3-2-1-34-98 · Riigikohus

3-2-1-34-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. märtsil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostja

E. Uiga osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. märtsil 1998. a

Endel Uiga kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

8. detsembri 1997. a otsuse Tartu linna hagis Endel Uiga vastu omandiõiguse tunnustamises,

vara väljanõudmiseks võõrast ebaseaduslikust valdusest ning Endel Uiga vastuhagis Tartu

Linnavalitsuse korralduse tühistamiseks ja Endel Uiga omandiõiguse tunnustamiseks.

Hageja taotles 30. aprillil 1997. a esitatud hagis tunnustada tema omandiõigust Tartus Niidu 9 asuvale

elamule. Elamu omanik Olev Niitmaa suri 10. juulil 1991. a seadusjärgsete pärijateta ja testamenti

tegemata. Tema pärandvara läks üle riigile. Selle kohta andis notar välja 27. jaanuaril 1995. a riigi

isikus Tartu Linnavalitsuse rahandusosakonnale seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse. Pärandvara

koosnes ühekorruselisest puitelumajast pinnaga 38,7 m2, 1/2 mõttelist osa kaevust,

kanalisatsioonikaevust, piiretest ja väravast. Tartu Linnavalitsuse 14. veebruari 1995. a korraldusega

nr 170 võeti vara Tartu linna munitsipaalomandisse. Kuna E. Uiga teeb takistusi elamu valdamisel,

sest ta ei ole vaatamata omaniku korduvatele nõudmistele elamut vabastanud, taotles hageja elamu

välja nõuda E. Uiga ebaseaduslikust valdusest. Nõude aluseks tõi hageja asjaõigusseaduse §-d 68

lg 1, 80 ja 81.

Vastuhagis taotles E. Uiga tunnustada tema omandiõigust elamule. Hagi põhjenduste kohaselt kinkis

O. Niitmaa majavalduse temale 22. jaanuaril 1989. a suulise tehinguga. Ta oli enne surma O. Niitmaa

hooldaja. O. Niitmaa ei jõudnud teha notariaalset kinkelepingut ega testamenti. E. Uiga pärijaks

tunnistamise avalduse jättis Tartu Maakohus 30. märtsi 1992. a määrusega rahuldamata. Kostja leidis,

et ta on AÕS § 110 alusel alates 1. detsembrist 1994. a omandanud elamu igamisega. Seetõttu on

Tartu Linnavalitsuse 14. veebruari 1995. a korraldus nr 170 ebaseaduslik. Hageja nõue on AÕS § 48

järgi aegunud.

Tartu Linnakohus rahuldas hagi ja tunnustas Tartu linna omandiõigust Niidu 9 elamule ning kohustas

kostjat lõpetama elamu ebaseadusliku valduse ja selle välja andma Tartu linnale. Vastuhagi jättis

kohus rahuldamata. Linnakohtu otsuse motiivide kohaselt suri O. Niitmaa testamenti tegemata.

Sugulasi, kes oleksid seadusjärgseteks pärijateks, tal ei olnud. Pärimisõiguse tunnistus on välja antud

kooskõlas 1991. a kehtinud pärimise korraga. Pärija on riik. Vastavalt TsK § 433 ja 244 sätetele oli

elamu võõrandamine võimalik vaid notariaalselt tõestatud või sellega võrdsustatud lepingu alusel.

TsK § 536 ei lugenud seadusjärgseks pärijaks pärandaja õepoega. Seega ei saanud kostja Niidu 9

elamu omanikuks ei kinkimise ega ka pärimise teel. Linnavolikogu linnavarade komisjoni koosoleku

protokolliline otsus, millega aktsepteeriti kostja omandiõigust Niidu 9 majale ja selle juurde

kuuluvale maale, ei oma juriidilist tähendust, kuna see otsus tehti enne pärimisõiguse tunnistuse

väljastamist.

Tartu Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et pole

tõendatud O. Niitmaa poolt oma eluajal Tartus Niidu 9 asuva majavalduse omandiõiguse loovutamine

kinke teel kostjale, ega O. Niitmaa poolt soovi avaldamine pärandada majavaldus kostjale. AÕS

§ 110 lg 1 ja 2 sätestatud vallasasja omandamine igamisega ei kuulu kohaldamisele. Esimeses lõikes

sätestatud viieaastase tähtaja kulgemine algas vastavalt AÕS RakS §-le 7 alates 1. detsembrist

1993. a. Teises lõikes sätestatud omandi tekkimine igamisega ei toimunud, sest pole tõendatud

vormivea tõttu kehtetu tehingu sõlmimine, millega vara omandiõigus kostjale üle läks. Kostja viide

hagi aegumisele ei ole asjakohane, sest AÕS §-s 48 sätestatud hagi aegumise üheaastane tähtaeg

kehtib valduse kaitse hagide osas. Tartu linn on esitanud E. Uiga vastu mitte valduse vaid omandi

kaitse hagi.

Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada apellatsioonikohtu otsuse. Kostja leidis, et ta on

majavalduse seaduslik valdaja. Ta elas majas, hooldas onu ja oli majja sisse kirjutatud. Suuline

kinkeleping tehti 22. jaanuaril 1989. a sugulaste juuresolekul ja see oli üheselt mõistetav. Hiljem

andis O. Niitmaa ka E. Uigale maja võtmed. AÕS § 36 lg 2 alusel piisab valduse omandamiseks

senise valdaja ja omandaja kokkuleppest ja AÕS § 35 lg 3 järgi loetakse valdus heauskseks kuni pole

tõendatud vastupidist. Kostja leidis, et vastavalt AÕS §-le 81 on tema omanik, kuna omandiõiguse

tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et omand on tekkinud õiguslikul alusel. Notar andis

ekslikult Tartu Linnavalitsusele välja pärimisõiguse tunnistuse, sest vaidlusalune vara ei ole

peremehetu ja elamu võtmine linna elamufondi on õigustühine.

Vastuses kassatsioonkaebusele palus vastustaja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Sissekirjutus

ei ole aluseks omandiõiguse tekkimisele. Igamist ei ole toimunud, sest E. Uiga on alates 1993. aastat

pöördunud Tartu linna poole sooviga saada maja linnalt endale. Seega ei ole E. Uiga majavaldust

enda omaks pidanud.

Kolleegiumi istungil jäi E. Uiga kaebuses toodu juurde ning palus tühistada apellatsioonikohtu

otsuse.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 1 ja 2 alusel osas, millega

rahuldati Tartu linna hagi.

Tuvastatud asjaolude alusel leidis apellatsioonikohus õigesti, et Niidu 9 elamu omandiõigus läks

pärast O. Niitmaa surma TsK § 557 lg 1 p 2 alusel üle riigile. Elamu endine omanik suri 1991. aastal

seadusjärgsete pärijateta ja testamenti tegemata. Kinkelepingut O. Niitmaa ja kostja vahel ei

tuvastatud. Apellatsioonikohtu põhjendus AÕS § 110 kohaldamatusest on seaduslik. Alates

29. detsembrist 1994. a välistas AÕS RakS § 13 lg 2 redakstioon ehitisele kui vallasasjale

omandiõiguse tekkimise igamisega, sest osundatu kohaselt ehitise kui vallasasja omandamine ei

toimu leiu ja igamisega.

Apellatsioonikohus, lugedes põhjendatuks linnakohtu otsuse motiivid, leidis, et hageja on Niidu 9

elamu omanik ja omandiõigus vaidlusalusele elamule on tekkinud pärimisõiguse tunnistuse ja

linnavalitsuse korralduse alusel. Pärimisõiguse tunnistus anti 27. jaanuaril 1995. a välja riigile. Kuna

seaduse alusel päris vara riik, siis ei saanud pärimisõiguse tunnistuse alusel omanikuks linn. Seega

samastas apellatsioonikohus riigi ja kohaliku omavalitsuse. Kas ja millise õigusakti alusel andis riik

linnale üle pärimise teel saadud vara, kohtuotsusest ei selgu. Vabariigi Valitsuse seaduse (kuni

21. märtsini 1995. a kehtinud redaktsioonis) § 3 kohaselt valdas, kasutas ja käsutas riigi vara riik.

Maakonna valitsemiskorralduse seaduse (kehtis kuni 1. jaanuar 1996. a) § 8 lg 1 p 2 kohaselt oli

maavalitsuse ülesandeks riigi omandisse kuuluva vara käsutamine vastavalt Vabariigi Valitsuse

korraldustele ja määrustele.

Kohtuotsusest ei selgu asjaolud ja neid kinnitavaid tõendid, mille alusel kohus tegi järelduse kostja

valduse ebaseaduslikkuse kohta. Kostja väitis, et ta oli O. Niitmaa hooldaja 1989. aastast ning ta

kasutas maja onu eluajal, pärast onu surma elas majas, tegi remonti ja oli ka sisse kirjutatud. Kohus

neile väidetele hinnangut ei andnud. Millal ja kelle elamut kostja valdama ja kasutama asus, pole

kohus samuti tuvastanud. Apellatsioonikohus on sellega rikkunud TsKS § 232 lg 4, mille kohaselt

otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida

kohus kohaldas.

Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 8. detsembri 1997. a otsus tühistada osas, millega jäeti

muutmata linnakohtu otsus, millega tunnustati Tartu linna omandiõigust Niidu 9 elamule ja

nõuti see välja E. Uiga valdusest. Selles osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale

apellatsioonikohtule. Muus osas jätta apellatsioonikohtu otsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada E. Uigale 19. detsembril 1997. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

Eesistuja: J. Odar

Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa