3-2-1-29-98 · Riigikohus

3-2-1-29-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. aprillil 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Vernik, Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi ja OÜ Lebor esindaja

vandeadvokaat L. Glikmani osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 20. aprillil 1998. a

OÜ Lebor kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

24. novembri 1997. a otsuse Eesti Vabariigi hagis AS-i Lebor vastu rendilepingute kehtetuks

tunnistamiseks ning 690638 krooni saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt kuulus Tallinnas Tatari 39 asuv polikliinik struktuuriüksusena endise NSV

Liidu relvajõudude koosseisu. Vabariigi Valitsuse 9. mai 1994. a korralduse nr 298-k järgi tuli Tatari

39 hoone pärast Vene Föderatsiooni relvajõududelt ülevõtmist anda Justiitsministeeriumi haldusse.

Vene Föderatsiooni esindaja kirjutas hoone üleandmis-vastuvõtmisaktile alla 31. mail 1994. a ning

Kaitseministeerium andis 6. juuni 1994. a aktiga Justiitsministeeriumile üle hoonete kompleksi ja

6. juuli 1994. a aktiga kõik sellega seotud lepingud ja neist tulenevad nõuded. Hoonete ülevõtmisel

selgus, et need on AS-i Lebor (nüüd OÜ Lebor) valduses sõjaväeosaga nr 87525 1. novembril 1991. a

ja Kaitseministeeriumiga 19. oktoobril 1992. a sõlmitud rendilepingute alusel. Hagis taotleti

rendilepingute kehtetuks tunnistamist, kuna need on vastuolus seadusega. TsK § 477 alusel taotleti

kostjalt Eesti riigi arvel alusetult säästetud 690 638 krooni väljamõistmist.

Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse motiivide kohaselt tunnistati Eesti

Vabariigi Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsusega endise NSV Liidu relvajõudude

struktuuriüksuste halduses olevad hooned, rajatised, relvastus ja muu vara Eesti Vabariigi

territooriumil Eesti Vabariigi omandiks ning keelati kõik tehingud selle varaga ilma Valitsuse loata.

Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1992. a määrusega nr 215 kehtestati, et kõik endise NSV Liidu

relvajõudude formeeringutega sooritatud tehingud, mis on kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega, tuleb

ümber vormistada Kaitseministeeriumis. AS-i Lebor ja sõjaväeosa nr 87525 vahel 1. novembril

1991. a sõlmitud rendilepingu oli 2. aprillil 1992. a kooskõlastanud Riigikantselei. Rendileping oli

sõlmitud vastavuses tolleaegsete seadustega ning see vormistati ümber 19. oktoobril 1992. a.

Vaidlusaluse lepingu lõpetamiseks seaduslikud alused puuduvad. Rendiseaduse § 20 kohaselt jääb

leping kehtima ka uue omaniku suhtes. TsK § 477 alusel ei saa kostjalt 690 638 krooni välja mõista,

kuna ta kasutab hooneid rendilepingu alusel.

Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tunnistas vaidlustatud

rendilepingud kehtetuks, kohustas kostjat vabastama ruumid Tatari 39 ja saatis asja 690 638 krooni

nõudes linnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tuginedes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 21. detsembri 1994. a otsusele III-4/A-10, leidis apellatsioonikohus, et NSV Liidu

relvajõud ja tema struktuuriüksused ei saanud olla Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate maa-

alade, ehitiste ja objektidega tehtavate tehingute legaalseks subjektiks. Teostatud tehingute

ümbervormistamisel tuli Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1992. a määruse nr 215 kohaselt Eesti Vabariigi

Kaitseministeeriumil arvestada valitsuskomisjoni seisukohta. Eesti Vabariigi Riigikantselei

11. augusti 1994. a kirjast nr 18-2/369 ilmneb, et valitsuskomisjoni seisukoht sõjaväeosaga sõlmitud

rendilepingu suhtes puudub. Seega ei saanud olla seaduslik sõjaväeosa ja kostja vaheline rendileping.

Tehingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 51 lg 1 kohaselt on selline tehing kehtetu.

Kaitseministeeriumiga 19. oktoobril 1992. a sõlmitud rendilepingu kehtetuks tunnistamist põhjendas

apellatsioonikohus sellega, et EV Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsuse p-ga 3 keelati kõik

tehingud Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate maade, hoonete, rajatiste, relvastuse,

lahingutehnika, varustuse ja muu varaga, mis kuuluvad endise NSV Liidu relvajõudude

struktuuriüksustele, ilma Vabariigi Valitsuse loata. Valitsuse luba ei saa asendada EV Riigikantselei

kooskõlastus sõjaväeosaga sõlmitud rendilepingule. Kaitseministeerium ei saanud 19. oktoobril

1992. a rendilepingut sõlmida, kuna sel ajal ei olnud hooned tema bilansis.

Asjaolu, et Justiitsministeerium võttis vastu renditasu ei saa käsitleda tehingute aktsepteerimisena.

Ruumide eest tasumine on igati põhjendatud. Seega on ka Kaitseministeeriumi ja AS-i Lebor

19. oktoobril 1992. a sõlmitud rendileping Tatari tn 39 asuva hoone osas kehtetu TsK § 51 lg 1 alusel

kui seadusega vastuolus olev tehing.

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Apellatsioonikohus on rikkunud

materiaal- ja protsessiõiguse norme. Kassatsioonkaebuse väite kohaselt vaatas kohus läbi

Justiitsministeeriumi kui tsiviilprotsessi teovõimet mitteomava riigiasutuse apellatsioonkaebuse.

Seega ei ole otsust Eesti Vabariigi osas tehtud. Kuna kohus tuvastas, et protsessiosaliseks on õigus- ja

teovõimetu ministeerium, pidi ta menetluse lõpetama.

Apellatsioonikohtu otsus ei ole vastavuses TsKS §-de 228 lg 1, 229, 232 lg 4 ja 313 lg 1 sätetega:

kohtuotsus peab põhinema seadusel ja olema põhjendatud. Kohus on jätnud otsuses kajastamata

kostja väited ega ole motiveerinud, miks ta nendega ei nõustu. Õigusemõistmine ja õigele otsusele

jõudmine eeldab kummagi poole põhiliste väidete analüüsi. Kohus rikkus TsKS § 319 p 3, kuna

kohtul puudusid protsessuaalsed alused saata asi 690 638 krooni nõudes esimese astme kohtusse

uueks läbivaatamiseks. Sellega kaasnes TsKS § 70 lg 1 rikkumine. Kuna hageja ei ole esitanud

piisavalt selget nõuet ega põhjendanud oma kalkulatsioone, kuulunuks hagi rahuldamata jätmisele.

Seadus ei näe ette hagejale "uue võimaluse" andmist hagihinna täpsustamiseks.

Apellatsioonikohtu otsuses puudub viide konkreetsele seadusele, millega AS-i Lebor ja NSVL

sõjaväe struktuuriüksuse vaheline leping on vastuolus. TsK §-d 51 lg 1 ja 62 lg 1 on blanketsed

normid, mis näevad ette materiaalõiguse normi rikkumise.

1. novembri 1991. a leping ei ole asjassepuutuv ega saa rikkuda omaniku, keda esindab

Justiitsministeerium, subjektiivseid õigusi, kuna AS Lebor kasutab hoonet EV Kaitseministeeriumiga

19. oktoobril 1992. a sõlmitud lepingu alusel.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et Vabariigi Valitsuse 27. novembri 1991. a määrusega nr 244

peatati NSV Liidu relvajõududega sõlmitavad lepingud ja uute lepingute sõlmimine NSV Liidu

relvajõududega lubati kooskõlastatult Riigikantseleiga. Riigikantselei kooskõlastas 1. novembri

1991. a lepingu ja Vabariigi Valitsuse luba ei olnud enam vajalik. Apellatsioonikohus kohaldas

ekslikult Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsust. Kohus eiras asjaolu, et see otsus puudutas endise

NSV Liidu armee ebaseaduslikus halduses olevaid hooneid, mitte aga hooneid, mis olid

Kaitseministeeriumi seaduspärases halduses. Eesti Vabariigi Valitsuse 15. oktoobri 1992. a

korraldusega nr 415-k anti Tatari 39 hoone Kaitseministeeriumi haldusse, kes sõlmis rendilepingu.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud kehtivuse kaotanud omandiseadust. Omandiseaduse § 37

lg 2 näeb ette, et Eesti Vabariigi omandi valdamine, kasutamine ja käsutamine toimub riigiasutuste ja

riigiorganisatsioonide kaudu, kellele Eesti Vabariik eraldab vara vastavalt nende tegevuse

eesmärkidele. Vabariigi Valitsuse 15. oktoobri 1992. a korraldusega nr 415-k anti Tatari 39 hoone

Kaitseministeeriumi haldusse. Lähtudes TsÜS § 6 lg 3 põhimõttest, on ministeerium kui riigiasutus

õigustatud riiki esindama rendilepingu sõlmimisel. Kohus jättis kohaldamata rendisuhteid

reguleerivad normid. Rendiseadus lubas vara omanikul, sh riigil, piiranguid kehtestamata vara rendile

anda.

Ringkonnakohus jättis kohaldamata Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1992. a määruse nr 215 motiivil, et

puudub valitsuskomisjoni seisukoht. Kohus ei ole motiveerinud, miks loetakse valitsuskomisjoni

seisukoha ärakuulamata jätmist niivõrd oluliseks seaduserikkumiseks, mis peaks kaasa tooma lepingu

kehtetuse.

Nii Kaitseministeerium kui ka Justiitsministeerium kui omaniku esindajad on tunnistanud ja täitnud

rendilepingut ja selle ka heaks kiitnud vastavuses TsK §-ga 66 lg 2 ja TsÜS §-ga 103 lg 2.

Ringkonnakohus läks vaikides mööda kahepoolsest restitustioonist kui tehingu kehtetuks

tunnistamise imperatiivsest tagajärjest (TsK § 51 lg 2 ja TsÜS § 66 lg 5).

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kostja väited selle kohta, et protsessiosaliseks on

õigus-ja teovõimetu ministeerium, mistõttu pidanuks asjas menetluse lõpetama, on alusetud.

Vastustajale on selgusetu, kelle oleks ta pidanud kaasama teise poolena sõjaväeosa nr 87525

õigusjärglasena. AS-i Lebor poolt viidatud Riigikantselei kooskõlastus AS-i Lebor ja sõjaväeosa nr

87525 vahel sõlmitud rendilepingule ei saa asendada selleks ettenähtud Vabariigi Valitsuse luba.

Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada kassatsioonkaebuses

märgitud põhjustel. Hageja esindaja palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p 2 alusel tühistada 690 638 krooni

nõude linnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise osas. Muus osas kohtuotsuse tühistamiseks

puudub alus.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus on alusetult saatnud asja 690 638 krooni

nõudes linnakohtule uueks läbivaatamiseks. Esimese astme kohtu otsuse tühistamisel on

apellatsioonikohtul TsKS § 319 p 3 alusel õigus saata asi esimese astme kohtusse uueks

läbivaatamiseks teises kohtu kooseisus, kui see on vajalik asja õigemaks ja kiiremaks lahendamiseks.

Apellatsioonikohtu tuvastatud TsKS § 232 lg 4 nõuete rikkumine - linnakohus ei ole haginõuet 690

638 krooni väljamõistmiseks otsuses kirjeldanud ega seisukohta selle nõude kohta otsuse

põhjendavas osas võtnud - ei ole selliseks protsessiõiguse normi rikkumiseks, mis tingiks asja

tagasisaatmise linnakohtusse. Asja kiiremaks ning õigemaks lahendamiseks pidanuks

apellatsioonikohus ise selle nõude kohta tegema otsuse TsKS § 319 p 2 alusel.

Kostja väide, et protsessiosaliseks on asjas olnud õigus- ja teovõimetu ministeerium, ei ole õige.

Hagiavalduse kohaselt on hagejaks Eesti Vabariik Justiitsministeeriumi kaudu. Ka Riigikohtu

4. septembri 1997. a otsuses nr 3-2-1-90-97 on samas asjas hagejana käsitletud Eesti Vabariiki.

Apellatsioonikohtu otsus tehingute kehtetuks tunnistamise nõudes on lõppjärelduses õige.

Vabariigi Valitsuse 27. novembri 1991. a määruse nr 244 p 1 kohaselt peatati kuni Eesti Vabariigi

Ülemnõukogu vastava otsuse vastuvõtmiseni NSVL Kaitseministeeriumi poolt ilma Eesti Vabariigi

Valitsuse nõusolekuta Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate hoonete, rajatiste ja muu kinnisvaraga

teostatud tehingud. Uute tehingute sõlmimine võis toimuda ainult kooskõlastatult Eesti Vabariigi

Riigikantseleiga. Kuna kõik valitsuse nõusolekuta teostatud tehingud peatati, siis peatati ka

1. novembri 1991. a rendileping. Peatatud tehingute kooskõlastamist nimetatud määrus ette ei näinud.

Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsusega tunnistati endise NSV Liidu relvajõudude

struktuuriüksuste halduses olevad varad Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Vabariigi omandiks.

Vabariigi Valitsus pidi kindlaks määrama Eesti Vabariigi omandiks tunnistatud vara koosseisu ja

korraldama vara ülevõtmise ning üleantud vara haldamise, kasutamise ja käsutamise. Kolleegium

asus seisukohale, et nimetatud otsuse p 3 järgi keelati ilma valitsuse loata kõik tehingud nii endise

NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste valduses oleva kui ka valduses olnud varaga. NSV Liidu

relvajõudude formeeringutega varem sõlmitud tehingud, mis olid kooskõlas Eesti Vabariigi

seadustega, tuli Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1992. a määruse nr 215 kohaselt ümber vormistada

Kaitseministeeriumis 15. augustiks 1992. a.

Kuna 27. novembri 1991. a määrus nr 244 peatatud tehingute kooskõlastamist ette ei näinud ning ka

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 23. jaanuari 1992. a otsusega ei antud Riigikantseleile õigust neid

tehinguid kooskõlastada, siis ei oma Riigikantselei 2. aprilli 1992. a kooskõlastus sõjaväeosaga

1. novembril 1991. a sõlmitud lepingule õiguslikku tähendust.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. detsembri 1994. a otsuse "NSVL

relvajõudude maa-alade, hoonete ja rajatistega sooritatud tehingute kehtetuks tunnistamise seaduse

§ 1 kehtetuks tunnistamise kohta" kohaselt ei ole Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1992. a määrus, millega

kitsendati riigi omandi kasutamist, vastuolus põhiseaduse §-ga 32 lg 2. Tulenevalt põhiseaduslikkuse

järelvalve kohtumenetluse seaduse §-st 23 on nimetatud otsus täitmiseks kohustuslik kõigile Eesti

Vabariigi kohtutele.

Kolleegium leidis, et 19. oktoobri 1992. a rendileping on käsitletav uue lepingu sõlmimisena, kuna

muutusid lepingu olulised tingimused: kostja sai ruumide allrendile andmise õiguse ja pikenes

rendilepingu tähtaeg. Sõjaväeosaga 1. novembril 1991. a sõlmitud rendilepingu tähtaeg oli viis aastat,

Kaitseministeeriumiga sõlmiti aga leping 15 aastaks.

Seega on 1. novembri 1991. a leping kehtetu selle ümbervormistamata jäämise tõttu. Tehingu

vastavust Eesti Vabariigi seadustele ei ole kooskõlas Vabariigi Valitsuse 24. juuli 1992. a määrusega

nr 215 kontrollitud. Kuna apellatsioonikohus tuvastas, et 19. oktoobri 1992. a rendileping sõlmiti

ilma Vabariigi Valitsuse loata, siis on see leping kehtetu selle loa puudumise tõttu.

Kolleegium leidis, et TsK §-st 51, mille kohaselt pooled on kehtetu tehingu korral kohustatud

tagastama teisele poolele kogu tehingu järgi saadu, natuuras saadu tagastamise võimatuse korral aga

hüvitama selle väärtuse rahas, kui seadusega ei ole sätestatud muid tehingu kehtetuse tagajärgi, ei

tulene tehingu kehtetuks tunnistamise korral kohtule kohustust restitutsiooni kohaldada poolte

nõudeta.

Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. novembri 1997. a otsus osas, millega

Eesti Vabariigi hagi AS Lebor vastu 690 638 krooni saamiseks saadeti uueks läbivaatamiseks

Tallinna Linnakohtule ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

apellatsioonikohtule. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada OÜ-le Lebor 6. detsembril 1997. a tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat) krooni.

Eesistuja: J. Odar

Liikmed: H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik