3-1-1-48-98 · Riigikohus

3-1-1-48-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 31. märtsil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Eerik Kergandberg ja Jüri

Rätsep vaatas avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

E. K. süüdistuses KrK § 161 ja § 1484 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistunist osa E. K. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikman ja

Riigiprokuratuuri prokurör Toivo Vee.

Kohtla-Järve Linnakohtu 28. oktoobri 1997. a otsusega mõisteti E. K. süüdistuses KrK § 161, § 1484 ja

§ 1411 lg 1 järgi õigeks.

E. K. oli antud kohtu alla süüdistatuna selles, et ta, töötades X. Politseiprefektuuri prefektina ajavahemikul

1. detsembrist 1994 kuni 30. aprillini 1996, s. o olles ametiisikuks KrK § 160 lg 1 tähenduses, kasutas

tahtlikult ära oma ametiseisundit ajavahemikul 7. detsembrist 1995 kuni 14. detsembrini 1995 lubas

rakendada oma elamu ehitusel X V. vallas P. külas tasuta tööjõuna X. Politseiprefektuuri Arestimajas haldus-

ja kriminaalaresti kandnud isikuid, millega põhjustas olulise kahju riigi huvidele. Arestialuste kasutamisega

E. K. maja ehitusel ja tööl oleku ajal arestialuste valve organiseerimata jätmisega, milletõttu oleksid

arestialused võinud soovi korral põgeneda, rikuti Arestikambri tööjuhendi p 48 nõudeid, mille kohaselt on

keelatud arestialuste kasutamine töödel, mis ei ole seotud nende endi teenindamisega ja TMS § 87 p 5

nõudeid, mille kohaselt haldusaresti kandmisele mõistetud töövõimelised isikud on kohustatud töötama kas

kinnipidamiskoha majapidamistöödel või töökodades.

See süüdistuse osa oli kvalifitseeritud KrK § 161 järgi.

Veel oli E. K.-le esitatud süüdistus selles, et töötades X. Politseiprefektuuri prefektina ajavahemikul

1. detsembrist 1994 kuni 30. aprillini 1996, s. o olles ametiisikuks KrK § 160 lg 1 tähenduses ja

raamatupidamiskohustusliku majandusüksuse tippjuhiks Raamatupidamise korraldamise ja

raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse § 3 lg-te 1 ja 2 tähenduses, ei

määranud viimatinimetatud seaduse § 4 lg 2 nõuetele vastavalt prefektuuri töötajaskonnast raamatupidamise

eest vastutavat isikut ja kandes nimetatud seaduse § 4 lg 1 alusel täielikku isiklikku vastutust kogu X.

Politseiprefektuuri raamatupidamise korraldamise eest, rikkus ajavahemikul 1. jaanuarist 1995 kuni

31. märtsini 1996 majandusüksuse majandus- ja finantsalase tegevuse ja vara kohta peetavat

raamatupidamisarvestust ja aruandlust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõudeid, mille tagajärjel ei

olnud võimalik õigesti kindlaks teha materjalide kuluks kandmist ja kulutatud rahalisi vahendeid seoses

kapitaalremonditöödega X. Politseiprefektuuri hoonetes R. K. tn C., K. tn C.a ja K. tn Z. ning X.

Politseiprefektuuri ametikorteris R. L. tn O.

See süüdistuse osa oli kvalifitseeritud KrK § 1484 järgi.

Faktist, et E. K. võttis 2. märtsil 1993. a G. L.-lt enda nimel koostatud kirjaliku vastuvõtmise akti alusel

vastu Romanovite dünastia 300 juubeliaastaks välja lastud medali ja põhjustas medali omanikule kahju 20

krooni, oli esitatud süüdistus riisumises KrK § 1411 lg 1 järgi.

Kohtla-Järve Linnakohus leidis oma õigeksmõistvas kohtuotsuses, et kriminaalasjas ei ole tõendatud E. K.

poolt ametiseisundi ärakasutamine ning sellega seondunud arestialuste tema teadmisel töölerakendamine ta

maja ehitamisel. Kohus leidis, et E. K. tuleb KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus pidas

usutavaks E. K. selgitust, et ta pidas raamatupidamise eest vastutavaks ammu enne teda ametis olnud

pearaamatupidajat ning ta võttis tarvitusele abinõusid politseiprefektuuri raamatupidamise korraldamiseks.

Pärast mõlema ametiisiku töölt lahkumist läbiviidud dokumentaalrevisjoni tulemusi ei pidanud kohus

võimalikuks siduda prefekti süüga märkimisväärse ajavahe möödumise tõttu. Leiti, et KrK § 1484 tunnused

E. K. käitumises puuduvad. Samuti ei leitud riisumise tunnuseid seoses mälestusmedali vastuvõtmise ja

kaotsiminekuga ning E. K. mõisteti KrK § 1411 lg 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Apellatsioonprotesti esitanud Ida-Viru prokurör pidas Kohtla-Järve Linnakohtu õigeksmõistvat kohtuotsust

ebaseaduslikuks mittevastavuse tõttu asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele.

Prokurör pidas tõendatuks, et E. K. mitte ainult ei olnud teadlik selles, et arstialuseid kasutati tema maja

ehitustöödel, vaid et seda tehti tema nõusolekul. Prokurör rõhutas E. K. enda koostatud dokumentide

tähendust tõenditena KrMK § 65 mõttes, samuti seda, et järgnenud eeluurimise käigus on E. K. oma

positsiooni muutnud vastutuse hajutamiseks. Raamatupidamise korralduse ja raamatupidamisandmete

õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse nõuete täitmise vajadusele juhiti E. K. tähelepanu

22. mai 1995. a dokumentaalrevideerimise aktis, kuid oma töötamisperioodi lõpuni jättis ta need nõuded

täitmata. Prokurör taotles Kohtla-Järve Linnakohtu 28. oktoobri 1997. a otsuse tühistamist ja E. K.

süüditunnistamist kogu süüdistusemahus.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 13. jaanuari 1998. a otsusega tühistati Kohtla-Järve Linnakohtu

28. oktoobri 1997. a otsus E. K. õigeksmõistmises KrK § 161 ja § 1484 järgi. Apellatsioonikohus refereerib

tõendeid, mis kohtu hinnangul kinnitavad kogumis fakti, et E. K. lubas 7. detsembril 1995 AS S.-le tasuta

kasutamiseks arestimajas kinnipeetud isikuid, seega lubas kasutada arestante füüsilisele isikule kuuluval

firmal, mille tööl ei olnud mingeid seoseid politseiprefektuuri ehitus- ja remonditöödega. Arestantide üle

järelevalve puudumisega rikuti TMS § 87 lg 5 nõudeid. Kriminaalkolleegium luges analüüsitud tõendite

kogumi alusel tõendatuks, et arestialuste lubamisega tasuta tööjõuna AS-le S., kellel ei olnud mingit seost

prefektuuriga ja olles teadlik selles, et arestialused töötasid nimelt tema maja ehitusel, pani E. K. toime

kuriteo KrK § 161 järgi. Samas on apellatsioonikohus rõhutanud, et kõrgel ametikohal töötanud politseiniku

poolt seaduste rikkumine ning oma alluvatele ebaseadusliku käsu andmine kahjustas tõsiselt politsei kui

täidesaatva riigivõimu mainet ning põhjustas olulist kahju kogu riigi huvidele.

Käsitledes prefekt E. K. nõuetele mittevastavat käitumist prefektuuri raamatupidamise korraldamisel rõhutas

kriminaalkolleegium, et 1. jaanuarist 1995 kuni 31. märtsini 1996 oli Raamatupidamise korraldamise ja

raamatupidamisandmete õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse § 4 lg 1 kohaselt X.

Politseiprefektuuri raamatupidamise eest vastutavaks isikuks asutuse tippjuhina E. K. Nimetatud seaduse § 4

lg 2 kohaselt oleks ta pidanud kirjalikult määrama majandusüksuse töötajaskonnast raamatupidamise eest

vastutava isiku. Isikult, kes määratakse raamatupidamise eest vastutavaks, võtab tippjuht eelnevalt

allkirjastatult nõusoleku, milles määratav isik tõendab, et ta tunneb raamatupidamist, on võimeline

raamatupidamist

korraldama ja on valmis võtma endale sellega seotud vastutuse. 22. mail 1995. a koostatud X.

Politseiprefektuuri raamatupidamise dokumentaalrevideerimise aktis oli viidatud selle nõude mittetäitmisele

X. Politseiprefektuuris. Jätkuvalt töötas prefektuuris pearaamatupidajana Eve Maasild, jätkuvalt teadis

prefekt, et raamatupidamine prefektuuris on korrast ära, muuhulgas ei olnud raamatupidamise arvestuse

alusel võimalik kindlaks määrata materjalide kulu ning kapitaalremondiks kulutatud rahalisi vahendeid.

E. K.u õigeksmõistmist KrK § 1411 lg 1 järgi pidas apellatsioonikohus põhjendatuks.

KrK § 161 järgi mõisteti kohtualusele karistuseks rahatrahv 200 päevamäära ulatuses, s. o 3000 krooni, KrK

§ 1844 järgi rahatrahv 100 päevamäära ulatuses, s. o 1500 krooni ja KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti talle

lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest rahatrahv 300 päevamäära ulatuses, s. o 4500 krooni.

Lisakaristuseks mõisteti E. K.-le keeld töötada kahe aasta jooksul juhtival ametikohal Eesti Vabariigi

politseisüsteemis.

AKKS § 40 kohaselt piiramatu kassatsiooni korras on Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

13. jaanuari 1998. a otsuse vaidlustanud E. K. kaitsja vandeadvokaat A. Glikman.

Kassaator ei nõustu süüdistuse formulatsiooni osalise ja valikulise esitamisega apellatsioonikohtu otsuses,

mis on vastuolus KrMK § 274 p 1 nõuetega. Ta peab seda menetlusseaduse oluliseks rikkumiseks, millega

kaasnes kohtuliku arutamise piire sätestavate menetlusnormide rikkumine. Prokuröri apellatsiooniprotesti ja

apellatsioonikohtu otsuse võrdlemisel on kassaator täheldanud KrMK § 215 nõuete eiramist ja vastuolu

AKKS § 20 lg-s 1 sätestatud läbivaatamise ulatuse piiridega. Nendest seisukohtadest tulenevalt leiab

kassaator, et menetlusnormide vaba tõlgendamisega on apellatsioonikohus rikkunud kohtualuse kaitseõigust.

Kassaator leiab, et apellatsiooniprotestis taotleti õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist motiivil, et E. K. oli

teadlik, et aresti kandvaid isikuid kasutati nimelt tema maja ehitustöödel, mitte aga sel motiivil, et E. K. oli

lubanud neid isikuid kasutada eraõiguslikul juriidilisel isikul. Sellest tulenevalt ei saanud kohtualune ennast

kaitsta muudetud süüdistuse vastu, milles ringkonnakohus teda süüdi mõistis, sest sellist süüdistust ei olnud

E. K.-le varem esitatud.

Kassaator ei nõustu sellega, et apellatsioonikohus on rõhutatult tähtsustanud süüstavaid tõendeid ja ei ole

piisavalt arvestanud KrMK §-de 19 ja 50 nõudeid. Kohus on ülemääraselt tähtsustanud ametkondliku

juurdluse käigus saadud tõendeid, andnud nendele kaitsja arvates suurema tõendusliku tähenduse, kui

kõikidele teistele kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditele. Kaitsja leiab, et E. K. pidanuks ka

menetluse käigus kinnitama ametkondlikul juurdlusel avaldatut - vaid siis saaks süüdimõistvat kohtuotsust

toetada ta ütlused. Vastuolus KrMK § 274 p 3 nõuetega ei ole kohus kassaatori arvates motiveerinud, miks ta

loeb mitteusaldusväärseiks E. K. õigustavad tõendid.

Samuti peab kassaator põhjendamatuks E. K. süüdimõistmist menetluse käigus sisustamata KrK § 1484 järgi.

Kassaator rõhutab, et käsitletu on blanketne säte, mida tuleb süüdistuses ja kohtuotsuses sisustada viitega

nendele õigusaktidele, mida süüdlane on rikkunud. Ta leiab, et viide Raamatupidamise korraldamise ja

raamatupidamise õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse § 4 lg-le 2 on ebapiisav ja piirdub vaid

kuriteokoosseisu subjekti määratlemisega. Kuriteo objektiivse külje tunnused on jäänud väidetult

määratlemata.

Kassaator taotleb Viru Ringkonnakohtu 13. jaanuari 1998. a otsuse tühistamist E. K. süüditunnistamises KrK

§ 161 ja § 1844 järgi ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära E. K. kaitsja, kes

rõhutas kassatsioonkaebuses esitatud seisukohti ja prokuröri, kes ei pidanud kassaatori seisukohti

ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseid sisaldavateks ning taotles kohtuotsuse muutmata jätmist,

l e i d i s:

Süüdistuse formulatsiooni konkreetsuse astme muutumine menetluse käigus ei too alati kaasa vajadust uue

süüdistuse esitamiseks. Oluline on rõhutada, et KrMK § 215 lg 2 kohaselt esitab prokurör kirjalikult kohtu

kaudu uue süüdistuse või muudab esitatud süüdistust siis, kui muudetud või uuena esitatud süüdistus

halvendab kohtualuse seisundit või on oma sisult oluliselt erinev varemesitatud süüdistusest. Sellises

toimimises seisneb kaitseõiguse tagamise garantii. E. K. süüdistusasja menetlemisel ei ole süüdistuse

formulatsioon muutunud seisundi halvenemise ega oluliste erinevuste mõttes.

E. K.-le KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses rõhutatakse, et süüdistatava kui prefekti juhtimisel tegutsenud

X. Politseiprefektuuris rikuti Täitemenetluse seadustiku § 87 lg 5 ja Politsei arestikambri töö juhendi p 48

nõudeid, milles sätestatakse, et haldusaresti kandmisele mõistetud isikud on kohustatud töötama kas

kinnipidamiskoha majandustöödel või töökodades ja et kinnipeetavate kasutamine töödel, mis ei ole seotud

nende endi teenindamisega, on keelatud.

Süüdistuse formulatsioonist hõlmatult on tuvastatud, et ajavahemikul 7. detsembrist kuni 14. detsembrini

1995. a kasutati V. vallas E. K. elamu ehitusel tasuta tööjõuna X. Politseiprefektuuri Arestimajas haldus- ja

kriminaalaresti kandnud isikuid, kusjuures AS S. kirjalikule taotlusele arestantide kasutamiseks andis

nõusoleku prefekt E. K. (tl 86). Jätkuvalt on E. K. andnud erinevaid selgitusi oma informeerituse kohta

selles, et arestante kasutati just tema maja ehitamisel. Viru Ringkonnakohtu 13. jaanuari 1998. a otsuses on

aga käsitletud selle politsei mainet ja riigi huve kahjustava olukorra seotust E. K. osalusega vastuoluliselt.

Kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas on esmalt tõendite analüüsi järel asutud seisukohale, et E. K. lubas

7. detsembril 1995. a AS S.-ile tasuta kasutamiseks arestimajas kinnipeetavaid isikuid, seega füüsilisele

isikule kuuluvale firmale, mille tööl ei olnud mingeid seoseid politseiprefektuuri ehitus- ja remonditöödega.

Samas on aga jõutud sisuliselt erinevale järeldusele, et E. K. kui kõrgel ametikohal töötava politseiametniku

poolt seaduse rikkumine seisnes oma alluvatele ebaseadusliku käsu andmises.Kohtu hinnangu kohaselt

kahjustas see tõsiselt politsei mainet, mis peab tagama korra ja seaduste täitmise ning põhjustab seeläbi

olulist kahju kogu riigi huvidele.

Sisuliselt erinevad hinnangud E. K. käitumise olemusele viitavad puudulikust tõendatusest tulenenud

kahtlustele, mis tulnuks tõlgendada kohtualuse kasuks.

Kriminaalasjas kogutud tõendite kogumist lähtudes tuleb E. K. tegevus seoses arestantide seadusvastase

kasutamisega hinnata prefekti kui ametiisiku kohustuste mittevastava täitmisena KrK § 162 järgi koos

tagajärgedega, mida on apellatsioonikohus õigesti käsitlenud.

E. K. süü X. Politseiprefektuuri raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises KrK § 1484 järgi on Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuses ammendavalt mõtestatud ja selles osas apellatsioonikohtu

järelduste korrigeerimiseks puudub õiguslik alus.

Käsitletu alusel juhindudes AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 13. jaanuari 1998. a kohtuotsus E. K. süüditunnistamises ja karistamises

KrK § 161 järgi, samuti talle KrK § 40 lg 1 alusel kuritegude kogumi eest mõistetud lõpliku karistuse osas.

2. Tunnistada E. K. süüdi KrK § 162 järgi ja mõista talle karistuseks rahatrahv 150 päevamäära ulatuses, s. o

2250 krooni.

3. KrK § 40 lg 1 alusel mõista E. K. lõplikuks karistuseks rahatrahv 250 päevamäära ulatuses, s. o 3750

krooni.

4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

5. E. K. kaitsja vandeadvokaat Aleksander Glikmani kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Kohtuotsus jõustub 31. märtsil 1998. a ja edasikaebamisele ei kuulu.

Eesistuja: Jüri Ilvest

Liikmed: Eerik Kergandberg, Jüri Rätsep