3-3-1-10-98 · Riigikohus

3-3-1-10-98

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus, 20. märtsil 1998. a.

L. Karina kassatsioonkaebuse läbivaatamine pensionäri surma tõttu saamata jäänud pensioni

maksmisest keeldumise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 19. märtsil 1998. a. läbi Ljudmila Karina kassatsioonkaebuse Viru Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 1998. a. otsusele haldusasjas nr. II-3-1/98.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Ljudmila Karina ja tema esindaja Aleksandr Gamazin.

21. juulil 1997. a. esitas L. Karina Narva Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

seadusevastaseks Narva Pensioniameti kirjalikud keeldumised 18. märtsist 1997. a. ja 20. juunist

1997. a. arvutada ümber Veronika Milo"i pension. 1995. a. oli esitatud pensioniametile avaldus,

milles paluti arvutada V. Milo"i pension ümber alates rehabiliteerimistõendi esitamisest, s.o. märtsist

1995. a. 18. märtsil 1997. a. teatas Narva Pensioniamet, et menetlus V. Milo"i pensioniasjas on

lõpetatud 26. novembril 1996. a. tema surma tõttu. 21. mail 1997. a. pöördus L. Karina uuesti Narva

Pensioniameti poole ja meenutas, et pensioniameti süül on V. Milo"i pension üle kahe aasta ümber

arvutamata. Pensioniameti 20. juuni 1997. a. vastuse kohaselt oli V. Milo"i pension kuni

30. novembrini 1996. a. 759 krooni. Kaebaja leidis, et selliste vastustega on rikutud tema õigust saada

perekonnaliikmena Riiklike elatusrahade seaduse § 59 kohaselt kätte pension, mis jäi saamata seoses

pensionäri surmaga.

Narva Linnakohtu halduskohtuniku 18. septembri 1997. a. otsusega haldusasjas nr. 3-54 rahuldati

kaebus, tunnistati täielikult seadusevastaseks Narva Pensioniameti kaevatud keeldumised ja tehti

pensioniametile ettepanek teha L. Karina avalduste järgi uued toimingud. Kohus leidis, et 1995. a.

veebruaris esitas L. Karina oma eestkostealuse V. Milo"i nimel Narva Pensioniametile Leningradi

oblasti ja Sankt-Peterburgi Riikliku Siseasjade Valitsuse Infokeskuse 20. detsembri 1994. a.

rehabiliteerimistõendi, et arvutada ümber V. Milo"i pension. Riiklike elatusrahade seaduse § 43

kohaselt arvutatakse pensioni suurust mõjutavate asjaolude tekkimisel pension ümber avalduse ja

nõutavate dokumentide esitamise kuule järgneva kuu esimesest päevast. Seega tuleb V. Milo"i

pension ümber arvutada 1. märtsist 1995. a. Narva Pensioniamet seda ei teinud. Ta lõpetas

pensionitoimiku V. Milo"i surma tõttu 26. novembril 1996. a. Vastavalt Riiklike elatusrahade seaduse

§-le 59 makstakse pensionäri surma tõttu saamata jäänud pension tema vanematele, abikaasale ja

teistele perekonnaliikmetele, kes elasid koos pensionäriga viimase surma päevani. L. Karina kui

V. Milo"i tütar kuulub nende isikute hulka. Mõiste "saamata pension" Riiklike elatusrahade seaduse

§ 59 mõttes on avaram mõistest "arvestamata pension", mida see säte ei käsitle. Vastavalt Riiklike

elatusrahade seaduse §-le 49 makstakse pensioni määrava ja väljamaksva asutuse süül õigeaegselt

kättesaamata pensionisummad tagantjärele ilma tähtajalise piiranguta.

Narva Pensioniamet esitas sellele kohtuotsusele apellatsioonkaebuse, milles palus apelleeritav otsus

tühistada, teha uus otsus ja lõpetada asja menetlus. Apellant leidis, et L. Karina nõuded ei põhine

seadusel, et pensioniamet on täitnud Riiklike elatusrahade seadust, makstes L. Karinale

pensionisumma, mis oli V. Milo"ile surma päevaks arvutatud, kuid kätte saamata. Halduskohus on

ebaõigesti tõlgendanud Riiklike elatusrahade seaduse § 49. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et

L. Karinal kui V. Milo"i hooldajal oli õigus nõuda viimase pensioni ümberarvutamist ja saada ümber

arvutatud pensioni. Perekonnaseaduse § 105 lg 4 kohaselt pole hooldaja hooldatava seaduslik

esindaja. Kohtuotsusest võib järeldada, et halduskohus käsitas L. Karinat V. Milo"i pärijana.

Pärandiks pole pärandaja õigused ja kohustused.

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 1998. a. otsusega rahuldati apellatsioonkaebus

osaliselt, tühistati apelleeritud kohtuotsus ja jäeti rahuldamata L. Karina kaebus. Ringkonnakohus

leidis, et saamatajäänud pensioni maksmine Riiklike elatusrahade seaduse § 59 alusel hõlmab vaid

seda pensioni, mis oli pensionärile välja arvutatud ja mida juba makstakse. L. Karinale maksti pärast

V. Milo"i surma viimasele väljaarvutatud pension 1996. a. novembrikuu eest. V. Milo"i pensioni pole

surma päevani ümber arvutatud. V. Milo" esitas Narva Pensioniametile avalduse arvutada pension

ümber, võttes arvesse ka seitset represseerimise aastat. Pensioni ümberarvutamisest keeldumise peale

esitas V. Milo"i esindaja kaebuse halduskohtule. V. Milo" suri enne kohtuvaidluse lõppu ja lahendit

selles asjas pole. Pensioni saamine on selline isiklik õigus, mis pensionäri surma korral ei lähe üle

pärijatele. L. Karina viide Riiklike elatusrahade seaduse §-le 49 on asjakohatu. L. Karina seletuste

kohaselt sai ta V. Milo"i surmakuu pensioni kätte. Seega pole tegemist välja võtmata pensioniga.

Ringkonnakohus juhtis halduskohtuniku tähelepanu sellele, et L. Karina kaebus oli esitatud pärast

HKS §-s 7 lg 1 sätestatud tähtaja möödumist. Halduskohus pidanuks toimima vastavalt HKS §-le 7

lg 3.

L. Karina esitas ringkonnakohtu sellele otsusele kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

kasseeritav kohtuotsus ja jätta jõusse Narva Linnakohtu halduskohtuniku 18. septembri 1997. a.

otsus. Kassaator leiab, et ebaõige on Viru Ringkonnakohtu seisukoht, et Riiklike elatusrahade seaduse

§ 59 hõlmab vaid seda pensioni, mis on pensionärile juba välja arvutatud ja mida juba makstakse.

"Saamata pension" on laiem kui "arvestamata pension". Sellist järeldust kinnitab sama seaduse § 49

lg 2, mille kohaselt pensionisummad, mis on jäänud õigeaegselt kätte saamata pensioni määrava või

maksva asutuse süül, makstakse välja tagantjärele ilma piirava tähtajata. Seda enam, et Riiklike

elatusrahade seaduse § 49 lg 2 ei täpsusta, et see õigus on ainult pensionäril. Ebaõige on

ringkonnakohtu seisukoht, et pensioni saamine on selline isiklik õigus, mis ei lähe üle pärijatele.

Esiteks osaleb kassaator käesolevas asjas mitte pärija, vaid surnud pensionäri perekonnaliikmena

Riiklike elatusrahade seaduse § 59 alusel. Teiseks, sama sätte kohaselt makstakse pensionäri surma

tõttu saamatajäänud pension perekonnaliikmetele. Ringkonnakohus on ebaõigel seisukohal, et

halduskohtunik jättis tähelepanuta, et möödunud on ühekuune halduskohtusse pöördumise tähtaeg.

Riiklike elatusrahade seaduse § 61 kohaselt võib pensioni taotleja pöörduda kohtusse kuue kuu

jooksul arvates päevast, mil ta sai teada oma õiguste rikkumisest.

Narva Pensioniameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse,et ringkonnakohtu kasseeritud

kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta jõusse. Vastuse kohaselt oli L. Karinal õigus

sellele pensionile, mis oli arvutatud V. Milo"ile viimase eluajal. L. Karinal pole õigust nõuda

V. Milo"i pensioni ümberarvutamist pärast ema surma, sest see oli V. Milo"i isiklik õigus.

Tutvunud esitatud materjalidega ja ära kuulanud protsessiosalised, Riigikohtu halduskolleegium

l e i d i s :

1. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et pensionäri surma korral tuleb perekonnaliikmetele välja

maksta üksnes pensionisumma, mis oli pensionärile surma päevaks välja arvutatud. Riiklike

elatusrahade seaduse § 59 lg 1 kohaselt makstakse saamata jäänud pension pensionäri surma korral

isikutele, kellel oli õigus saada toitjakaotuspensioni, samuti vanemale, abikaasale ja teistele

perekonnaliikmetele, kes elasid koos pensionäriga tema surma päeval, kui nad ei kuulu

toitjakaotuspensioniga kindlustatavate isikute hulka. Saamatajäänud pensionina peetakse selles sättes

silmas kogu kätte saamata pensioni, millele pensionäril oli õigus surma päeval. Seega, kui pension jäi

ümber arvutamata pensioni määrava asutuse süül, siis on pensionäri surma päevaks saamatajäänud

pensioniks pension, mida tulnuks maksta pärast pensioni ümberarvutamist.

Taotlus V. Milo"i pensioni ümberarvutamiseks esitati V. Milo"i eluajal. Sisuliselt taotles L. Karina

pärast V. Milo"i surma mitte V. Milo"i pensioni ümberarvutamist, vaid V. Milo"i surma päevaks

saamatajäänud pensioni maksmist. Kui pension jäi õigeaegselt ümber arvutamata pensioni määrava

asutuse süül, siis on õiguspärane, et saamatajäänud pensioni taotlemisel märgitakse ka pensioni

ümberarvutamise vajadust. Vastasel korral pole perekonnaliikmel võimalik kasutada Riiklike

elatusrahade seaduse §-st 59 lg 1 tulenevat õigust, s.o. õigust kätte saada kogu pension, mis

pensionäril jäi surma päevaks saamata.

2. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et kassatsioonikautsjon on tasutud ebaõiges

suuruses - 1309 krooni. Vastavalt HKS §-le 68 lg 3 on kassatsioonikautsjoni suuruseks pool

miinimumpalka. Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 1997. a. määruse nr. 245 "Palga alammäära

kehtestamine" punkti 2 kohaselt on 1. jaanuarist 1998. a. miinimumpalgaks 1100 krooni. Seega

tulnuks kassatsioonikautsjonina tasuda 550 krooni.

Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Ringkonnakohtu kasseeritud otsus kuulub tühistamisele.

Jõusse jääb Narva Linnakohtu halduskohtuniku otsus.

Juhindudes HKS §-dest 57 p. 3 ja 68 lg 3, Riigikohtu halduskolleegium

o t s u s t a b :

Rahuldada Ljudmila Karina kassatsioonkaebus.

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 1998. a. otsus haldusasjas nr.

II-3-1/98.

Jätta jõusse Narva Linnakohtu halduskohtuniku 18. septembri 1997. a. otsus haldusasjas nr. 3-

54. Tagastada Ljudmila Karinale kassatsioonikautsjon 1309 (üks tuhat kolmsada üheksa) krooni.

Määrus jõustub 6. aprillil 1998. a. teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel