3-1-3-9-98 · Riigikohus

3-1-3-9-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. märtsil 1998. a.

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus: eesistuja Lea Kalm ning liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg vaatas avalikul kohtuistungil kohtuvigade parandamise korras läbi kriminaalasja

E.M. süüdistuses KrK § 141 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 15 lg 2 järgi.

Menetlusosalisena võttis kohtuistungist osa Riigiprokuratuuri prokurör Marge Püss.

Tallinna Linnakohtu 22. novembri 1998. a otsusega tunnistati E.M. süüdi KrK § 141 lg 2 p-de 3 ja 4 ning

§ 15 lg 2 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks. KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele

osaliselt eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus, mõistes lõplikuks karistuseks kuus aastat ja üheksa kuud

vabadusekaotust kinnises vanglas ning rahatrahvi 1500 krooni ulatuses.

E.M. tunnistati KrK § 141 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 15 lg 2 järgi süüdi selles, et ta 20. veebruaril 1996. a kella

19. 45 paiku, olles alkoholijoobes Tallinnas P mnt xxx asuvas AS V kaupluses, suunates püstoli Makarov

maketi müüja O.H-le, tõmbas lahti kassa sahtli ja hõivas sellest 1500 krooni. Kauplusest väljumisel peeti

kohtualune müüjate ja poekülastajate poolt kinni ning röövitud vara tagastati kauplusele.

Apellatsioonkaebuses taotles kohtualune E.M. talle süüksarvatud kuriteo ümberkvalifitseerimist KrK § 140

lg 2 p-de 1, 3 ja 4 järgi ning enda karistamist rahatrahviga.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. jaanuari 1997. a otsusega jäeti linnakohtu otsus

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Riigiprokuröri asetäitja Alar Kirsi avalduses kohtuvigade parandamiseks taotletakse Tallinna Linnakohtu

22. novembri 1996. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. jaanuari 1997. a otsuste

muutmist põhjendusega, et kohtud on E.M. süüditunnistamisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust.

Avaldaja rõhutab, et kõigi KrK § 141 lg-s 2 loetletud kvalifitseerivate asjaolude arvestamine eeldab nende

asjaolude esinemist tegelikkuses, mitte aga kannatanu teadvuses ja seega ei saa ka KrK § 141 lg 2 p-s 3

nimetatud asjaolu olla erandiks. Seega saab avaldaja arvates tegu olla kvalifitseeritud KrK § 141 lg 2 p 3

järgi vaid siis, kui röövimisel kasutati ehtsat relva või relvasarnast eset, millega süüdlane ka tõepoolest oleks

saanud oma ähvarduse realiseerida.

Avaldaja peab vääraks ka E.M. teo kvalifitseerimist KrK § 141 lg 2 p 4 järgi ja seda põhjendusega, et

lukustamata sahtel ei saa olla käsitatav lukustuse või tõkkena, mis oleks mingiks takistuseks vara juurde

pääsemisel.

Kokkuvõtvalt leiab avaldaja, et E.M. kuritegu tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 141 lg 1 ja § 15 lg 2 järgi

ning mõista talle lõplikuks karistuseks kolm aastat ja üks kuu vabadusekaotust ning 1500 kr rahatrahvi.

Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör avalduses sisalduvat taotlust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära prokuröri seletuse,

l e i d i s :

Kohtuvigade parandamise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

13. jaanuaril 1998. a otsuses V. P. süüdistusasjas KrK § 141 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi on asutud seisukohale, et

tegu ei saa kvalifitseerida KrK § 141 lg 2 p 3 järgi juhul, mil isik kasutas röövimise toimepanemiseks relva

maketti. Seega tuleb tühistada vaidlustatud kohtuotsused E.M. süüditunnistamise osas KrK § 141 lg 2 p 3 ja

§ 15 lg 2 järgi.

Samas puudub käesoleva kriminaalasja läbivaatamisel põhjendatud vajadus asuda ümber hindama Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. veebruari 1994. a otsuses J.T. süüdistusasjas KrK § 139 lg 2 p 3 järgi esitatud

seisukohta küsimuses, kuidas sisustada vara asukohta pääsemist takistanud tõkke kõrvaldamist varavastaseid

kuritegusid kvalifitseeriva asjaoluna. Seega ei kuulu rahuldamisele Riigiprokuröri asetäitja avalduses

sisalduv taotlus tühistada Tallinna Linnakohtu 22. novembri 1996. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 27. jaanuari 1997. a otsused E.M. süüditunnistamise osas KrK § 141 lg 2 p 4 ja § 15

lg 2 järgi.

Nõustudes Riigiprokuröri asetäitja poolt kohtuvea parandamise avalduses sisalduva taotlusega E.M.le

mõistetava karistuse määra osas ning arvestades selle kriminaalasja tehiolusid, peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium põhjendatuks mõista E.M.le karistus KrK § 39 alusel alla sanktsiooni alammäära.

Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrK §-st 39 ning AKKS § 39 lg 2 p-st 2, § 63 p-st 3, § 64 p-dest 3 ja 4

ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s :

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 22. novembri 1996. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 27. jaanuari 1997. a otsused E.M. süüditunnistamise ja karistamise osas KrK

§ 141 lg 2 p 3 ja § 15 lg 2 järgi ning talle KrK § 41 järgi mõistetud karistuse osas.

2. Karistada E.M. KrK § 141 lg 2 p 4 ja § 15 lg 2 järgi vabadusekaotusega kolmeks aastaks kinnises

vanglas.

3. KrK § 41 alusel liita mõistetud karistusele Tallinna Linnakohtu 13. detsembri 1995. a otsusega

mõistetud karistus osaliselt ning lugeda E.M. lõplikuks karistuseks kolm aastat ja üks kuu

vabadusekaotust kinnises vanglas.

4. Muus osas jätta Tallinna Linnakohtu 22. novembri 1996. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 27. jaanuari 1997. a otsused muutmata.

5. Riigiprokuröri asetäitja avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada osaliselt.

Riigikohtu otsus jõustub 17. märtsil 1998. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Lea Kalm

Liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg