3-2-1-21-98 · Riigikohus

3-2-1-21-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. veebruaril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja T. Vernik, liikmed A. Kull ja J. Luik vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 9. veebruaril 1998. a

Kairi Peedumäe kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

24. oktoobri 1997. a otsuse AS Arthemis hagis Kairi Peedumäe vastu töölepingu lõpetamise

seaduslikuks tunnistamiseks ja Kairi Peedumäe vastuhagis AS-i Arthemis vastu

töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivise

saamiseks.

Saare Maakohtule esitatud hagi kohaselt töötas Kairi Peedumäe AS-s Arthemis müügisekretärina

alates 2. jaanuarist 1996. a. Kirjalikku töölepingut ei sõlmitud. 22. juunist kuni 15. juulini 1996. a

viibis kostja korralisel puhkusel ja seejärel 16. juulist kuni 21. augustini 1996. a haiguslehel.

21. augustil esitas kostja hagejale lõpetatud haiguslehe, kuid palus võimalust jääda veel nädalaks

koju. Tööandja selleks luba ei andnud. Kostja tööle ei asunud. Kostja pöördus 9. oktoobril 1996. a

hageja poole töölepingu lõpetamise vormistamiseks. Raamatupidaja tegi kostja tööraamatusse kande

töölepingu lõpetamise kohta alates 22. augustist 1996. a ja koostas töölepingu projekti, millesse

märkis, et tööleping on lõpetatud koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel. Töölepingule ja selle

lõpetamise kandele pooled alla ei kirjutanud.

Töövaidluskomisjonile 15. oktoobril 1996. a esitatud avalduses palus kostja tunnistada töölepingu

lõpetamine ebaseaduslikuks, sest ta sai töökoha koondamisest alles hiljem teada ja TLS § 92 lg 1

kohaselt poleks teda tohtinud koondada, kuna tal oli alla 3 aastane laps. Töövaidluskomisjoni

1. novembri 1996. a otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel

ebaseaduslikuks ja loeti tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 79 alusel alates 1. novembrist

1996. a. Töövaidluskomisjon mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitisena kuue kuu keskmise palga

4080 krooni ja lõpparve 3722 krooni, millest oli 3280 krooni saamatajäänud töötasu ja 442 krooni

haigusraha. Rahuldamata jäeti nõue kompensatsiooni saamiseks kasutamata jäänud lapsepuhkuse eest

ja keskmise palga nõue lõpparve maksmisega viivitatud aja eest.

AS Arthemis ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja palus esitatud hagis tunnistada töölepingu

lõpetamine seaduslikuks töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel alates 22. augustist 1996. a. Hageja ei

nõustunud keskmise palga ja lõpparve väljamõistmise summaga ning leidis, et kostja kasuks võib

hagejalt välja mõista vähemmakstud töötasu koos haigusrahaga 402 krooni. Hageja põhjendas nõuet

sellega, et individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 28 kohaselt on töölepingu

lõpetamine ebaseaduslik, kui puuduvad asjaolud, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu

lõpetamise aluseks või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on rakendatud selleks

kehtestatud protsessireegleid oluliselt rikkudes. Hageja tööandjana ei ole teinud otsust kostja töökoha

koondamiseks. Tööleping ning selle lõpetamise projekt, millele pooled ei ole alla kirjutanud, ei ole

otsus kostja töökoha koondamiseks. Töölepingut ei lõpetatud koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel,

vaid kostja enda soovil. Kostja jäi omavoliliselt töölt ära 22. augustil 1996. a ja tema algatusel

töölepingu lõpetamine TLS § 79 alusel oli seaduslik ja õiguspärane ega toimunud protseduurireegleid

oluliselt rikkudes.

K. Peedumäe esitas vastuhagi, milles palus kostjalt välja mõista töövaidluskomisjoni 1. novembri

1996. a otsusega väljamõistetud lõpparve 3722 krooni väljamaksmisega viivitamise eest viivise

palgaseaduse § 35 alusel.

Saare Maakohtu 10. juuni 1997. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus luges töölepingu

lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel alates 1. novembrist 1996. a ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

lõpparve 3722 krooni. Vastuhagi jäeti rahuldamata. Kohus leidis, et töölepingut ei saa lõpetatuks

lugeda koondamise tõttu TLS § 86 p 3 järgi. Raamatupidaja poolt koostatud töölepingu projekt on

allkirjastamata ning ei oma seetõttu juriidilist tähendust. Töölepingu lõpetamine töötaja algatusel

eeldab tema poolt kirjalikku etteteatamist. Sellise teate olemasoluta ei ole tööandjal õigust

töölepingut TLS § 79 alusel lõpetada. Teate puudumist ei asenda tunnistajate ütlused selle kohta, et

töötaja ise soovis töölepingu lõpetamist. Kuna tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et kostja faktilise

töölelubamisega alanud töösuhe tööandja poolt oleks lõpetatud, siis ei saa kohus seda ka TLS § 117

järgi ebaseaduslikuks tunnistada ja hüvitist välja mõista. Käesolevaks ajaks on töölepingu lõpetamise

ainsaks aluseks kostja soov töösuhe lõpetada, mistõttu tulebki see lõpetatuks lugeda TLS § 79 alusel

alates 1. novembrist 1996. a, s.o. töövaidluskomisjoni otsuse tegemisest.

Kohus leidis, et viivist on tööandja kohustatud maksma TLS § 35 järgi palga maksmisega viivitamise

korral. Tööandja vastutus lõpparve kinnipidamise eest on aga sätestatud TLS § 119 lg-s 2.

Apellatsioonkaebused esitasid nii hageja kui kostja.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, millega tööleping loeti lõppenuks alates

1. novembrist 1996. a. Kohus otsustas jätta rahuldamata kostja nõude tunnistada ebaseaduslikuks

temaga töölepingu lõpetamine koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel ja muutis maakohtu otsust

lõpparve väljamõistmise osas ja mõistis hagejalt lõpparvena välja 402 krooni. Vastuhagi osas jäeti

maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tegi maakohus õige järelduse, et töölepingut kostjaga ei lõpetatud

TLS § 86 p 3 alusel koondamise tõttu. Põhjendamatu on aga maakohtu järeldus, et hageja ei olegi

töölepingut kostjaga lõpetanud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuigi töölepingu lõpetamist

nõuetekohaselt ei vormistatud, lõppes suuline tööleping töötaja algatusel TLS § 79 alusel 22. augustil

1996. a. Kostja taotlusel tegi hageja 9. oktoobril 1996. a tema tööraamatusse kande töölepingu

lõpetamise kohta. Kostja on õigeks võtnud, et alates 22. augustist 1996. a ta enam tööl ei käinud.

9. oktoobril 1996. a käis kostja hageja juures töölepingu lõpetamist vormistamas, mitte tööd küsimas.

Kostja ei ole tõendanud, et teda ei lubatud tööle. Pärast töösuhte lõppemist ei olnud kostjal õigust

saada töötasu. Pooled ei ole vaidlustanud kostja soovil toimunud töölepingu lõpetamise

seaduslikkust. Õigust, mida ei ole rikutud ega vaidlustatud, ei ole vaja kohtu korras kaitsta. Hagejalt

kuulub väljamõistmisele üksnes ajavahemiku 15. juulist kuni 21. augustini 1996. a vähem makstud

töötasu ja haigustoetus, kokku 402 krooni.

Maakohtu otsus vastuhagi rahuldamata jätmises on õige. Palgaseaduse § 35 ei sätesta vastutust

lõpparve kinnipidamise eest. Kostja tõlgendus palga laiast tähendusest on meelevaldne. Kostja

käsitleb lõpparvena töövaidluskomisjoni poolt tema kasuks väljamõistetud summat. Kuivõrd

töövaidluskomisjoni otsus ei ole jõustunud, ei ole alust käsitleda selles märgitud rahasummat

väljamaksmisele kuuluva lõpparvena.

Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Ringkonnakohus asus õigesti

seisukohale, et tööleping lõppes 22. augustil 1996. a. Ebaõige on aga apellatsioonikohtu seisukoht, et

kostja ei ole vaidlustanud töölepingu lõpetamist TLS § 79 alusel, mistõttu sel alusel ei saanud kohus

töölepingu lõpetamist ebaseaduslikuks tunnistada. Kostja leiab, et ta ei ole oma avalduses piiranud

oma nõuet töölepingu lõpetamisega TLS § 86 p 3 alusel. Kostja vaidlustas töölepingu lõpetamise,

kuna tööraamatu kandest ei saanud ta teada temaga töölepingu lõpetamise alust. Kuna hageja jättis

töölepingu nõuetekohaselt vormistamata, siis ei olnud võimalik töövaidlust lahendavale organile

esitada töölepingu lõpetamise alust tõendavat dokumenti. TsKS § 232 lg 4 nõudeid rikkudes ei ole

ringkonnakohus otsuses põhjendanud järeldust, et töötaja avaldus töövaidluskomisjonile on esitatud

TLS § 86 p 3 alusel toimunud töölepingu lõpetamise vaidlustamiseks. Ringkonnakohus ei ole

arvestanud, et ITLS § 4 lg 4 kohaselt toimub individuaalse töövaidluse lahendamine kohtus

tsiviilkohtupidamise seadustiku alusel, arvestades individuaalse töövaidluse lahendamise seadusest

tulenevaid erisusi ning ITLS § 14 lg 3 kohaselt ei pea töötaja avalduses töövaidlust lahendavale

organile töölepingu lõpetamise alust üldse näitama. Seega oli kohtul õigus ja kohustus arutada TLS

§ 79 alusel toimunud töölepingu lõpetamise seaduslikkust. Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud

kohaldamata palgaseaduse § 35.

Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Kostja ei ole kaebuses esitanud ühtegi arvestatavat väidet ega põhjendust selle kohta, millise

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamine või tõlgendamine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsKS § 347 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normide rikkumise tõttu.

Ringkonnakohtu seisukoht, et kohtul ei olnud õigust hinnata kostjaga töölepingu lõpetamise

seaduslikkust TLS § 79 lg 1 alusel, kuna töötaja oli vaidlustanud töölepingu lõpetamise ainult TLS

§ 86 p 3 alusel, ei ole kooskõlas töövaidluskomisjonile esitatud avalduses ja apellatsioonkaebuses

toodud asjaoludega. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses taotles kostja töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamist, märkimata seejuures töölepingu lõpetamise õiguslikku alust. Kostja ei

pidanudki seda alust nimetama, kuna ITVS § 14 lg 3 kohaselt näidatakse avalduses

töövaidluskomisjonile, mida avaldaja teiselt poolelt nõuab ja millega ta oma nõuet põhjendab.

Tuvastanud, et tööleping lõpetati TLS § 79 lg 1 alusel, pidanuks apellatsioonikohus andma hinnangu

ka sel alusel töölepingu lõpetamise seaduslikkusele.

Ringkonnakohus on rikkunud TsKS § 232 lg-s 4 sätestatut, kuna jättis töötasu ja haigustoetuse 402

krooni väljamõistmisel otsuses märkimata selle summa arvestusliku põhjenduse.

Põhjendatult on jäetud rahuldamata kostja vastuhagi viivise saamiseks töövaidluskomisjoni poolt

väljamõistetud lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Töövaidluskomisjoni otsus täidetakse

pärast selle jõustumist, välja arvatud viivitamatu täitmine, täitemenetluse seadustikuga sätestatud

korras (ITVS § 26 lg 1 ja 2). Täitmiseks kohustuslik on jõustunud töövaidluskomisjoni otsus (ITVS

§ 25), välja arvatud viivitamatu täitmine (ITVS § 27). Töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud, kuna

tööandja pöördus sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse (ITVS § 24 lg 1).

Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. oktoobri 1997. a otsus osas, millega

jäeti rahuldamata Kairi Peedumäe nõue töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks

koondamise tõttu TLS § 86 p 3 alusel ja osas, millega mõisteti välja lõpparve 402 krooni ning

saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jätta

kohtuotsus muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Kairi Peedumäele OÜ Juurpuud poolt 24. novembril 1997. a tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

Eesistuja: T. Vernik

Liikmed: A. Kull, J. Luik