3-2-1-32-98 · Riigikohus

3-2-1-32-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. märtsil 1998. a.

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 2. märtsil 1998. a.

Vabariigi Valitsuse kassatsioon-kaebuse alusel Tallinna Ringkonna-kohtu tsiviilkolleegiumi

14. novembri 1997. a otsuse Andrei Jefimovi hagis Eesti Vabariigi vastu alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud moraalse ja materiaalse kahju 540 869 krooni hüvitamiseks.

Andrei Jefimov vahistati 15. veebruaril 1993. a kahtlustatavana kuritegude toimepanemises KrK

§ 141 lg 2 p-de 2 ja 5 ning § 195 lg 2 järgi. Valga Maakohtu 14. juuni 1994. a otsusega kriminaalasjas

nr 1-270/94 mõisteti hageja süüdi KrK § 195 lg 2 järgi ning karistati ühe aasta ja kuue kuulise

vabadusekaotusega kinnises vanglas, kus ta viibis kuni 15. augustini 1994. a. Tartu Ringkonnakohtu

21. septembri 1994. a otsusega kriminaalasjas nr II-1-180/94 Valga Maakohtu otsus tühistati osas,

millega hageja oli süüdi mõistetud ja hageja mõisteti õigeks.

8. jaanuaril 1996. a. esitatud hagis palus A. Jefimov riigilt välja mõista ebaseadusliku

süüdimõistmisega tekitatud moraalse kahju 500 000 krooni ja materiaalse kahju 40 869 krooni

Põhiseaduse (PS) § 25, TsK § 451, TsÜS § 24 lg 3, § 112 lg 2 p 4 ja § 172 ning rahandusministri

16. juuni 1993. a määrusega nr 91 kinnitatud juurdlus-, uurimis- ja prokuratuuriorganite ning kohtute

ebaseaduslike tegudega isikutele tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramise ja hüvitamise ajutise

korra alusel (edaspidi rahandusministri määrus). Hagiavalduse põhjenduste kohaselt rikkusid

õiguskaitseorganid ebaseadusliku vabaduse võtmise ja süüdimõistmisega hagejale põhiseadusega

tagatud õigusi ning tekitasid talle materiaalset ja moraalset kahju. Materiaalne kahju koosnes

saamatajäänud töötasust 39375 krooni, kulutustest hammaste raviks 1390 krooni ja kulutustest

terviseuuringuteks 103 krooni. Moraalne kahju seisnes vanglas talutud üleelamistes, mida põhjustas

asjaolu, et hageja isa oli töötanud Kinnipidamiskohtade Ametis ja kaasvangid püüdsid selle eest kätte

maksta; perekond jäi ilma ülalpidamisest ja suhted komplitseerusid; halvenes tervis ja kahjustus

hageja maine.

Tallinna Linnakohtu 27. märtsi 1997. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus leidis, et hageja

nõuded on tõendamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on vastutus juurdlus-, eeluurimis- ja prokuratuuriorganite ning

kohtu ebaseadusliku tegevusega kodanikele tekitatud kahju eest sätestatud TsK §-s 451, mille

kohaselt hüvitatakse riigi poolt seadusega ettenähtud korras kahju, mis on tekitatud kodanikule

ebaseadusliku süüdimõistmise, ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmise, tõkendina vahi alla

võtmise ebaseadusliku kohaldamise jne. tagajärjel ning kahju hüvitatakse olenemata ametiisikute

süüst. Rahandusministri määrusega sätestati, et ebaseaduslikult süüdistatavana vastutusele võetud

isikutele hüvitatakse kaotatud töötasu ja vara, mida ei ole võimalik tagastada.

Kohus leidis, et moraalse kahju tõendamiseks esitatud kaks tõendit, mis kinnitasid, et hageja isa

töötas Kinnipidamiskohtade Ametis vahetult enne hageja vahi alla võtmist ja sellelt pinnalt

kaasvangidega tekkinud konflikti tõttu paigutati hageja paljukohalisest kambrist väikesesse kambrisse

ning hageja esindaja seletused kohtuistungil ei ole piisavad, et tõendada 500 000 krooni suurust

moraalset kahju. Väide, et moraalset kahju tekitati hageja maine ja nime kahjustamisega, jäi

paljasõnaliseks. Moraalse kahju nõude jättis kohus rahuldamata tõendamatuse tõttu.

Kohus jättis rahuldamata nõude kulutuste hüvitamiseks, mida hageja tegi hammaste raviks ja

terviseuuringuteks. Hageja ei tõendanud põhjuslikku seost haiguste ja vahi all pidamise ning

ebaseadusliku süüdimõistmise vahel.

Kohus jättis rahuldamata saamatajäänud töötasu nõude, kuna hagejal ei olnud töökohta vahi alla

võtmise ajal. Õiguslikku tähendust ei oma asjaolu, et hageja oli esitanud avalduse tööle asumiseks.

Töölepingut sõlmitud ei olnud.

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 1997. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega oli

jäetud rahuldamata hagi moraalse kahju hüvitamiseks ja tehti selles osas uus otsus, millega moraalse

kahju hüvitamiseks mõisteti riigilt välja 500 000 krooni hageja kasuks. Linnakohtu otsus jäeti

muutmata osas, millega hagi materiaalse kahju hüvitamiseks oli jäetud rahuldamata.

Apellatsioonikohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikkus linnakohus protsessiõiguse norme. Otsus ei

vasta TsKS § 228 lg 1 ja § 232 lg 4 nõuetele. Kohus jättis osaliselt hindamata hageja esitatud tõendid

ning jättis tuvastamata, milliseid hageja isiklikke õigusi rikuti.

Apellatsioonikohus leidis, et PS § 20 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isiku-puutumatusele

ning vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Hagejalt vabaduse võtmine ja

süüdimõistmine ei olnud seaduslikud, sest hageja mõisteti hiljem õigeks. PS § 17, 20 ja 26 kohaselt ei

tohi kellegi au ega head nime teotada; igaühel on õigus vabadusele, isikupuutumatusele ning

perekonna- ja eraelu puutumatusele. Hageja ebaseadusliku kinnipidamise ja süüdimõistmisega rikuti

hageja isiklikke õigusi ja sellega moraalse kahju tekitamine on tõendatud. Üldteadaolevalt on

kuritegude toimepanek ühiskondlikult taunitav ning kellegi süüdiolevana käsitamine teotab head

nime ja au. Kinnipidamiskohas viibimine võtab võimaluse elada tavapärast elu. Ebaseadusliku

vabaduse võtmisega rikuti hageja õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Apellatsioonikohus leidis, et PS § 25 mõtte kohaselt on igaühel õigus talle tekitatud moraalse kahju

hüvitamisele. Moraalse kahju olemasolu tõendas hageja oma seletustega kohtuistungil ning

dokumentaalsete tõenditega, mis kinnitasid, et hageja pidi kinnipidamiskohas taluma erilist pinget.

Moraalne kahju seisnes vanglas talutud rängas moraalses surves hageja isa pikaajalise töötamise tõttu

Kinnipidamiskohtade Ametis, perekondlike suhete halvenemises ja üleelamistes seoses perekonna

raskesse majanduslikku olukorda jäämisega, tervise halvenemises kinnipidamiskohas ja

ebaseaduslikust süüdimõistmisest tulenenud isikliku maine kahjustamises.

Moraalse kahju iseloomu ja ulatuse hindamisel arvestas apellatsioonikohus lisaks eeltoodule

ebaseadusliku vabadusekaotuse kestvust 1,5 aastat ja leidis, et hagejal on õigus hüvitisele 500 000

krooni. Kahju hüvitamise kohustus on riigil TsK § 451 alusel olenemata ametiisikute süüst.

Apellatsioonikohus leidis, et linnakohus jättis õigesti materiaalse kahju hüvitamise nõude

rahuldamata. TsK § 451 alusel kahjude hüvitamise kord ei näinud ette raviks ja terviseuuringuteks

tehtud kulutuste hüvitamist. Kahjude hüvitamise korra kohaselt lähtuti saamatajäänud töötasu

arvutamisel kinnipidamise momendil saadud kuupalgast. Hagejal ei olnud töökohta kinnipidamise

momendil ja soov tööle asuda ei ole samastatavtöölepingu sõlmimisega.

Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada apellatsioonikohtu otsuse osas, millega kostjalt mõisteti

välja 500 000 krooni hagejale tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks. Apellatsioonikohus ei

arvestanud TsÜS §-s 172 lg 3 ja 4 sätestatut, mille kohaselt, kui isiklikke õigusi on rikutud, otsustab

kohus asjaolude kohaselt, kas sellega on tekitatud moraalset kahju; hüvitise suuruse määramisel

arvestab kohus tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu. Apellatsioonikohus rikkus TsKS § 232

lg 4 sätteid jättes otsuses märkimata tuvastatud asjaolud ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldus,

et hagejale 500000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmine on põhjendatud.

PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja

materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiseadus ei seleta moraalse kahju mõistet - üksnes kehtestab

põhimõtte, et moraalne kahju tuleb hüvitada. TsÜS § 26 kohaselt võib isik nõuda moraalse kahju

hüvitamist seaduses sätestatud juhtudel. Seega saab nõude aluseks olla konkreetne seadus, mis annab

võimaluse nõuda moraalse kahju hüvitamist. Sellist seadust hageja kinnipidamiskohast vabanemise

ajal ei olnud.

Apellatsioonikohus on ekslikult kohaldanud moraalse kahju hüvitamise alusena TsK §-i 451.

Seaduseks TsK § 451 mõttes on NSVL ÜNP 18. mai 1981 a seadlus "Kahju hüvitamise kohta, mida

kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklikud ja ühiskondlikud organisatsioonid, samuti

ametiisikud oma ametikohustuste täitmisel" ning sellega kinnitatud "Juurdlus-, eeluurimis- ja

prokuratuuriorganite ning kohtu ebaseaduslike tegudega kodanikule tekitatud kahju hüvitamise korra

põhimäärus" (edaspidi põhimäärus). Nimetatud põhimäärus ei näe ette moraalse kahju hüvitamist.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja esindaja, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Apellatsioonikohus on esitatud tõendeid hinnanud eraldi ja kogumis. Kostja seisukoht,

et TsK § 451 alusel ebaseadusliku tegevusega kodanikule tekitatud moraalset kahju hüvitada ei saa,

kuna seda ei näe ette põhimäärus, on põhjendamatu. Põhiseaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt

kehtivad enne põhiseaduse vastuvõtmist välja antud õigusaktid pärast põhiseaduse jõustumist niivõrd,

kuivõrd need ei ole vastuolus põhiseadusega. Põhiseadusega on kehtestatud igaühe õigus nii

materiaalse kui ka moraalse kahju hüvitamisele.

Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada osas, millega hageja kasuks mõisteti

riigilt välja 500 000 krooni alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks.

Muus osas ei ole kassatsioonkaebuses kohtuotsust vaidlustatud ja kolleegium seda osa

apellatsioonikohtu otsusest läbi ei vaata (TsKS § 336 lg 1).

Apellatsioonikohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnormi. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

moraalse kahju hüvitamise vaidluse lahendamisel ei ole kohaldatavad hageja kinnipidamiskohast

vabastamise ajal 1994. a kehtinud TsK § 451 (alates 1. jaanuarist 1998. a TsK § 451 lg 1), millega

sätestati vastutus juurdlus-, eeluurimis- ja prokuratuuriorganite ning kohtu ebaseadusliku tegevusega

kodanikele tekitatud kahju eest ning põhimääruse ja rahandusministri määrusega kehtestatud kord

TsK § 451 rakendamiseks. Need õigusaktid reguleerivad ebaseadusliku tegevusega kodanikele

tekitatud varalise kahju hüvitamist, aga mitte moraalse kahju hüvitamist alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud moraalse kahju eest.

Kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 2 kohaselt on kriminaalmenetluse ülesanne kuritegude kiire

ja täielik avastamine, süüdlaste väljaselgitamine ja seaduse õige kohaldamise tagamine, et igaüks, kes

on toime pannud kuriteo, saaks õiglase karistuse, ja et ühtegi süütut ei võetaks kriminaalvastutusele

ega mõistetaks süüdi. Seega ei saa ebaseaduslikuks pidada juurdleja, uurija, prokuröri ega kohtu

tegevust kriminaalmenetluse ülesannete täitmiseks, kui see on toimunud seaduse kohaselt.

Apellatsioonikohus on tuvastanud, et hageja õigust vabadusele rikuti hagejalt vabaduse võtmisega.

Hageja kandis vabadusekaotuslikku karistust süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemisega muutus hagejalt vabaduse võtmine alusetuks.

PS § 20 kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Vabaduse võib võtta ainult

seaduses sätestatud juhtudel ja korras. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt

tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Õigusvastasena tuleb käsitleda nii alusetut kui ka

ebaseaduslikku vabaduse võtmist. Seejuures on TsÜS § 172 järgi kohtu otsustada, kas isiklike õiguste

rikkumisega on tekitatud moraalset kahju; moraalse kahju hüvitamist on õigus nõuda ka siis, kui

isiklikke õigusi rikuti enne 1994. a 1. septembrit. Kolleegium leidis, et kuna pärast põhiseaduse

vastuvõtmist ja enne riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise

seaduse jõustumist 1. jaanuaril 1998. a., ei reguleeritud seadusega alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud moraalse kahju hüvitamist eraldi, siis kuulub alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

moraalne kahju hüvitamisele PS § 25 alusel.

Alusetult vabaduse võtmisega kaasnesid paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega

tekitatud moraalne kahju ei vaja eraldi tõendamist. Küll aga vajab määratlemist moraalse kahju eest

väljamõistetava hüvitise suurus. TsKS § 172 lg 4 kohaselt arvestab kohus hüvitise suuruse

määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu.

Kolleegium leidis, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud moraalse kahju puhul hüvitise

määramisel peab kohus arvestama kriminaalprotsessi üldpõhimõtetest tulenevate teatud erisustega.

Kuna õigusemõistmist teostatakse põhimõttel, et isikud on seaduse ja kohtu ees võrdsed olenemata

mistahes asjaoludest, siis tuleb kohelda võrdselt ka neid isikuid, kellelt õigusemõistmise käigus oli

alusetult vabadus võetud ja kellele tekitatud kahju peab hüvitama riik. Võrdse kohtlemise põhimõttest

lähtudes peavad hüvitised olema võrreldavad. Hüvitis peab olema võrreldav ühiskonna üldise heaolu

tasemega, hüvitise tasemes valitseva järjepidevusega ja olema sõltuvuses perioodist, mille eest

hüvitist makstakse. Moraalne kahju ei ole otseselt rahas mõõdetav, selle eest makstav rahaline hüvitis

on ühiskonnas kokkuleppeline ja tavaliselt seadusega reguleeritud. Seetõttu ei saa alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud moraalse kahju hüvitamise suurust seada sõltuvusse üksnes kahju hindaja

soovist. Neid juhiseid arvestades peab apellatsioonikohus määrama mõistliku ja õiglase hüvitise.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. novembri 1997. a. otsus osas, millega

Andrei Jefimovi kasuks mõisteti riigilt välja 500 000 (viissada tuhat) krooni alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks ja selles osas saata asi uueks läbivaatamiseks

samale apellatsioonikohtule.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Eesistuja L. Laarmaa

Liikmed: J. Luik, T. Vernik