3-1-1-49-98 · Riigikohus

3-1-1-49-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 31. märtsil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

A. P. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p 3 järgi.

Kohtuistungist võtsid menetlusosalistena osa A. P. kaitsja vandeadvokaat Ilmo Maaroos ja Riigiprokuratuuri

prokurör Toivo Vee.

Pärnu Maakohtu 8. oktoobri 1997. a otsusega tunnistati A. P. süüdi KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja karistati kuue

aasta ja kuue kuulise vabadusekaotusega kinnises vanglas.

A. P. tunnistati süüdi selles, et ta 7. mail 1997. a kella 17.40 ajal Pärnu maakonnas S. vallas korteris

asukohaga E. küla X, ähvardades relvataolise esemega kasutada elule ja tervisele ohtlikku vägivalda, hõivas

V. R.-lt videomagnetofoni Supra maksumusega 2995 krooni.

Esitatud apellatsioonkaebuses taotles A. P. enese õigeksmõistmist põhjendustega, et kohtueelset uurimist

toimetati menetlusõiguse norme rikkudes ja et tema käitumises puudub kuriteokoosseis.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. jaanuari 1998. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu

8. oktoobri 1997. a otsus muutmata ja A. P. apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kriminaalkolleegium luges õigeks A. P. poolt toimepandud teo kriminaalõigusliku kvalifikatsiooni ja leidis,

et kohtualuse süü selle kuriteo toimepanemises on tõendatud. Seejuures osutas ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium ka Riigikohtu otsustes väljendatud seisukohale, et kuritegu tuleb kvalifitseerida

röövimisena ka siis kui süüdlane ähvardab elule ja tervisele ohtliku vägivallaga, kasutades selleks kõlbmatut

vahendit. Määrav on asjaolu, et ähvardatav tajub ohtu oma elule või tervisele, ähvardaja aga tegutseb

arvestusega, et kannatanu peab seda ohtu reaalseks.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. jaanuari 1998. a otsuse peale on esitanud

kassatsioonkaebused süüdimõistetu A. P. ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Helina Luksepp.

A. P. kassatsioonkaebuses vaidlustatakse tema süüditunnistamise tõendatust ja taotletakse enese

õigeksmõistmist.

Kaitsja taotleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 7. jaanuari 1998. a otsuse tühistamist

põhjendusel, et kohus on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ning oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse

õiguse sätteid. Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus, jättes rahuldamata A. P. taotluse E. O.

ülekuulamise kohta, on rikkunud AKKS § 17 lg-s 3 sätestatut. Veel vaidlustab kaitsja A. P. kuriteo

kvalifikatsiooni KrK § 141 lg 2 p 3 järgi väitega, et pole tõendatud süüdimõistetu tahtlus kannatanut

ähvardada ning kohus on lähtunud üksnes kannatanu subjektiivsest hinnangust tema elu ja tervist ähvardanud

ohu olemasolu kohta.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas A. P. kaitsja vandeadvokaat I. Maaroos

kõike kassatsioonkaebustes esitatut ja taotletavat.

Prokurör märkis oma seletuses, et kaebused on põhjendamatud ja nende rahuldamiseks puudub alus. Samas

rõhutas prokurör, et väljakujunenud kohtupraktikaga on vastuolus A. P. poolt toimepandud teo

kvalifitseerimine KrK § 141 lg 2 p 3 järgi. Prokurör leidis, et A. P. poolt toimepandu tuleks kvalifitseerida

KrK § 141 lg 1 järgi, jättes A. P.-le mõistetud karistuse muutmata.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, ja kuulanud ära menetlusosaliste

seletused,

l e i d i s :

Kassatsioonkaebustes esitatud taotlused ei ole põhjendatud ega anna alust ringkonnakohtu vaidlustatud

otsuse tühistamiseks.

Väljakujunenud kohtupraktikaga kooskõlas ja seega põhjendatud on aga prokuröri poolt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi istungil väidetu, et A. P. tegu tuleks kvalifitseerida KrK § 141 lg 1 järgi. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. jaanuaril 1998. a otsuses V. P. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi,

samuti 17. märtsi 1998. a otsuses E. M. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 15 lg 2 järgi on

asutud seisukohale, et tegu ei saa kvalifitseerida KrK § 141 lg 2 p 3 järgi juhul, mil isik kasutas röövimise

toimepanemiseks relva maketti. Samas, erinevalt prokuröri arvamusest, peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium põhjendatuks A. P. poolt toimepandu ümberkvalifitseerimisel kergendada ka tema

karistust ja mõista talle vabadusekaotus kolmeks aastaks ja kuueks kuuks.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-dest 3 ja 4 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu

kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 8. oktoobri 1997. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

7. jaanuari 1998. a otsused A. P. süüditunnistamises KrK § 141 lg 2 p 3 järgi ja tema karistamise osas.

2. Tunnistada A. P. süüdi KrK § 141 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks kolm aastat ja kuus kuud

vabadusekaotust kinnises vanglas.

3. Süüdimõistetu A. P. ja tema kaitsja kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

Riigikohtu otsus jõustub 31. märtsil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Jüri Ilvest

Liikmed Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep