3-2-2-3-98 · Riigikohus

3-2-2-3-98

M Ä Ä R U S

Tartus 9. märtsil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 9. märtsil 1998. a

Leonardo-Aleksander Laessoni teistmisavalduse alusel Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 1997. a otsuse Leonardo-Aleksander Laessoni hagis Lea ja Anatoli

Kiri vastu kinkelepingu õigustühiseks tunnistamiseks.

Saare Maakohtu 8. mai 1997. a otsusega jäeti rahuldamata 12. jaanuaril 1995. a surnud Vilhelmine

Schmiedebergi pärija Leonardo-Aleksander Laessoni hagi Anatoli Kiri ja Lea Kiri vahel 16. jaanuaril

1996. a sõlmitud Kuressaares Suur-Põllu 28 asuvate hoonete " mõttelise osa kinkelepingu kehtetuks

tunnistamiseks. Hageja nõudis kinkelepingu kehtetuks tunnistamist ORAS-e §-s 18 lg 1 ning TsÜS §-

s 66 lg 2 ja 3 sätestatud alustel, kuna kinkelepinguga muudeti õigusvastaselt võõrandatud vara

omandivormi enne asja läbivaatamist ÕVVTK keskkomisjonis. Otsuse põhjenduste kohaselt anti

9. veebruaril 1995. a surnud Julie-Vilhelmine Kreppile kuulunud Suur-Põllu 28 majavaldus

Kingissepa Rajooni TSN Täitevkomitee 11. detsembri 1956. a otsuse nr 205 alusel vaibevarana üle

kommunaalosakonnale. Kommunaalosakond müüs selle majavalduse 20. augustil 1956. a. Anatoli

Kirile. ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 26. aprilli 1995. a otsuse nr 4/132 järgi on Vilhelmine

Schmiedeberg esitanud avalduse Kursssaares Suur-Põllu tn 28 majavalduse ja Suur-Põllu tn 26

majavalduse tagastamise suhtes, kuid taotlused jäeti rahuldamata, kuna ei ole aset leidnud nimetatud

majavalduste õigusvastane võõrandamine omandireformi aluste seaduse § 6 lg 1 tähenduses. See

otsus jäeti muutmata ÕVVTK keskkomisjoni 7. detsembri 1995. a ja 18. jaanuari 1996. a otsusega

ORAS § 17 lg 5 alusel, kuna Vilhelmine Schmiedebergi tütrele 5000 rubla kompensatsiooni

maksmine oli kooskõlas Eesti NSV MN 20. veebruari 1989. a määrusega. Vaidlustatud kinkeleping

sõlmiti 16. jaanuaril 1996. a, seega peale ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni ja keskkomisjoni otsust,

millega ei tunnistatud Suur-Põllu 28 elamut omandireformi objektiks. Maakohus leidis, et kuna

hageja ei ole lepingu pool, ega kingitud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud

isik, siis ei ole kinkelepinguga tema õigusi rikutud ega vabadusi piiratud ning tal puudub alus

kinkelepingu vaidlustamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 1997. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Kuna

kinkelepingu objekt pole omandireformi objektiks, ei pidanud asja kaasama ÕVVTK Saare

maakonnakomisjoni esindajat.

Teistmisavalduses paluti ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale

kohtule. Avalduse kohaselt sai avaldaja 1. oktoobril 1997. a teada uutest asjaoludest: ÕVVTK Saare

maakonnakomisjoni 24. septembri 1997. a otsustest nr 7/25 ja 7/26. Nende otsustega tühistati Saare

Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsuse aluseks olnud sama komisjoni 26. aprilli 1995. a otsus

nr 4/132 ja otsusega 7/26 tunnistati Vilhelmine Schmiedeberg õigustatud subjektiks 1/3 mõttelise osa

suhtes Suur-Põllu tn 28 hoonetest. Need asjaolud ei olnud teada Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 23. septembri 1997. a istungil kuid mõjutavad oluliselt kohtuotsust. Kaks päeva

enne L.-A. Laessoni avalduse teistkordset arutamist ÕVVTK keskkomisjonis 16. jaanuaril 1996. a,

kinkis A. Kiri temale kuulunud " mõttelist osa elamust tütar L. Kirile. Sellega muutusid oluliselt

avaldaja kui pärija võimalused maja tagasi saada.

Vastustajad palusid kirjalikus vastuses teistmisavalduse rahuldamata jätta.

Kolleegium leidis, et kohtuotsuse teistmiseks alust ei ole.

TsKS § 350 lg 1 ja lg 2 p 1 kohaselt võib jõustunud kohtuotsuseid uuesti läbi vaadata uute asjaolude

ilmsikstulekul. Silmas peetakse selliseid asjaolusid, mis asja lahendamise ajal olid küll olemas, kuid

ei olnud ega võinud olla avaldajale teada. Samuti on teistmiseks nõutav, et eelmärgitud asjaolud

mõjutasid kohtuotsuse tegemist ühe või teise protsessiosalise kasuks või kahjuks. Nii hagiavalduses

kui ka apellatsioonkaebuses tugines hageja sellele, et ta on omadireformi õigustatud subjektiks

omandireformi aluste seaduse alusel, kuid ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni poolt pole teda

õigustatud subjektiks tunnistatud. Seda asjaolu arvestades kohus ka vaidluse lahendas. Avalduses

märgitud asjaolud on tekkinud alles pärast asja läbivaatamist, mistõttu need ei kuulunud ega saanudki

kuuluda hagi alusesse ega saa seega olla teistmise aluseks.

Seoses õigusvastaselt võõrandatud vara omandivormi muutmise keeluga, mis oli sätestatud

omandireformi aluste seaduse § 18 kuni 2. märtsini 1997. a kehtinud redaktsioonis, peab kolleegium

vajalikuks selgitada järgmist. Osundatud sättes tuleb mõiste "omandivorm" tõlgendamisel arvestada

kuni asjaõigusseaduse jõustumiseni kehtinud omandiseaduse §-s 2 lg 2 sätestatut, mille kohaselt

omand Eesti Vabariigis esines eraomandina, juriidilise isiku omandina, munitsipaalomandina ja riigi

omandina. Seadus võis ette näha ka teisi omandivorme. Seega füüsilisele isikule kuuluvat omandit

peeti eraomandiks ja ühe füüsilise isiku vara võõrandamisel teisele füüsilisele isikule muutus vara

omanik, mitte aga omandivorm.

Juhindudes TsKS §-st 354 lg 3, kolleegium

m ä ä r a s:

Jätta Leonardo-Aleksander Laessoni avaldus Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

3. oktoobri 1997. a otsuse teistmiseks rahuldamata.

Eesisuja J. Odar

Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa