3-2-1-31-98 · Riigikohus

3-2-1-31-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. märtsil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, AS-i Proba

esindaja vandeadvokaat L. Urge osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. märtsil 1998. a

AS-i Eesti Hoiupank kassatsioon-kaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

10. novembri 1997. a otsuse AS Eesti Hoiupank avalduses AS Proba vastu pankroti

väljakuulutamiseks.

22. juulil 1996. a esitatud pankrotiavalduses nõudis AS Eesti Hoiupank AS-i Proba pankroti

väljakuulutamist. Pankrotiavaldus rajanes 18. jaanuari 1994. a laenulepingust nr 183 ja selle lisadest

nr 1 24. maist 1994. a ja nr 3 24. aprillist 1995. a tuleneval nõudel. Võlgnik on laenanud

võlausaldajalt kokku 6 189 485 krooni laenu ja intresside tasumise lõpptähtpäevaga 30. aprillil

1999. a. Seisuga 17. juuli 1996. a võlgneb laenusaaja kokku 16 936 048 krooni, sellest laenu põhiosa

6 169 485 krooni, viivis 9 365 576 krooni ja intressid 1 400 987 krooni. Laen on 26. aprilli 1995. a

pandilepingu järgi tagatud pandiga, mille esemeks on motell "Laagna". Pandieseme väärtus 20. mai

1996. a hindamisakti järgi 1 800 000 krooni. Vaatamata pankrotihoiatusele võlgnik võlga pole

tasunud. 14. novembril 1996. a täpsustas AS Eesti Hoiupank oma võlanõuet. Seisuga 25. november

1996. a oli AS-i Proba võlgnevus 26 853 272 krooni.

Narva Linnakohus jättis 14. aprilli 1997. a otsusega pankrotiavalduse rahuldamata. Kohtu

põhjenduste kohaselt olid pankrotiavalduse esitamise ajal võlakohustused tagatud pandiga ning kuni

1. veebruarini 1997. a kehtinud Pankrotiseaduse (PankrS) redaktsiooni § 11 lg 1 ja alates

1. veebruarist 1997. a kehtiva PankrS redaktsiooni § 11 lg 2 p 2 kohaselt sellisel juhul

pankrotimenetlust ei algatata. Pandieseme väärtuse osas tuleb aluseks võtta 1. aprilli 1995.a

hindamisaktis ja pandilepingus märgitud panditud vara väärtus 1405 tuhat USD, mitte aga väidetav

turuväärtus 1 800 000 krooni 20. mai 1996. a hindamisakti järgi. AS Proba täitis lepingutingimusi

võla tagasimaksmisel kuni 1995. aasta juunikuuni. Seoses intresside tasumatajätmisega hõivas AS

Eesti Hoiupank motelli "Laagna" territooriumi ja pani sinna relvastatud valve, mille tulemusel katkes

motelli majanduslik tegevus. Võlausaldajal oli õigus nõuda pandieseme müüki. Poolte vahel käib

lepingulistest suhetest ja kahju hüvitamisest tulenev vaidlus, mis lahendatakse hagimenetluses.

Viru Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt olid

pankrotiavalduse esitamise ajal võlakohustused tagatud pandiga ja linnakohus jättis õigesti PankrS

§ 11 lg 2 p 2 alusel pankroti välja kuulutamata. Samuti leidis ringkonnakohus, et kuna

pankrotiavalduse esitamise aluseks olid nii laenuleping ühes lisadega kui ka pandileping ning AS

Proba on esitanud hagi pandilepingu rikkumisest tuleneva kahjutasu ja viivise nõudes, siis käib poolte

vahel vaidlus, mis tuleb lahendada hagimenetluses. Seega põhineb pankrotiavaldus nõudel, mis pole

selge.

Kassatsioonkaebuses palus kassaator ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale kohtule. Kaebuse kohaselt on väär ringkonnakohtu seisukoht, et

pankrotiavalduse esitamise hetkel olid võlakohustused tagatud pandiga ning seetõttu puudus alus

pankroti väljakuulutamiseks. Pandilepingu sõlmimise ajal oli pandieseme väärtus 18 200 000 krooni,

kuid pantija poolt oma kohustuste rikkumise tõttu panditud asja hoidmisel on see pankrotiavalduse

esitamise ajaks vähenenud. Seega ei ole nõue pandiga tagatud täies ulatuses ja puudus alus

pankrotiavalduse rahuldamata jätmiseks PankrS § 11 lg 2 p 2 alusel. Põhistamata on seisukoht, et

pandieseme hinna määramisel tuleb lähtuda pandilepingus märgitust. Samuti on apellatsioonikohus

ekslikult leidnud, et kassaatori nõue on ebaselge, kuna võlgnik on Tallinna Linnakohtule esitanud

hagi AS-i Eest Hoiupank vastu pandilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kassaatori

nõue ei tulenenud pandilepingust ning sellest tulenevad suhted ei muuda võlanõuet ebaselgeks.

Pankrotiavaldus põhineb laenulepingul ja selle lisadest tuleneval võlanõudel. See võlanõue on

põhjendatud ja selge. Laenulepingut ja sellest tulenevate kohustuste täitmatajätmist võlgnik

vaidlustanud pole. Seega on ringkonnakohus ekslikult kohaldanud PankrS §-i 141 ja jätnud

kohaldamata sama seaduse paragrahvi 16 lg 1.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis vastustaja, et kassatsioonkaebus on alusetu ja kohus ei ole

rikkunud materiaalõiguse norme. Samuti esitatakse täiendavaid, ringkonnakohtu otsuses märkimata

põhjendusi, miks tuleb nõue lahendada hagimenetluses.

Kolleegiumi istungil jäi võlgniku esindaja vastuses toodud seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsKS § 347 p 1 alusel materiaalõiguse normi

väära kohaldamise tõttu muutmisele põhjenduste osas.

AÕS § 279 lg 4 kohaselt on lisaks põhinõudele pandiga tagatud ka kõrvalnõuded, sealhulgas intressid

ja leppetrahv, kui seaduses või lepingus pole sätestatud teisiti. Pandieseme müügihind selgub selle

müümisel ja ei pankrotimenetluse algatamise otsustamisel ega algatatud pankrotimenetluse käigus

pea ega saagi tuvastada, kas pandieseme müügist saadud rahast piisab tagatud nõude rahuldamiseks

või mitte. 26. aprilli 1995. a notariaalselt tõestatud pandilepingu kohaselt pantis AS Proba AS-le Eesti

Hoiupank 18. jaanuari 1994. a laenulepingu nr 183 ja selle lisadest tulenevate kõikide nõuete täitmise

tagamiseks motelli "Laagna" hooned. Pandieseme väärtus pandilepingu kohaselt oli 1405 tuhat USD

ja pandiga tagati ka kõik kõrvalnõuded, sealhulgas intressid, leppetrahv, pandi esemele tehtavad

kulutused, kohtukulud ja pandi müügiga seotud kulutused. Seega on AS-i Eesti Hoiupank nõue

võlgniku vastu PankrS § 11 lg 2 p 2 mõttes pandiga täielikult tagatud. Kooskõlas PankrS § 141 p 1

sätestatuga - kui pärast pankrotimenetluse algatamist ilmnevad sama seaduse paragrahvis 11 lg 2

punktis 2 nimetatud asjaolud - jättis ringkonnakohus seaduslikult pankrotiavalduse rahuldamata.

Kuna pankrotiavaldus tuli rahuldamata jätta seoses sellega, et nõue on pandiga täielikult tagatud, siis

selles asjas ei tõusetu küsimust, kas pankrotiavaldus põhineb selgel nõudel või mitte.

Väär on ringkonnakohtu järeldus, et kuna pankrotiavalduse aluseks oli ka pandileping ja võlgnik on

esitanud hagi selle rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks, siis ei ole nõue selge. See põhjendus

kuulub ringkonnakohtu otsusest väljajätmisele. Nõue pandilepingu rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamiseks ei muuda iseenesest ebaselgeks tagatavat, laenulepingust tulenevat nõuet.

Pankrotiavalduse aluseks oli võlgniku laenulepingust tulenev võlg ja kohus pole põhjendanud, miks

see võlanõue pole selge. Küll võib kohus laenulepingust tuleneva nõude PankrS § 11 lg 3 p 2 alusel

lugeda ebaselgeks, kui võlgnik vaidlustab viiviste suuruse TsK § 194 lg 1 alusel. Pankrotiavalduse

aluseks oleva nõude võib TsK § 229 alusel viiviste osas muuta ebaselgeks ka vaidlus selle üle, kas

võlgniku majandustegevuse süülise katkestamisega põhjustati tema poolt kohustise mittetäitmine.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 4, kolleegium

o t s u s t a s:

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. novembri 1997. a otsus muuta põhjenduste osas.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Advokaadibüroole Teder & Rask 9. detsembril 1997. a tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

Eesistuja: J. Odar

Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa