3-2-1-35-98 · Riigikohus

3-2-1-35-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. märtsil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, hageja

esindaja vandeadvokaat R. Teeveeru ja kostja esindaja vandeadvokaat S. Musta osavõtul, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 9. märtsil 1998. a

Irja Nõmme kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri

1997. a otsuse Irja Nõmme hagis Raja Vallavalitsuse vastu distsiplinaarkaristuste ebaõigeks

tunnistamiseks, tööle ennistamiseks ja hüvitise saamiseks.

Hageja Irja Nõmme töötas Raja Vallavalitsuses vallasekretärina. Raja Vallavalitsuse 3. novembri

1993. a käskkirjaga karistati hagejat distsiplinaarkorras töökohustuste täitmata jätmise eest palga

maksmise peatamisega koos töölt kõrvaldamisega seitsmeks tööpäevaks, kuna ta jättis tegemata

töölepingud, vormistamata vallavolikogu istungiprotokollid ja Ü. Sääliku tööraamatu ning oli valesti

täitnud tööraamatuid. I. Nõmme vaidlustas selle karistuse Jõgeva Maakohtule 24. novembril 1993. a

esitatud hagis. Raja Vallavalitsuse 14. detsembri 1993. a käskkirjaga nr 13 lõpetati hagejaga tööleping

TLS § 86 p 6 alusel 16. detsembrist 1993. a. Töölepingu lõpetamise põhjustena käsitas vallavalitsus

30. novembril 1993. a kaastöötaja ja vallakodanike juuresolekul hageja poolset karjumist ja alusetute

süüdistuste esitamist valla sotsiaalhooldusõele, kes ei suutnud ülejäänud tööpäeva jooksul oma tööd

teha, ning hagejal varasema distsiplinaarkaristuse olemasolu.

I. Nõmme taotles hagis distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade tühistamist, tööle ennistamist,

töölt sunnitud puudumise aja eest 71 636 krooni ja tööraamatu kinnipidamise eest 47 995 krooni

väljamõistmist. Ü. Sääliku tööraamatu täitmise aluseks pidi olema vallavanema kirjalik korraldus,

mida hagejale ei esitatud. Hageja oli 20. augustist kuni 26. oktoobrini 1993. a haige ning seetõttu ei

olnud tal võimalik volikogu istungiprotokolle vormistada. Hageja käitumine ei olnud süüline. Hageja

oli eelnevalt määratud distsiplinaarkaristuse vaidlustanud ja seega ei saanud tegemist olla

süstemaatilise töökohustuste rikkumisega TLS § 103 mõttes.

Maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et 3. novembri 1993. a määratud

distsiplinaarkaristus on põhjendatud. Vallavalitsus ei venitanud tööraamatu kätteandmisega, sest

16. detsembrist 1993. a kuni 13. jaanuarini 1994. a oli hageja haige. Talle arvestati ning maksti selle

aja eest ka haigusraha. Vallavalitsusel oli võimatu tööraamatut kätte anda, kuna hageja ei olnud ise

tööraamatu kättesaamisest otseselt huvitatud. Kohus leidis, et kuna distsiplinaarkaristuse määramine

ja töölepingu lõpetamine oli õiguspärane, siis puudub kohtul alus analüüsida ja hinnata hageja

rahalisi nõudeid.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi 3. novembril 1993. a

määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, sellega seonduvalt sunnitud töölt puudumise aja eest

hüvitise saamiseks ja hageja tööle ennistamiseks.

Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt on maakohus ebaõigesti järeldanud, et hagejale oli 3. novembri

1993. a käskkirjaga distsiplinaarkaristus töölt kõrvaldamisena määratud õigesti. Nimetatud käskkirja

kohaselt käsitas kostja hageja süüteona viimase poolt töölepingute vormistamata jätmist,

tööraamatute ebaõiget täitmist, vallavolikogu I koosseisu IX ja X istungjärkude protokollide ja

Ü. Sääliku tööraamatu vormistamata jätmist ning tööraamatute registri mittepidamist. Kostja ei ole

hagejat karistades arvestanud TDS § 8 lg 1 sätet, mille kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla

ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega, ega

ka sama seaduse § 2 p-s 1 sätestatut, mille kohaselt töötajapoolne töökohustuste rikkumine on

käsitletav distsiplinaarsüüteona üksnes töötaja süü olemasolul. Ringkonnakohus leidis, et hageja

nõuded nimetatud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks ja töölt sunnitud puudumise aja eest

4. novembrist kuni 12. novembrini 1993. a hüvitise 297 krooni väljamõistmiseks on põhjendatud,

kuna distsiplinaarkaristuse määramine ei olnud seaduslik.

Hageja 30. novembri 1993. a toimepandud süütegu saab käsitada ka TLS § 103 lg 2 märgitud

esmakordse jämeda töökohustuste rikkumisena ning tööandjal oli olemas formaalne alus TLS § 86

p 6 järgi töölepingu lõpetamiseks, kuid käesoleval juhul ei olnud töölepingu lõpetamine otstarbekas.

TLS § 119 lg 1 ette nähtud keskmise palga maksmist iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva

eest saab nõuda üksnes siis kui töötaja ei taotle enda tööle ennistamist. Käesoleval juhul kuulub

hageja tööle ennistamisele, mistõttu ei saa ta nõuda TLS § 119 lg-s 1 ettenähtud hüvitist. Seega ei

oma tähtsust asjaolu, kas tööraamat jäi hagejale kätte andmata kostja süül või mitte.

Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti muutmata

maakohtu otsus hageja tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise väljamõistmiseks. Hageja on

seisukohal, et ringkonnakohus on TLS § 119 lg 1 vääralt kohaldanud, mis on viinud ebaõige

kohtulahendini. Kohus ei tuvastanud kas tööraamat jäi talle kätte andmata kostja süül või mitte. TLS

§ 74 lg 2 sätestab, et tööandja on kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve

töölepingu lõpetamise päeval. TLS § 119 lg 1 sätestab tööandja vastutuse tööraamatu kinnipidamise

eest. Tööandja ebaseaduslik tegevus tööraamatu kinnipidamisel ei anna töötajale võimalust

töövaidluse ajal mujale tööle asuda.

Ringkonnakohus on jätnud võtmata seisukoha asjaolude suhtes, mis puudutavad hageja tööraamatu

kinnipidamist. Kostja ei ole fikseerinud kirjalikku keeldumist tööraamatu vastuvõtmise kohta. Samuti

ei ole kostja kirja teel kutsunud hagejat tööraamatule järele. Tööraamat anti hagejale siis, kui ta esitas

maakohtule täiendava hagiavalduse tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks.

Vastuses kassatsioonkaebusele palus kostja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Tööandjal ei ole

kohustust tööraamatut pakkuda kui töölepingu lõpetamisel seda vastu ei võeta.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt TsKS § 347 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Ringkonnakohtu seisukoht, et TLS § 119 lg 1, mille kohaselt on tööandja tööraamatu kinnipidamisel

kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest

kuni tööraamatu kätteandmiseni, kuulub kohaldamisele ainult juhul, kui töötaja ei taotle tööle

ennistamist, ei rajane seadusel. TLS § 74 lg 2 järgi on tööandja kohustatud andma töötajale

tööraamatu töölepingu lõpetamise päeval või tööraamatu nõude esitamise päeval, kui töötaja

töölepingu lõpetamise päeval tööraamatud vastu ei võtnud. Tööandja vastutus tööraamatu

kinnipidamise eest TLS § 119 alusel ei olene sellest, kas töötaja taotleb tööle ennistamist või mitte.

Tööandja on kohustatud maksma töötajale TLS § 119 lg-s 1 ettenähtud hüvitist, kui ta on jätnud

tööraamatu kätte andmata vastuolus TLS § 74 lg-s 2 sätestatuga. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul tuvastada, kas kostja on süüliselt viivitanud tööraamatu kätteandmisega või mitte.

Kuna Riigikohus saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks, siis on hagejal tulenevalt TsKS

§-dest 57 lg 1 ja 58 lg 1 õigus taotleda kostjalt tema kasuks 1770 krooni väljamõistmist advokaadi abi

eest Riigikohtus kohtukulude nimekirja esitamisega enne asja sisulise läbivaatamise lõpetamist

apellatsioonikohtus.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 1997. a otsus osas, millega

jäeti muutmata maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmises tööraamatu kinnipidamise eest

hüvitise saamiseks ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

apellatsioonikohtule. Muus osas jätta otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada advokaadibüroole Lõhmus & Teeveer 19. jaanuaril 1998. a tasutud kautsjon 480

(nelisada kaheksakümmend) krooni.

Eesistuja: L. Laarmaa

Liikmed: J. Luik, T. Vernik