 ja 5 järgi ning karistati surmanuhtlusega ning § 15 lg 2 ja § 100

järgi ning karistati kümne aastase vabadusekaotusega. Süüdistuses KrK § 195 lg 3, § 15 lg 2 ja § 101

p 2, samuti § 17 lg-te 4, 5, ja 6, § 15 lg 2 ja § 101 p-de 3, 5, 6 ja 8 järgi mõisteti kohtualune õigeks

kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Vastavalt KrK §-le 40 mõisteti talle lõplikuks karistuseks

kuritegude kogumi eest surmanuhtlus.

Sama otsusega tunnistati V. Nikitin süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ja karistati kolme aastase

vabadusekaotusega, § 101 p-de 2, 3 ja 5 järgi ning karistati surmanuhtlusega, § 15 lg 2 ja § 100 järgi

ning karistati kümne aastase vabadusekaotusega, samuti § 15 lg 2 ja § 101 p-de 3, 6 ja 8 järgi ning

karistati kümne aastase vabadusekaotusega. Süüdistuses KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 2 järgi mõisteti

kohtualune õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Vastavalt KrK §-le 40 mõisteti talle lõplikuks

karistuseks kuritegude kogumi eest surmanuhtlus.

S. Issajev ja V. Nikitin tunnistati KrK § 101 p-de 2, 3 ja 5 järgi süüdi selles, et nemad 8. augusti

1995. a öösel, olles alkoholijoobes, huligaansel ajendil tungisid Oru asulas Vikerkaare tn 1-4

korterisse, kus magasid A. " orin, L. Smirnova ja A. Dodonov, ning peksid A. " orinit ja

L. Smirnovat. V. Nikitin mõnitas L. Smirnovat, ähvardades teda vägistada. Seejärel tassisid S. Issajev

ja V. Nikitin vägivaldselt mikrobussi A. " orini, L. Smirnova ning kohalejõudnud D. Dodonovi.

Kohtualused toimetasid A. " orini, L. Smirnova ja D. Dodonovi nende tapmise eesmärgil Ontika

järsakule. Seal S. Issajev peksis D. Dodonovi. Seejärel tirisid kohtualused A."orini mikrobussist välja

ja viskasid ta paekaldast alla, mille tagajärjel kannatanu suri kohapeal. Tunnistajast vabanemise

eesmärgil viskasid kohtualused ka L.Smirnova järsakust alla, põhjustades temalegi surma. Pärast seda

viisid kohtualused D. Dodonovi järsakule ning viskasid ta järsakust alla. Veendunud, et D. Dodonov

ei liigutanud end, sõitsid S. Issajev ja V. Nikitin Orule. Mõne aja pärast tuli D. Dodonov, kellele oli

tekitatud raske kehavigastus, teadvusele. S. Issajevi ja V. Nikitin tunnistati D. Dodonovi suhtes

toimepandus süüdi KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi.

Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualune

S. Issajev ja tema kaitsja Sergei Polit" ev ning kohtualune V. Nikitin ja tema kaitsja Eduard Kozik.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1996. a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu

19. aprilli 1996. a otsus muutmata ning apellatsioonkaebused rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis, et maakohtu otsus on kooskõlas KrMK § 274 p-de 3 ja 4 sätetega ning

kohtualuste poolt toimepandud kuriteod on õigesti kvalifitseeritud. Ringkonnakohus leidis, et

kohtualustele mõistetud erakorraline karistus - surmanuhtlus - on põhjendatud.

Viru Ringkonnakohtu 20. juuni 1996. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused kohtualune

V. Nikitin ja tema kaitsja E. Kozik ning kohtualune S. Issajev.

S. Issajev tunnistas kassatsioonkaebuses end KrK § 108 lg 1 järgi süüdi osaliselt, kuid eitas täielikult

oma süüd KrK § 195 lg 2, § 101 p-de 2, 3 ja 5 ning § 15 lg 2 ja § 100 järgi. Ta kinnitas, et kannatanud

lükkas Ontika paekaldast alla V. Nikitin, tema selles ei osalenud. S. Issajev selgitas, et andis nii

eeluurimisel kui ka kohtutes ebaõigeid ütlusi juhtunu kohta, kuna soovis ära hoida hilisemaid

probleeme kaaskohtualusega. Kassaator palus end vaidlustatud kuriteoepisoodides õigeks mõista ning

määrata kergem karistus.

V. Nikitin kinnitas kassatsioonkaebuses, et lükkas kolm kannatanut paekaldast alla üksinda ning

S. Issajev pole nende surmas süüdi. Kassaator tunnistas, et on aru saanud oma kuritegelikust

käitumisest, palus kohtul teha õiglane otsus ja mõista humaanne karistus.

Kohtualuse V. Nikitini kaitsja vandeadvokaat E. Kozik taotles kassatsioonkaebuses Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1996. a otsuse tühistamist ning kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Vaidlustamata V. Nikitini süüdimõistmist KrK § 195 lg 2

järgi leidis kaitsja, et maakohtu järeldused A. " orini ja L. Smirnova surma ning D. Dodonovile

kehavigastuse tekitamise kohta on rajatud kohtualuste endi ning tunnistaja J. Gri" ina poolt antud

vastuolulistele ütlustele. Kassaator oli seisukohal, et Viru Ringkonnakohtu otsuses toodud järeldused

V. Nikitini süü kohta A. " orini, L. Smirnova ja A. Dodonovi tapmises ei vasta kriminaalasja

faktilistele asjaoludele.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil taotlesid kohtualuste kaitsjad vandeadvokaadid A. Glikman

ja K. Kuusmaa Viru Ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist, jättes kohtuotsusest välja S. Issajevi

ja V. Nikitini süüditunnistamise KrK § 101 p-de 2 ja 3 järgi ning mõista karistuseks vabadusekaotus.

Riigiprokuratuuri prokurör T. Vee taotles jätta kohtuotsus S. Issajevile ja V. Nikitinile inkrimineeritud

KrK § 101 p-de 2, 3 ja 5 ning mõistetud karistuse osas muutmata, kuid kohaldada AKKS § 49 lg 3

sätteid ning kvalifitseerida süüdimõistetute tegevus D. Dodonovi tapmiskatses KrK § 15 lg 2 ja § 101

p-de 2, 3 ja 5 järgi.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 1996. a otsusega tühistati Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 20. juuni 1996. a otsus ja Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsus Stanislav

Issajevi ja VladimirNikitini süüdimõistmise kohta KrK § 101 p-de 2, 3 ja 5 ning § 15 lg 2 ja § 100

järgi, samuti nende sätete kohaselt mõistetud karistuste ja KrK § 40 alusel mõistetud lõpliku karistuse

osas. Kriminaalasi saadeti selles osas Ida-Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsus ei vasta KrMK

§ 274 sätetele, kuna sellest ei selgu, millised asjaolud on kohtulikul uurimisel kindlaks tehtud ning

millises süüdistuses kohus iga kohtualuse süüdi tunnistab. Samas märkis Riigikohus, et süüdlase

tegevuse kvalifitseerimisel KrK § 101 p 2 järgi tuleb konkreetselt näidata, milles huligaanne ajend

väljendus. Veel leidis Riigikohus, et olles tuvastanud süüdlaste ühtse tahtluse tappa kolm isikut, s.h

D. Dodonov, ei saanud kohus viimase tapmise katset kvalifitseerida KrK eriosa mõne muu paragrahvi

järgi kui A. "orini ja J. Smirnova tapmist. Viru Ringkonnakohus, jättes Ida-Viru Maakohtu otsuse

muutmata ja eelpool märgitud puudused kõrvaldamata, rikkus AKKS § 31 p-de 3 ja 4 ning § 39 lg 2

p 7 sätteid.

Kriminaalasja uuel läbivaatamisel tunnistas Ida-Viru Maakohus oma 20. jaanuari 1997. a otsusega

S. Issajev ja V. Nikitin süüdi KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi ning karistas neid surmanuhtlusega. KrK

§ 41 alusel liitis mõistetud karistusele täies ulatuses Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsusega

mõistetud ärakandmata karistuse ja lõplikuks karistuseks mõistis mõlemale kohtualusele

surmanuhtluse mahalaskmise läbi.

Hinnates kõiki tõendeid nende kogumis tuli maakohus järeldusele, et S. Issajev ja V. Nikitin,

tegutsedes ühtse tahtlusega, viskasid tapmise eemärgil eeltoodud ajal ja kohas Ontika järsakust alla

A. " orina, L. Smirnova ja D. Dodonovi. Kohus leidis, et kuna kohtualused tegutsesid ühise

tahtlusega ja ühise tapmise eesmärgiga ning sooviga näidata oma üleolekut kolme abitus seisundis

oleva inimese suhtes, tuleb nende kuritegu kvalifitseerida KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi. D. Dodonovi

suhtes toime pandud kuriteo kvalifitseeris kohus KrK 15 lg 2 ja § 101 p-de 2 ja 5 järgi, kuna see jäi

lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud kohtualuste tahtest.

Erakorralise karistuse - surmanuhtluse - mõistmisel võttis maakohus arvesse kuritegude raskust ja

laadi ning kohtualuste isikuid. Raskendavaks asjaoluks mõlema süüdlase puhul oli kuritegude

toimepanemine alkoholijoobes, kergendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohtualuste eriti jõhker

käitumine viitab nende suurele ühiskonnaohtlikkusele ning see annab aluse mõista neile erakorraline

karistusmäär- surmanuhtlus.

Apellatsioonkaebuses palusid kohtualune S. Issajev ja tema kaitsja vandeadvokaat N. Rõ"ov

tühistada Ida-Viru Maakohtu otsus täies ulatuses ning mõista S. Issajev õigeks süü tõendamatuse ja

kohtueelsel uurimisel kunstlike süütõendite loomise tõttu

V. Nikitin oma apellatsioonkaebuses kahetses toimepandud kuritegusid ning palus surmanuhtluse

asendada vabadusekaotusliku karistusega.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. detsembri 1997. a otsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu

20. jaanuari 1997. a otsus S. Issajevi ja V. Nikitini süüditunnistamises KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi

muutmata ning esitatud apellatsioonkaebused rahuldamata.

Tõendeid kogumis hinnates tuli ringkonnakohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et kohtualuste

kuriteole on antud õige juriidiline hinnang. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et maakohus

on õigesti tuginenud tunnistaja J. Gri"ina kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, milles ta

üksikasjalikult kirjeldas toimunut. Tõendamist ei leidnud J. Gri"ina väited tema mõjutamise kohta

uurija A. Abakovi poolt. Ringkonnakohus leidis, et pole alust uskuda kannatanu R. "itikovi

ringkonnakohtus antud ütlusi, mis on vastuolus tema poolt kohtueelsel uurimisel ning maakohtus

antud ütlustega kuritegude tehiolude kohta. Ringkonnakohus ei tuvastanud sellist kriminaalmenetluse

sätete rikkumist, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Samuti ei pidanud kohus

põhjendatuks V. Nikitinile mõistetud karistuse tühistamist. Kriminaalkolleegium leidis, et karistuse

mõistmisel V. Nikitinile pole alust võtta arvesse kergendava asjaoluna alles apellatsioonkaebuses

väljendatud kahetsust kuritegude toimepanemise kohta.

Kassatsioonkaebuses palub süüdimõistetu S. Issajevi kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski

tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. detsembri 1997. a otsus motiivide

puudumise ja seaduse väära kohaldamise tõttu ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule

teises koosseisus. S. Issajevi kaitsja leiab, et Ida-Viru Maakohus pole kohtuotsuses näidanud,

millistele konkreetsetele tõenditele on rajatud järeldus, et just S. Issajev ja V. Nikitin viskasid surma

põhjustamise eesmärgil lühikese ajavahemiku jooksul A. Ð orini, L. Smirnova ja D. Dodonovi Ontika

järsakust alla. Kohtu järeldused D. Dodonovi tapmiskatse ja S. Issajevi alkoholijoobe kohta kuriteo

toimepanemise ajal on rajatud vastuolulistele tõenditele. Samuti pole põhjendatud kohtu järeldus

A. "orini tapmise kohta, kuna kriminaalasjas esinevad tõendid ka tema võimalikust juhuslikust

allakukkumisest järsakult. Kaitsja väidab, et S. Issajevi süüdimõistmine KrK § 101 p 5 järgi ei ole

motiveeritud. Kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Kohus pole

küllaldaselt motiveerinud asjaolu, miks loeti süüdimõistetute ning kannatanute J. Gri"ina ja

D. Dodonovi ütlused maa- ja ringkonnakohtus mitteusaldusväärseteks.

S. Issajev palub oma kassatsioonkaebuses jätkuvalt enda õigeksmõistmist A. "orini, L. Smirnova ja

D. Dodonovi järsakust alla viskamises põhjendusel, et see süüdistus on uurija A. Abakovi poolt

fabritseeritud ning põhineb tunnistaja J. Gri"ina ning kannatanu R. " t"itikovi poolt kohtueelsel

uurimisel antud valeütlustel.

V. Nikitin oma kassatsioonkaebuses tunnistab end täielikult süüdi ning palub kergendada talle

mõistetud karistust. Süüdimõistetu kahetseb juhtunut ning palub inimlikumat karistust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning ära kuulanud

menetlusosalised,

l e i d i s :

S. Issajevi ja tema kaitsja kassatsioonkaebustes korratakse apellatsioonimenetluses esitatud väiteid

ega esitata sisuliselt uusi õiguslikke argumente. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on neid

väiteid kontrollinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis vastavalt KrMK § 50 sätetele. AKKS § 65

lg 4 kohaselt puudub Riigikohtul võimalus uute faktiliste asjaolude tuvastamiseks.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et Ida-Viru Maakohtu 20. jaanuari 1997. a otsuses

kvalifitseeriti kohtualuste poolt toimepandud kuritegu õigesti KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi. Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub kuriteole antud juriidilise kvalifikatsiooniga. Samas leiab

kohtukolleegium, et tühistada tuleb S. Issajevile ja V. Nikitile tahtliku tapmise eest raskendavail

asjaoludel mõistetud karistus ning sellega seoses ka neile mõistetud lõplik karistus.

Karistuse mõistmisel on Ida-Viru Maakohus ebaõigesti lähtunud KrK §-st 41. See paragrahv on

kohaldatav juhul, kui süüdimõistetu pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku

ärakandmist paneb toime uue kuriteo. Kuna S. Issajev ja V. Nikitin panid KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toime enne Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsuse tegemist, siis

tulnuks neile karistuse mõistmisel kuritegude kogumi eest juhinduda KrK §-st 40 lg 1.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsusega jäeti kohtualustele S. Issajevile ja V. Nikitinile

lõpliku karistusena mõistetud surmanuhtlus muutmata. 18. detsembril 1996. a vastu võetud ja

24. jaanuaril 1997. a jõustunud Kriminaalkoodeksi, Haldusõiguserikkumise seadustiku ja

Täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse §-ga 15 muudeti KrK § 101 sanktsiooni

ja nähti selles tähtajalise vabadusekaotuse ja surmanuhtluse kõrval ette ka eluaegne vabadusekaotus.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalseaduse niisugusel täiendamisel pidas Riigikogu

silmas 4. novembril 1950. a Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokolli

nr. 6 põhimõtteid ning taotles seeläbi surmanuhtluse rakendusala ahendamist. Kohtukolleegium

nendib, et sellel seadusel on tagasiulatuv jõud üksnes niivõrd, kuivõrd see kergendab raskemat

karistust ning võimaldab tahtliku tapmise eest mõistetud surmanuhtluse asemel kohaldada eluaegset

vabadusekaotust. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu kriminaalkolleegium ka 8. aprilli 1997. a

otsuses nr 3-1-1-36-97 (RT III, 1997, 14, 148).

Riigikohtu kriminaalkolleegium, lähtudes 18. detsembril 1996. a vastuvõetud Kriminaalkoodeksi,

Haldusõiguserikkumiste seadustiku ja Täitemenetluse seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse §-

s 15 sätestatud KrK § 101 sanktsioonis tehtud täiendusest, samuti rahvusvahelise õiguse põhimõtetest

ning asjaolust, et 18. märtsil 1998. a võttis Riigikogu vastu Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni lisaprotokolli nr. 6 ratifitseerimise seaduse, peab võimalikuks S. Issajevile ja

V. Nikitinile mõistetud surmanuhtluse asemel mõista neile eluaegne vabadusekaotus kinnises vanglas.

Juhindudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 10. detsembri 1997. a ja Ida-Viru Maakohtu

20. jaanuari 1997. a otsus Stanislav Issajevile ja Vladimir Nikitinile KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi

mõistetud karistuse ning KrK § 41 alusel mõistetud lõpliku karistuse osas.

Mõista Stanislav Issajevile KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi eluaegne vabadusekaotus. KrK § 40 lg 1

alusel lugeda Ida-Viru Maakohtu 19. aprilli 1996. a otsusega mõistetud karistused kaetuks käesoleva

otsusega mõistetud karistusega ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõista eluaegne

vabadusekaotus kinnises vanglas.

Mõista Vladimir Nikitinile KrK § 101 p-de 2 ja 5 järgi eluaegne vabadusekaotus. KrK § 40 lg 1

alusel lugeda Ida-Viru maakohtu 19. aprilli 1996. a otsusega mõistetud karistused kaetuks käesoleva

otsusega mõistetud karistusega ning lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõista eluaegne

vabadusekaotus kinnises vanglas.

Süüdimõistetu Stanislav Issajevi ja tema kaitsja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski

kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Süüdimõistetu Vladimir Nikitini kassatsioonkaebus rahuldada.

Otsus jõustub 1. aprillil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Rait Maruste

Liikmed: Lea Laarmaa, Hele-Kai Remmel