3-2-1-33-98 · Riigikohus

3-2-1-33-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. märtsil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja T. Vernik, hageja

J. Sokko, kostja I. Marksoni ja tema esindaja vandeadvokaat H. Otti osavõtul, vaatas läbi avalikul

kohtuistungil 2. märtsil 1998. a

Inge Marksoni kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

13. novembri 1997. a otsuse Juho Sokko, Helena Saagimi ja Daisy Sokko hagis Inge Marksoni

vastu elamu kasutuskorra kindlaksmääramiseks ja õiguste rikkumise kõrvaldamiseks.

Pärnu Linnakohtule 13. mail 1996. a esitatud hagis taotlesid hagejad AÕS § 72 alusel majavalduse

Pärnus Väike-Posti 25b kasutuskorra kindlaksmääramist vastavalt kaasomanike enamuse 25. märtsi

1996. a otsusele ja kohustada kostjat mitte tegema takistusi teistele kaasomanikele majavalduse

kasutamisel ja valdamisel vastavalt kindlaksmääratud kasutuskorrale.

Kostja leidis, et asjas tuleb menetlus TsKS § 218 p 3 alusel lõpetada, kuna samade poolte vaidluses

sama hagieseme üle samadel alustel on olemas jõustunud kohtuotsus: elamu kasutuskord on kindlaks

määratud Pärnu Linnakohtu 25. mai 1993. a otsusega.

Pärnu Linnakohus rahuldas hagi. Kostjat kohustati kasutama elamut Pärnus Väike-Posti 25b

kaasomanike enamuse otsuse kohaselt ja mitte tegema takistusi teistele kaasomanikele elamu

kasutamisel. Otsuse kohaselt on poolte kaasomandis Väike-Posti 25b, kus Juho Sokkole kuulub 4/10

mõttelist osa, Helena Saagimile - 2/10 mõttelist osa, Daisy Sokkole - 3/10 mõttelist osa ja kostjale -

1/10 mõttelist osa. Faktiliselt on kaasomanike kasutuses elamu järgmiselt: J. Sokko kasutuses on 22,

1 m2, tema osale vastab 54, 68m2; H. Saagimi kasutuses on 34, 4 m2, tema osale vastab 27, 34 m2;

D. Sokko kasutuses on 12, 2 m2, tema osale vastab 41 m2; kostja kasutuses on 54, 5 m2, tema osale

vastab 13, 67 m2.

Kohus leidis, et menetlus ei kuulu lõpetamisele TsKS § 218 p 3 alusel, kuna hagi on esitatud teisel

alusel, kui see, mille kohta on tehtud 25. mai 1993. a kohtuotsus. Nimetatud kohtuotsus tugines AÕS

RakS § 25 lg-ga 1 kehtetuks tunnistatud TsK §-le 121, mis reguleeris elamu kasutuskorra määramist.

AÕS § 72 ei reguleeri elamu kasutuskorra kindlaksmääramist, vaid kaasomandi valdamist ja

kasutamist. Kohus leidis, et haginõudeks on elamu kasutamine enamuse otsuse kohaselt. Nõue on

tingitud kostja kui väiksema mõttelise osa omaniku mittenõustumisest kaasomanike enamuse

25. märtsi 1996. a otsusega. Kohus leidis, et elamu kasutamine vastavalt kaasomanike enamuse

otsusele ei riiva kostja kui ühe kaasomaniku huve.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse protsessinormide olulise rikkumise tõttu.

Hagiavalduses paluti AÕS § 72 alusel kindlaks määrata elamu kasutuskord vastavalt kaasomanike

otsusele ja kohustada kostjat mitte tegema takistusi teistele kaasomanikele majavalduse kasutamisel

vastavalt kindlaksmääratud korrale. Rikkudes TsKS § 230 lg 1 p 1, mille kohaselt ei tohi kohus

ületada poole nõuete piiri, kohustas linnakohus kostjat kasutama elamut vastavalt kaasomanike

enamuse otsusele. Sellist nõuet hagejad ei ole aga esitanud. Apellatsioonikohus leidis, et hagejate

nõue elamu kasutuskorra kindlaksmääramiseks ei kuulu rahuldamisele, kuna kaasomanike enamus on

seda oma otsusega juba teinud. Kostja ei ole kaasomanike enamuse otsust kohtus vaidlustanud.

Põhjendamatu on kostja taotlus asjas menetluse lõpetamiseks TsKS § 218 p 3 alusel, kuna poolte

vahel on sama vaidlus samadel alustel ja asjaoludel lahendatud 25. mai 1993. a kohtuotsusega.

Hagejad on kohtusse pöördunud teisel alusel, milleks on AÕS § 72 lg 1 kohaselt kaasomanike

enamuse otsus, mis on tehtud pärast 25. mai 1993. a kohtuotsust.

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja lõpetada asjas menetluse.

Kaebuse kohaselt ei ole hagejad esitanud kohtule nõuet kohustada kostjat mitte tegema takistusi

teistele kaasomanikele majavalduse kasutamisel ja valdamisel vastavalt kaasomanike otsusele. Kostja

leidis, et ringkonnakohtul ei olnud õigust ilma hagejate vastava nõudeta rakendada tsiviilõiguste

kaitse viisina kohtuotsuses märgitud kohustuse panemist. Kohtud on asunud ekslikult seisukohale, et

hagi on esitatud teisel alusel, kui tsiviilasjas nr 2-35/1993. Kohus on jätnud tähelepanuta, et mõlemas

tsiviilasjas on hagejad taotlenud majavalduse kasutuskorra kindlaksmääramist seetõttu, et nende

kasutuses on väiksem osa elamu kasulikust pinnast, kui neile kuulub omandiõiguse järgi.

Asjaõigusseadus ei sätesta, et kaasomandis oleva asja kasutuskord peab tingimata vastama omandi

kuuluvuse suhtearvule. Kohus pidanuks asjas menetluse lõpetama TsKS § 218 p 3 alusel, sest hagi oli

esitatud faktiliselt samadel asjaoludel kui tsiviilasjas nr 2-35/1993.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidsid hagejad, et kostja väide hagide samasusest, on ekslik.

Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsKS § 230 lg 1, sest hagejad taotlesid kaasomandis oleva elamu

kasutuskorra kindlaksmääramist vastavalt kaasomanike otsusele, kuna kostja keeldus selle otsuse

täitmisest.

Kolleegiumi istungil palusid kostja ja tema esindaja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja asjas

menetluse lõpetada kaebuses esitatud põhjustel. Hageja J. Sokko jäi kirjalikus vastuses toodud

seisukohtade juurde.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

Õige ei ole kostja väide, et kohus pidanuks asjas menetluse lõpetama TsKS § 218 p 3 alusel, kuna

25. mai 1993. a kohtuotsusega on elamu kasutuskord kindlaks määratud. Nimetatud otsus on tehtud

enne asjaõigusseaduse jõustumist 1. detsembril 1993. a. Elamu kasutuskorra määras kohus kindlaks

tuginedes TsK § 121 lg-le 1, mille kohaselt teostavad kaasomanikud kaasomandi valdamist,

kasutamist ja käsutamist ühisel kokkuleppel, lahkarvamuste korral lahendab vaidluse kohus mistahes

kaasomaniku hagi alusel. AÕS § 72 lg 1 kohaselt valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja aga

kokkuleppel või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa

ühises asjas. Kui ühise asja kasutamiseks on olemas kaasomanike enamuse otsus, kuid mõni

kaasomanikest leiab, et selle otsusega rikutakse tema õigusi ühisele asjale, võib ta AÕS § 72 lg 5

alusel pöörduda kohtusse nõudega, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks

vastavalt kõigi kaasomanike huvidele. Seda pole kostja teinud.

Riigikohtu tsiviilkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga 13. mail 1996. a esitatud hagi

aluseks oleva asjaolu kohta: kostja ei täida kaasomanike enamuse otsust ühise asja kasutamiseks.

Kuna kaasomanike enamuse 25. märtsi 1996. a otsusega oli elamu kasutuskord juba kindlaks

määratud, siis jättis ringkonnakohus õigesti selles osas hagi rahuldamata. Kaasomanike enamuse,

kellele kuulub suurem osa ühises asjas, õigus otsustada ühise asja valdamine ja kasutamine, tuleneb

seadusest ja ei vaja täiendavalt tunnustamist kohtus.

Põhjendamatu on kostja väide, et ringkonnakohus on pannud temale kohustuse ilma hagejate

sellekohase nõudeta. Üheks tsiviilõiguste kaitse viisiks on kohustuse täitmisele sundimine (TsÜS

§ 112 lg 2 p 2). Selline nõue hagiavalduses esitatigi: kohustada kostjat mitte tegema takistusi teistele

kaasomanikele majavalduse kasutamisel vastavalt kindlaksmääratud korrale. Seega on 13. mail

1996. a esitatud hagi ese erinev 25. mai 1993. a kohtuotsusega lahendatud hagi esemest, milleks oli

nõue elamu kasutuskorra kindlaksmääramiseks. Olles tuvastanud, et kostja ei kasuta ruume

kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kohustas kohus põhjendatult kostjat seda tegema.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. novembri 1997. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

Eesistuja: J. Luik

Liikmed: H. Jõks, Vernik