3-2-1-38-98 · Riigikohus

3-2-1-38-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 26. märtsil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kassaatori

esindaja vandeadvokaat L. Urge ja vastustaja esindaja vandeadvokaat R. Paroni osavõtul, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 16. märtsil 1998. a

AS Rapla Veod kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

3. detsembri 1997. a otsuse AOZT Eesti Ärikeskuse hagis AS-i Rapla Veod vastu 483 855 krooni

saamiseks.

Rapla Maakohtu 18. septembri 1997. a otsusega jäeti rahuldamata AOZT Eesti Ärikeskuse hagi AS-i

Rapla Veod vastu 483 855 krooni 20 sendi nõudes. Hagi kohaselt tellis hageja kostjalt Pärnust AS-st

Matek "Makroflexi" ja Raplast AS-st ES-Sadolini "Pinotexi" veo Moskvasse. Kaup tuli 17. juuliks

1996. a kella 9-ks toimetada Moskvasse aadressil Promõslennõi Projezd 3. Vedamise kohta koostati

rahvusvahelise kaubaveo saatedokumendid, millel kauba saajaks on märgitud hageja aadressiga

Promõslennõi Projezd 3, Moskva. 16. juulil 1996. a ületas kostja auto kaubaga Eesti tollipiiri, kuid

seisuga 14. märts 1997. a ei ole kostja kaupa hagejale üle andnud. Seega on kostja tekitanud hagejale

kahju kaotsiläinud kauba maksumuse ulatuses 472 717 krooni. Sellele lisandub viivis 5%

hüvitamisele kuuluvalt summalt aastas, arvestades vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast.

12. märtsi 1997. a seisuga on kostja kohustatud hagejale maksma viivist 11 138 krooni.

Hagi rahuldamata jätmist põhjendas maakohus sellega, et hageja pole tõendanud saatekirjas märgitud

maksete tasumist. 30. aprilliks 1997. a ei olnud hageja neid makseid teinud: AS-i Matek ja ES-

Sadolin AS-i teated, et hagejal ei ole nende ees võlgnevust on paljasõnalised, maksekorraldusi või

kassa sissetuleku- või väljaminekuordereid ei ole kohtule esitatud. Seega tulenevalt rahvusvahelise

kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) artiklist 13 p 2 puudub hagejal õigus esitada vedajale

veolepingust tulenevaid nõudeid. Kostja autojuhi hooletus kauba kaotsiminekus on leidnud

tõendamist ja tema lihtsameelne käitumine ei ole millegagi vabandatav.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse. CMR-i artikkel 17 punkti 1 kohaselt vastutab

vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest

kuni üleandmise hetkeni, samuti kauba kohaletoimetamisega mis tahes viivitamise eest. Sama artikli

punkti 2 kohaselt vabaneb vedaja vastutusest, kui kauba kaotsiminek, vigastamine või

kohaletoimetamisega viivitamine toimus nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude

esitaja poolt antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus;

kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei

suutnud vältida. Niisuguseid vedaja vastutusest vabanemise asjaolusid asjas ei esine. Kostja autojuhi

suhtes ei kasutatud vägivalda, kauba üleandmisel oli ta hooletu ning kasutati ära tema lihtsameelsust.

See ei ole käsitletav asjaoluna, millest vedaja ei võinud hoiduda või mille tagajärgi ta ei suutnud

vältida. Ka ei esine CMR-i artikli 17 punktis 4 sätestatud erilise riskiga seotud asjaolusid, mis võiksid

olla aluseks vedaja vabastamisele vastutusest. Seega vastutab kostja vaidlusaluse kauba kaotsimineku

eest.

CMR-i artikli 13 punkti 1 lause 2 kohaselt on kauba saajal oma nimel õigus teostada vedaja vastu

veolepingust tulenevaid õigusi, kui on tuvastatud kauba kaotsiminek või kui kaup ei saabunud artiklis

19 ettenähtud tähtaja möödumisel. Seega on hagejal õigus nõuda, et vedaja hüvitaks talle kauba

kaotsiminekuga tekitatud kahju. CMR-i artikli 13 punkti 2 ei ole vaidluse lahendamiseks kohaldatav,

kuna saatedokumendis märgitud maksetena on silmas peetud veoga seotud makseid, mitte aga kauba

eest tasumist, nagu ekslikult leidis maakohus.

Kassatsioonkaebuses palub kassaator ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samasse kohtusse

uueks arutamiseks. Kaebuses leitakse, et kohus on vääralt tõlgendanud CMR-i artiklit 13 p 2. CMR-i

artikli 13 p 1 kohaselt võib kauba saaja kauba kaotsimineku korral esitada kauba vedajale nõude, mis

põhineb veolepingust tuleneval õigusel. Sama artikli p-s 2 kehtestatakse, et kauba saaja, kes teostab

talle käesoleva artikli p-ga 1 antud õigusi, on kohustatud tasuma kauba saatekirjas märgitud maksed.

Saatekirjas märgitud maksed ei ole ainult veoga seotud maksed, nagu seda kitsendavalt tõlgendas

ringkonnakohus. Rapla Maakohtu istungil leidis tõendamist, et hageja ei ole kauba saatekirjades

märgitud makseid - kauba hinda - kauba saatjale tasunud. Muid makseid, s. h. vedamisega

seonduvaid, saatekirjas polegi märgitud. Seega puudub hagejal reaalne kahju ja puudub CMR artikli

13 p 2 kohaselt õigus esitada vedajale veolepingust tulenev nõue kauba kaotsimineku tõttu. Lisaks

saatekirjas näidatud maksetele ei ole hageja tasunud ka veotasu. Kuna hageja ei ole kandnud üldse

mingit reaalset kahju, siis puudub hagejal õiguslik alus kahju sissenõudmiseks nii CMR artikli 13 p 2

kui ka TsK § 222 järgi. Samuti on ringkonnakohus rikkunud TsKS § 232 lg 4 sätteid jättes

põhjendamata seisukoha, et CMR-i artiklis 13 p 2 peetakse silmas ainult veoga seotud makseid.

Samuti on ringkonnakohus rikkunud TsKS §-s 301 lg 2 sätestatut, mille kohaselt ta pidi kontrollima

maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ainult apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud

vastuväidete piires. Apellatsioonkaebus ja sellele esitatud vastuväited käsitlesid ainult CMR artikli 13

p 2 kohaldamist. Ringkonnakohus on otsuses käsitlenud aga ka osundatud konventsiooni artiklist 17

tulenevaid vedaja vastutusest vabastamise aluseid.

Vastuses kassatsioonkaebusele peetakse ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

Apellatsioonikohus on tulnud õigele järeldusele, et CMR artiklis 13 p 2 peetakse silmas veoga seotud

makseid. Eeltoodu tuleneb sellest, et CMR-i kohaldatakse ainult kauba autoveo lepingu suhtes ja

konventsiooni artikli 6 punktis 1.i on sätestatud maksud, mis tuleb kanda saatedokumendi lahtrisse

19. Mõlemal saatedokumendil on lahter 19 täitmata. Seega ei tulene kummastki veolepingust veoga

seotud maksete tasumist. CMR-i artikli 6 p 2.d sätestatud kauba deklareeritud väärtus ei ole käsitletav

saatedokumendi kohaselt tasumisele kuuluva maksena. Kauba saatja ja saaja vaheliste arvelduste

kord tuleneb nendevahelisest ostu-müügi-, mitte aga veolepingust. Hageja hinnangul on tõendatud ka

tema poolt kauba hinna tasumine saatjatele. Maakohtu vastupidine seisukoht oli vaidlustatud

apellatsioonkaebuses. Kassaatori väited veotasu tasumata jätmise osas tuleb jätta tähelepanuta, kuna

neid pole käsitletud maa- ja ringkonnakohtus. Vaidlustatud pole hageja omandiõigust veetud

kaupadele alates 16. juulist 1996. a ja vara kaotsiminekuga on kahju tekitatud omanikule. Alusetu on

kassatoori väide ringkonnakohtu poolt TsKS § 301 lg 2 rikkumise osas. Apellatsioonkaebuses

vaidlustati maakohtu otsus ka konventsiooni artiklite 17 p 1 ja 3, 23 p 1 ja 27 p 1 alusel.

Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Vedaja, kauba saatjate ja -saaja suhted vaidluses tulenevad kauba autoveo lepingust, milles kauba

vastuvõtmise ja üleandmise koht asuvad eri riikides. CMR-i artikli 1 p 1 kohaselt reguleerib

pooltevahelisi suhteid osundatud konventsioon. Konventsiooni artikli 4 kohaselt tõendatakse

veolepingut saatedokumendi koostamisega, mis artikli 9 p 1 kohaselt on nii veolepingu sõlmimise kui

ka veolepingu tingimuste tõend prima facie (kuni vastupidise tõendamiseni). Kui on tuvastatud kauba

kaotsiminek, on konventsiooni artikli 13 p 1 kohaselt saajal õigus oma nimel teostada vedaja vastu

veolepingust tulenevaid õigusi. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et sama artikli punktis 2 ei peeta

silmas kauba maksumuse tasumist, mille suurust ja tasumise korda reguleeritakse kauba saatjate ja -

saaja vaheliste ostu-müügilepingutega. Osundatud normis peetakse silmas makseid, mis tuleb tasuda

vedajale veolepingu järgi, mille tingimused prima facie sisalduvad saatedokumendis.

Saatedokumendis selliseid makseid ei sisaldunud ja nende puudumise eest ei vastuta kauba saaja.

Kogu kauba kaotsimineku korral tuleb arvestada saatedokumendis märkimisele kuulunud maksete

osas ka vedaja vastutust artikli 23 p 4 järgi. Alusetu on kaebuse väide, et hagejale pole üldse kahju

tekkinud. Vaidlust pole selles, et kauba kaotsimineku ajaks oli omandiõigus üle läinud kauba saajale.

Kahju seisneb temale kuuluva kauba kaotsiminekus.

Ekslik on kassaatori väide TsKS §-s 301 lg 2 sätestatu rikkumise kohta ringkonnakohtu poolt.

Tühistades maakohtu otsuse ja rahuldades uue otsusega hagi, pidi ringkonnakohus võtma seisukoha

selles, kas on alust vedaja vastutusest vabastamiseks konventsiooni artikli 17 järgi või mitte ka siis,

kui sellele poleks viidatud apellatsioonkaebuses või selle vastuväidetes. Apellatsioonkaebuses on aga

käsitletud ka kostja vastutust tulenevalt osundatud normist.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. detsembri 1997. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja: J. Odar

Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa