3-1-1-44-98 · Riigikohus

3-1-1-44-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 24. märtsil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Jüri Rätsep ning liikmed Lea Kalm ja Peeter

Vaher vaatas tõlgi Z. Reino osavõtul avalikul kohtuistungil piiramatu kassatsiooniõiguse korras läbi

kriminaalasja

E. A. süüdistuses

KrK § 15 lg 2-§ 101 p 2 ning § 176 lg 1 järgi.

Kohtuistungist võtsid osa süüdimõistetu E. A. kaitsja vandeadvokaat Eduard Kozik, Riigiprokuratuuri

prokurör Marge Püss ja kannatanu M. M..

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et E. A. anti kohtu alla süüdistatuna selles, et tema 8. juulil 1997. a

kella 12. 00 paiku Ida-Viru maakonnas V. vallas T.-N. maanteest 900 m kaugusel, tahtliku tapmise

eesmärgil tulistas M. M.-le kõhtu, tekitades kannatanule eluohtliku üliraske kehavigastuse. Seejärel lõi

E. A. meetripikkuse ja 5-7 cm läbimõõduga kepiga M. M.-le pähe. Löögi tagajärjel kepp purunes.

Enesekaitseks hüppas kannatanu M. M. E. A.-le selga, paiskas ta kraavi pikali ja hakkas teda peksma.

M. M.-l õnnestus E. A.-lt püstol käest ära tõmmata ja eemale visata ning seejärel sündmuskohalt

põgeneda.

Kohtueelsel menetlusel kvalifitseeriti E. A. tegevus tahtliku tapmise katsena huligaansel ajendil " s.o

KrK § 15 lg 2 - § 101 p 2 järgi. Veel süüdistati E. A.-d KrK § 176 lg 1 järgi selles, et ta põgenes vahi

alt 6. augustil 1997. a Tallinnna psühhiaatriahaiglast.

Ida-Viru Maakohtu 20. novembri 1997. a otsusega mõisteti E. A. süüdi KrK § 110 järgi ja teda karistati

arestiga 3 kuud. Süüditunnistamisel KrK § 15 lg 2-§ 176 lg 1 järgi karistati teda vabadusekaotusega 6

kuud. KrK § 40 lg 1 järgi liideti mõistetud karistused täies ulatuses ja lõplikuks karistuseks mõisteti 9

kuud vabadusekaotust. KrK § 47 sätete alusel otsustati kohtuotsust mitte pöörata täitmisele, kui E. A.

ei pane kahe aasta jooksul toime uut tahtlikku kuritegu, mille eest teda karistatakse

vabadusekaotusega.

Maakohus luges usaldusväärseks kohtualuse ütlused toimepandud tegude kohta ning jõudis

järeldusele, et E. A. tegevuses puudus huligaansel ajendil tahtliku tapmise katse koosseis. Kohus

leidis, et kohtualune on tekitanud üliraske kehavigastuse hädakaitse piiride ületamisel. Samas luges

maakohus kuriteo katseks kohtualuse põgenemise vahi alt.

Ida-Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused ja "protesti süüdimõistetu E. A., tema

kaitsja vandeadvokaat E. Kozik, kannatanu M. M. ja prokurör A. Lembit.

Süüdimõistetu ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse

tegemist; kannatanu taotles E. A. süüdi mõistmist tahtliku tapmise katse eest raskendaval asjaolul ja

tema karistamist vabadusekaotusega; prokurör taotles kohtualuse süüdi tunnistamist KrK § 15 lg 2-

§ 100 ning § 176 lg 1 järgi ning karistamist sanktsioonis ettenähtud karistusega.

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 1998. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu

otsus E. A. süüdimõistmise ja karistamise osas. E. A. tunnistati süüdi KrK § 15 lg 2-§ 101 p 2 järgi

ning KrK § 39 sätete kohaldamisega mõisteti talle karistuseks 5 aastat vabadusekaotust. KrK § 176

lg 1 järgi süüdimõistmisel karistati teda üheaastase vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 järgi mõisteti E.

A.-le lõplikuks karistuseks 5 aastat vabadusekaotust kinnises vanglas.

Ringkonnakohus tühistas Ida-Viru Maakohtu otsuse seoses kohtu järelduste mittevastavusega

faktilistele asjaoludele ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamisega.

Kriminaalkolleegium leidis, et kohtualuse ütlused ei ole usaldusväärsed ja on ümber lükatud

kriminaalasja teiste materjalidega. Kriminaalasja arutamisel ei leidnud kinnitamist E. A. ütlused selles,

et kannatanu ründas teda esimesena ja et ta tulistas enesekaitseks. Kohtukolleegium järeldas, et E. A.

soovis kannatanu surma huligaansel ajendil, sest kohtualune tulistas kannatanut elutähtsasse organisse

vähetähtsal põhjusel - tüli tõttu kannatanu M. M. ja tunnistaja D. T. vahel. Kvalifitseerides E. A.

põgenemise vahi alt kui lõpuleviidud kuriteo, märkis ringkonnakohus, et maakohus on põgenemist

ekslikult pidanud kuriteo katseks. Tegemist on lõpuleviidud kuriteoga, sest ei oma tähtsust, millise

vahemaa vahialune jõudis põgenemisel läbida või kui kaua ta viibis vabaduses.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetu E. A. ja tema kaitsja

vandeadvokaat E. Kozik.

E. A. taotleb Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse tühistamist tema süüdimõistmise ja

karistamise osas KrK § 15 lg 2-§ 101 p 2 järgi, kuna ta tegutses hädakaitseseisundis ja kehavigastuse

tekitas kannatanule ettevaatamatusest.

Kaitsja kassatsioonkaebuses taotletakse Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari

1998. a otsuse tühistamist:

1.E. A. süüditunnistamise osas KrK § 15 lg 2-§ 101 p 2 järgi ja menetluse lõpetamist;

2.KrK § 176 lg 1 järgi süüditunnistamise osas ja uue otsuse tegemist - E. A. süüdimõistmist KrK § 15

lg 2-§ 176 lg 1 järgi KrK § 47 sätete kohaldamisega;

3.E. A.-lt Virumaa haigekassa kasuks 16128 kr ja M. M.i kasuks 2407,95 kr sissenõudmises.

Kassaatori arvates ei vasta ringkonnakohtu järeldused kriminaalasja faktilistele asjaoludele, samuti on

kohus rikkunud süütuse presumptsiooni printsiipi ning kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust.

Kaitsja arvates ei kõrvaldatud kriminaalasja arutamisel kahtlust, et üliraskelt vigastatud kannatanu

polnud pärast vigastuse saamist võimeline veel pool tundi võitlema kohtualusega, samuti jäeti

tegemata vajalik kohtuballistikaekspertiis kohtualusele kuuluva relva ja padrunite suhtes.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud kaitsja seletuse,

kes toetas esitatud kassatsioonkaebusi ja prokuröri ning kannatanu arvamuse, mille kohaselt

ringkonnakohtu otsus ei kuulu tühistamisele,

l e i d i s:

Kriminaalmenetluse koodeksi § 19 lg 1 sätestab, et kohus on kohustatud tarvitusele võtma kõik

seaduses ettenähtud abinõud kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks

uurimiseks ning välja selgitama kohtualust süüstavad kui ka õigustavad asjaolud. Nii Viru

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kui ka Ida-Viru Maakohus on eelpoolnimetatud sätet eiranud

ega ole välja selgitanud kõiki kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis omakorda on kaasa

toonud põhjendamatud ja meelevaldsed järeldused tõendite usaldusvääruse või mitteusaldusväärsuse

kohta.

Ida-Viru Maakohtul tekkis kahtlus, kas kannatanu, kes oli eluohtlikult ja üliraskelt haavatud, suutis 30

minuti kestel osutada aktiivset vastupanu ründajale - heade sportlike tulemustega poksijale, võtta

temalt relv, tekitada peksmisega kehavigastusi ja põgeneda joostes sündmuskohalt 800 m kaugusele.

Maakohus väitis, et kannatanu ütlused ei ole tõepärased ega usaldusväärsed ning tegi oletuslikke

järeldusi lähtudes kuuli lennutrajektoorist ja kuuli sisenemisavast. Kohtueelsel menetlusel on läbi

viidud nii kohtumeditsiini- kui ka kohtuballistikaekspertiis, kuid ekspertidele ei ole esitatud

vastamiseks kõiki küsimusi ega kasutatud eriteadmisi, mis olid vajalikud kriminaalasja õigeks

lahendamiseks kohtus.

Kohtumeditsiiniekspertiisiga on võimalik saada andmeid, mis võimaldavad kontrollida ja hinnata

kannatanu M. M.-i käitumise ja tema toimingute kohta antud ütlusi (nt kannatanu võime pärast

üliraske kehavigastuse saamist osutada pikema aja vältel aktiivset vastupanu, läbida joostes teatud

vahemaa). Seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et küsimused esitatakse üksnes toimingu

või asjaolu võimalikkuse kohta. Otsuse kannatanu või kohtualuse ütluste tõepärasuse ja

usaldusväärsuse kohta langetab aga kohus, kes ütluste kontrollimisel ja hindamisel peab kõrvutama

neid kohtumeditsiinieksperdi arvamusega. Tuvastamaks kannatanu M. M.-i keha ja relva asendit

lasuvigastuse tekitamisel, tuleb aga määrata kompleksekspertiis, milles osalevad kohtuballistika- ja

kohtumeditsiiniekspert.

Viru Ringkonnakohus, mõistes süüdi E. A. tahtliku tapmise katses huligaansel ajendil, on kohaldanud

ebaõigesti kriminaalseadust. Kohtuotsuses sisalduv põhistus, et tapmiskatse motiivi vähetähtsuse tõttu

on tegemist tahtliku tapmise katsega raskendaval asjaolul " huligaansel ajendil, on ekslik. Ei ole õige

pidada huligaanseks ajendiks tegutsemist ilma igasuguse ajendita või soovist kasutada tähtsusetut

ajendit tapmise ettekäändena. Tapmine huligaansel ajendil pannakse toime ilmsest lugupidamatusest

ühiselureeglite ja üldtunnustatud moraalinormide vastu. Kui tapmine pannakse toime avalikus kohas,

kuid isiklikel motiividel ning süüdlase käitumises puudub soov rikkuda avalikku korda, ei ole tegemist

tapmisega huligaansel ajendil.

Kvalifitseerides E. A. vahi alt põgenemise kui lõpule viidud kuriteo, on ringkonnakohus asunud

seisukohale, et käsitletaval juhul ei oma tähtsust kohtualuse vabaduses viibimise aeg ja tema poolt

põgenemisel läbitud vahemaa. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu

toimepandud kuriteo tehioludele ja laadile.

E. A.-l õnnestus joosta Tallinna Psühhiaatriahaiglast välja 100 m kaugusele haigla parki. Tema

põgenemine toimus politseitöötajate nägemisulatuses, kes talle vahetult järele jooksid ja ka koheselt

kinni pidasid. Praktiliselt ei saanud E. A. vabaduses olla ega ka vabadust kasutada. Hinnates faktilisi

asjaolusid on kriminaalkolleegium seisukohal, et süüdimõistetu poolt jäi vahi alt põgenemine katse

staadiumi.

Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium peab kriminaalasja arutamise igakülgse, täieliku ja objektiivse

uurimise nõude rikkumist kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis takistas seadusliku

ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, siis lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-

st 2, § 63 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1.Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 1998. a ja Ida-Viru Maakohtu

20. novembri 1997. a otsused E. A. süüdistusasjas.

2.Saata kriminaalasi uueks sisuliseks arutamiseks Ida-Viru Maakohtule.

3.Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

Otsus jõustub 24. märtsil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja: Jüri Rätsep

Liikmed: Lea Kalm, Peeter Vaher