3-2-1-16-98 · Riigikohus

3-2-1-16-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. veebruaril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja H. Jõks, AS-i Järve

Vesi esindaja vandeadvokaat U. Lõhmuse osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. veebruaril

1998. a.

AS-i Järve Vesi kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

13. oktoobri 1997. a otsuse RAS-i Kiviter hagides AS-i Järve Vesi vastu 7 992 768 krooni

saamiseks.

27. juunil 1996. a esitas RAS Kiviter Kohtla-Järve Linnakohtule hagiavalduse AS-i Järve Vesi vastu

1 725 207, 73 krooni väljamõistmiseks heitvete puhastamise ja ümberpumpamise eest vastavalt

10. veebruaril 1993. a sõlmitud lepingutele nr 95 ja 96. Hageja maksenõuded oli kostja jätnud

tasumata. Hageja palus kostjalt välja mõista ka 52 456, 20 krooni riigilõivu.

27. juunil 1996. a esitas RAS Kiviter Kohtla-Järve Linnakohtule hagiavalduse AS-i Järve Vesi vastu

veel 6 197 560, 50 krooni väljamõistmiseks heitvete puhastamise ja ümberpumpamise eest. Hageja

pretensiooni oli kostja jätnud rahuldamata. Kostja tunnistas kirjaga nr 10172-l 28. detsembrist

1995. a, oma võlgnevust, kuid ei nõustunud hageja nõutud teenuste maksumusega. Hageja palus

kostjalt välja mõista ka 186 626, 80 krooni riigilõivu.

Kohtla-Järve Linnakohtu 15. jaanuari 1997. a määrusega liideti mõlemad hagid ühte menetlusse.

Kohtla-Järve Linnakohus mõistis 7. aprilli 1997. a otsusega TsK § 173, 177 ja 193 alusel kostjalt

hageja kasuks välja 6 197 566, 50 krooni ja kohtukulud proportsionaalselt hagi rahuldatud osale 186

962, 90 krooni. Linnakohtu otsuse kohaselt on kostja tasunud võlgnevusest heitvee vastuvõtu,

bioloogilise puhastuse, veekogudesse laskmise ja saastekahju eest 730 794 krooni. Pooled leppisid

kokku teenuse eest tasumise osas ning ka hindade muutmise osas, seega puudub alus varem

kokkulepitud hindade vaidlustamiseks.

Kohtla-Järve Linnakohus parandas 7. mail 1997. a määrusega linnakohtu 7. aprilli 1997. a otsuses

arvutusvead ja luges kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluva põhivõla summaks 7 153 048,

50 krooni ning kohtukulude summaks 217 565, 53 krooni.

Viru Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Pooled sõlmisid 10. veebruaril 1993. a

Sompa ja Kohtla-Nõmme alevi heitvee puhastamise lepingu nr 95 tähtajaga 1 aasta. Samal kuupäeval

sõlmisid pooled lepingu nr 96 Käva asula ja Kohtla-Järve linnaosa heitvee puhastamiseks. Mõlema

lepingute punktis 3.1 on kokku lepitud teenuste hinnad. Vastavalt TsK § 173 lg 1 tuleb kohustused

täita nõuetekohasel viisil. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks täitnud oma lepingulise

kohustuse ja tasunud heitvee puhastamise eest esitatud arved. Seega on linnakohus õigesti leidnud, et

lepingutest nr 95 ja 96 tulenevad nõuded on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Nimetatud

lepingute p 9 kohaselt oli lepingute kehtivusaeg alates 1. jaanuarist 1993. a kuni 31. detsembrini

1993. a. Lepingute tähtaeg pikenes üheks aastaks, kuna kumbki pool ei teatanud teisele poolele ette

lepingute muutmisest või lõpetamisest.

Käsitledes 1995. a eest hageja osutatud heitvee puhastamise teenuse eest tasumist, leidis

ringkonnakohus, et vastavalt TsK §-le 166 võidakse leping sõlmida ka kirjade jms vahetamise teel,

millele pool, kes neid saadab, on alla kirjutanud. Pooled kooskõlastasid kirjade vahetamise teel

heitvee koguse, puhastusseadmeisse saabuva vee kvaliteedi ja teenuste eest tasumise tähtaja, millega

saavutasid kokkuleppe lepingutingimuste osas. Vaidlus lepingu hinna üle on aga lepingueelne

vaidlus. Juhul, kui kostja ei nõustunud hageja pakutud teenuse hinnaga, oleks ta pidanud pöörduma

vaidluse lahendamiseks kohtusse. Ringkonnakohus tegi asjade käigust järelduse, et kostja ei ole

vaidlustanud lepingu hinda. Professor H. Mölderi arvamust hinnakujunduse kohta ei saa käsitleda

kostja ettepanekuna hagejale teistsuguse teenusehinna määramiseks.

Kassatsioonkaebuses palub kassaator tühistada ringkonnakohtu otsuse, sest apellatsioonikohus on

rikkunud protsessiõiguse norme ja ebaõigelt kohaldanud materiaalõiguse norme.

Kassaator on seisukohal, et TsKS § 237 lg 1 kohaselt ei saa kohus pärast otsuse avalikku

teatavakstegemist seda muuta. Linnakohus oma määrusega 7. maist 1997. a on parandanud

arvutusvea, kuid samas suurendanud väljamõistetavat summat. Kohtud põhistavad lepinguliste suhete

olemasolu poolte vahel, kuigi hageja ise kinnitab hagiavalduses, et lepingulisi suhteid alates

1995. aastast poolte vahel ei olnud. Seega asus kohus hagi piire ületades ühe protsessiosalise poolele,

eirates võistlevuse printsiipi tsiviilprotsessis. Linnakohtu otsuses pole märgitud, milliste tõenditega

on kindlaks tehtud väljamõistmisele kuuluva summa suurus. Ringkonnakohus on käsitlenud hageja

esitatud arvetes märgitud summasid andmetena, mille põhjendatus ei vaja tõendamist.

Kassatsioonkaebuse motiivide kohaselt ei saa lepinguid, mis pooltel olid sõlmitud 10. veebruaril

1993. a ja kehtisid kuni 1994. a lõpuni, käsitleda eraldi hinna- ja konkurentsiseaduse sätetest.

Konkurentsiseaduse § 16 alusel on RAS Kiviter turgu valitsev ettevõte. Hinnaseaduse § 5 kohaselt

rakendatakse ettevõtte teenustele, kelle poolt müüdava teenuse hulk moodustab poole või enam

vastava teenuse müügist maakonnas või linnas, riiklikult kooskõlastatavaid hindu. Kohus pidanuks

kontrollima, kas heitvete teenuste hinnad, vaatamata lepingule, olid riiklikult kehtestatud või kas oli

kohaliku omavalitsusorgani kooskõlastus hinna määramisel. Liiati oli asja materjalide juures

professor H. Mölderi arvamus, mis seab kahtluse alla RAS Kiviteri kui turgu valitseva ettevõtte

määratud teenuste hinna. RAS Kiviter tõstis teenuste hinda ühepoolselt, teatades sellest vaid kostjale.

Ringkonnakohus õigustab seda viitega lepingute 95 ja 96 punktidega 3.2 ja 3.3, mis lubavad

ekspluatatsioonikulude muutumisel hindu tõsta. Lepingu punkt 3.3 ei võimalda kassaatori arvates

ühepoolselt hinda tõsta. Hindade muutmine eeldab poolte kokkulepet, liiati kui tegemist on turgu

valitseva ettevõttega. Ringkonnakohtu järeldus lepinguliste suhete olemasolu kohta tuleneb seaduse

väärast kohaldamisest. TsK § 165 lg 1 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel -

vastavatel juhtudel ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides.

Leping on AS Järve Vesi poolt allkirjastamata. Ei leping ega kirjavahetus sätesta saastekahju

maksmise korda. Kassaator on seisukohal, et teenuse hinda ei saanud kujundada kokkuleppe teel.

RAS Kiviter on turgu valitsev ettevõte, mille teenustele kuulub kohaldamisele hinnaseaduse § 5.

Vastuses kassatsioonkaebusele leiab vastustaja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ega kuulu

tühistamisele. TsKS § 237 lg 2 alusel võib kohus omal algatusel või protsessiosalise avalduse alusel

parandada otsuses kirja- ja arvutusvead. Esimese astme kohus on tegutsenud kooskõlas selle

seadusega. Vastustaja leiab, et kassaatori seisukoht, mille kohaselt ei saa lepinguid käsitleda lahus

hinna- ja konkurentsiseaduse sätetest, ei tulene seadusest. Kui teenuse hind ei ole hinnaseaduses

sätestatud alustel riiklikult kehtestatav, riiklikult kooskõlastatav või kohaliku omavalitsuse organite

poolt kehtestatav või kooskõlastatav, rakendatakse vastavalt hinnaseaduse §-le 7 vabu hindu.

Kassaatori väide, et RAS Kiviter kui turgu valitsev ettevõte kuritarvitab oma seisundit on

paljasõnalised. Pooled saavutasid kokkuleppe lepingu olulistes punktides ja vastavalt TsK § 166 ja

TsÜS § 92 lg 3 kohaselt võidakse leping sõlmida kirjade vahetamise teel.

Kolleegiumi istungil toetas AS-i Järve Vesi esindaja vandeadvokaat U. Lõhmus kassatsioonkaebust.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 1 ja 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

Kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus ei ole pööranud eraldi tähelepanu olulisele TsKS

§ 237 lg 2 rikkumisele, mille kohaselt kohus võib otsuses parandada üksnes kirja- ja arvutusvead, mis

ei mõjuta otsuse sisu, ei anna iseenesest alust kohtuotsuse tühistamiseks kassatsiooni korras. 7. mai

1997. a määrusega on linnakohus oma otsuses arvutusvea parandamise põhjendusel tõepoolest

suurendanud väljamõistetud summat ulatuslikult, mis ei ole seletatav arvutusveaga arvutustehtes.

Kohtumääruse peale ei esitatud aga erikaebust, seepärast ei pidanud ringkonnakohus sellele

probleemile eraldi tähelepanu pöörama, sest tegelikult on ringkonnakohus asja sisuliselt lahendades

väljamõistetava summa suurust kontrollinud. Kontrollimine hõlmas ka juba varem otsusega

väljamõistetule kohtumäärusega lisandunud summat.

TsKS § 230 määrab hagi piirid ja selle kolmanda lõike kohaselt ei või kohus tugineda asjaolule,

millele pool ise ei ole viidanud asja läbivaatamisel. Kassatsioonkaebuse kohaselt tuginesid nii

linnakohus kui ka ringkonnakohus kohtuotsuses asjaoludele, mida hageja ise hagiavalduses ei

viidanud. Hagiavalduses, mis esitati 6 197 560, 50 kr saamiseks on märgitud, et kirjalikku heitvee

puhastamise lepingut pooltel ei olnud, sest kostja hoidus lepingu sõlmimisest kõrvale.

Materiaalõigusliku alusena viitab aga hageja nii lepinguõiguse paragrahvile TsK § 249 kui ka

mittelepingulise kahju hüvitamise paragrahvile TsK § 448. Seepärast ei ole kassatsioonkaebuse väide

hagi piiride ületamise kohta põhjendatud. Niisuguse hagi läbivaatamisel pidi kohus kindlaks tegema

pooltevahelise suhte ja selle ise õiguslikult kvalifitseerima.

TsKS § 228 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsKS § 232 lg 4 kohustab

otsuses märkima kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused,

põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus

kohaldas. Linnakohus ei ole otsuses märkinud, milliste tõenditega on väljamõistetud summa suurus

kindlaks tehtud. Hageja arved ei tõenda selle summa suurust, mis tasuda tuli. Ringkonnakohtul lasus

arvete kontrollimise kohustus, sest teine pool vaidlustas esitatud arvete järgi tasumisele kuuluva

summa.

Kohus on tuvastanud, et kuni 1994. a lõpuni oli pooltel heitvee puhastamise leping. Samas ei ole

kohus pööranud tähelepanu kostja vastuväidetele, et ta ei nõustunud hageja ühepoolse

hinnatõstmisega. TsK § 174 kohaselt oli keelatud lepingutingimuste ühepoolne muutmine, mistõttu

RAS Kiviter ei saanud ühepoolselt pakutava teenuse hinda muuta. Lisaks sellele on

kassatsioonkaebuses juhitud õigesti tähelepanu, et konkurentsiseaduse § 16 kohaselt oli RAS Kiviter

turgu valitsev ettevõte, kel oli sama seaduse § 17 kohaselt oma valitseva ettevõtte seisundit

kuritarvitades võimalik teisele turusuhtes osalejale seadusevastaselt dikteerida selliseid

lepingutingimusi, mis võimaldas saada põhjendamatut kasumit. Kohus ei ole seda vastuväidet

kontrollinud ega hinnanud. Kui pooltel oli sõlmitud leping ja seda poolte kokkuleppel ei muudetud

ning ei toimunud ka hinnaseaduse §-i 5 alusel hinna kooskõlastamist, siis tuleb lähtuda kokkulepitud

hinnast.

Alates 1995. a ei jõudnud pooled lepingu sõlmimises kokkuleppele. AS Järve Vesi ei kirjutanud alla

temale saadetud lepinguprojektile, sest ta ei nõustunud mitme lepingutingimusega, millest olenes

lepingu järgi tasutava summa suurus - teenuse hind. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et pooled

kooskõlastasid lepingu tingimused kirjade vahetamise teel, mis oli võimalik TsÜS §-i 92 lg 3 alusel.

AS Järve Vesi ei nõustunud talle pakutud lepingu tingimustega ja vastas ettepanekule nõusolekuga

sõlmida leping teistsugustel tingimustel, mis olid sõnastatud lahkarvamuste protokollis. Niisugune

vastus oli TsK § 170 kohaselt ühtlasi vastaspoole esialgsest ettepanekust loobumine. Nende

ettepanekutega ei nõustunud omakorda RAS Kiviter. TsK § 165 kohaselt loetakse leping sõlmituks,

kui poolte vahel - vastaval juhul ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis lepingu

olulistes punktides. Põhjendamata on apellatsioonikohtu seisukoht, et teenuste hinna osas oleks

kostjal tulnud kohtusse pöörduda lepingueelse vaidluse korras. Arvestades, et TsK § 171 eeldus -

plaaniülesanne - puudus, ei olnud võimalik vaidlevate poolte vahel kohaldada TsK §-s 171 sätestatud

lepingueelse vaidluse lahendamise korda. Apellatsioonikohus ei ole ka motiveerinud, miks ta loeb

piisavaks poolte kokkuleppe saavutamist tõendavaks dokumendiks Kohtla-Järve Veevõrgu

15. veebruari 1995. a kirja, mille lõpus kirja saatja ise kirja saatmise päeva seisuga märgib, et nad

enam ei ole pädevad otsust vastu võtma, sest pole enam riigiettevõte. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

kohtul kvalifitseerida pooltevaheline suhe. Kui poolte vahel lepingut polnud, tuleb otsustada, kas

pooltel oli 1995. a alates kahju tekitamisest või vara alusetust säästmisest tulenev kohustis. Tuleb

võtta seisukoht, kas RAS Kiviter oli konkurentsiseaduse § 16 kohaselt turgu valitsev ettevõte ja kas

talle oli hinnaseaduse § 5 kohaselt kohustuslik heitvee puhastamise teenuse hinna riiklik

kooskõlastamine. Kui kooskõlastamine oli kohustuslik ja hinda ei olnud kooskõlastatud, tuleb lähtuda

põhjendatud kulutustest ja anda hinnang ka Tallinna TÜ professori H. Mölderi ja AS-i Eesti Veevärk

arvamusele ning sellest sõltuvalt asi lahendada.

Juhindudes TsKS §-st 346 p-st 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. oktoobri 1997. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada AS-le Järve Vesi 10. novembril 1997. a tasutud kautsjon 5000 (viis tuhat) krooni.

Eesistuja: J. Odar

Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa