3-2-1-9-98 · Riigikohus

3-2-1-9-98

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 5. veebruaril 1998. a

Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, Salva

Kindlustus AS-i esindaja vandeadvokaat L. Glikmani osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil

26. jaanuaril 1998. a

Salva Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

26. septembri 1997. a otsuse Tatjana Timina hagis Salva Kindlustuse AS-i vastu 28 000 krooni

saamiseks.

22. mail 1995. a toimus Tallinnas Veerenni-Õilme tänava ristmikul liiklusavarii, kus Tatjana Timinale

kuuluvale sõiduautole Audi-100, riiklik registrimärk 010 AGH, mida juhtis Aleksander Timin, sõitis

tagant otsa Vjat"eslav Mjaku"t"enkole kuuluv sõiduauto Volkswagen Jetta, riiklik. registrimärk 920

MAK. Liiklusõnnetuse toimumise hetkeks oli Volkswagen Jetta väljunud selle omaniku tahte

vastaselt tema kontrolli alt ning liiklusõnnetuse põhjustanud isik on kindlaks tegemata.

Tatjana Timina esitas hagi Eesti Liikluskindlustuse Fondi vastu 28 000 krooni saamiseks talle

liiklusõnnetusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Eelmenetluse käigus taotles hageja kostja asendamist

Salva Kindlustuse AS-ga. Kohus asendas kostja 15. novembri 1996. a määrusega.

Kostja vaidles hagile vastu. Kostja esindaja vastuväidete kohaselt ei ole Vjat"eslav Mjaku"t"enko

liikluskahju tekitanud. Seega ei ole isikul, keda kostja kindlustas tekkinud tsiviilvastutust ning kostjal

kohustust hüvitada liikluskahju.

Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt. Otsuse põhjenduste kohaselt Salva Kindlustuse AS-i

välja antud Liikluskindlustuse poliisiga nr S 01500597 T on tõendatud, et V. Mjaku"t"enkole kuuluv

sõiduk Volkswagen Jetta oli liiklusõnnetuse toimumise hetkel kostja juures kindlustatud.

Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse § 1 mõtte kohaselt ja ka

käesoleval ajal kehtiva liikluskindlustuse seaduse mõtte kohaselt on liikluskindlustus seatud

sundkindlustusena selleks, et tagada liiklusõnnetuses kannatanu kahjude hüvitamine.

Tallinna Ringkonnakohus jättis muutmata linnakohtu otsuse. Liikluskindlustuse seaduse § 6 kohaselt

on liikluskindlustusleping kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel kirjalikult sõlmitud kokkulepe,

mille kohaselt kindlustusvõtja kohustub tasuma lepingus märgitud kindlustusmakseid ning

kindlustusandja kohustub kindlustusjuhtumi saabumisel hüvitama kannatanule liikluskahju. Kohus on

põhjendatult asunud seisukohale, et sundkindlustuse eesmärgiks on võimalikult kiire ja täielik kahju

hüvitamine.

Liiklusõnnetuse ajal 1995. a kehtinud LKS § 12 lg 3 ja 27 lg 6 kohaselt pidi ELKF hüvitama kindlaks

tegemata jäänud sõidukiga või kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju. Käesolevas vaidluses

oli sõiduk kindlustatud ning avarii põhjustanud sõiduk oli teada.

Kassatsioonkaebuses palub kassaator tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse, kuna kohus on

vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme.

Tallinna Ringkonnakohus juhindus 27. aprillil 1995. a vastu võetud liikluskindlustuse seadusest, mis

õnnetuse ajal veel ei kehtinud. Liikluskindlustus on kindlustusandjagalepingu sõlminud isiku

tsiviilvastutuskindlustus, mille kohaselt kindlustusvõtja kui suurema ohu allika valdaja kindlustab

oma tsiviilvastutuse. Kuna LKS § 1 näeb ette tsiviilvastutuse kindlustuse, on LKS alusel

kindlustushüvitise väljamaksmise üheks kohustuslikuks eelduseks asjaolu, et kindlustusvõtjal on

tekkinud tsiviilvastutus. Liiklusõnnetuse ajal olid tsiviilvastutuse tekkimise üldised alused sätestatud

TsK §-ga 458. Ebaseaduslik valdaja ei ole kindlustusvõtja ega ka kindlustuslepingust tuleneva

õigussuhte subjekt. Kindlustusvõtja tegevuse või tegevusetuse tulemusena ei tekkinud liikluskahju.

Tallinna Ringkonnakohus rikkus TsKS §-s 232 lg 4 sätestatud kohustust märkida otsuse põhjendavas

osas tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid

tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas.

Kolleegiumi istungil jäi kassaator kassatsioonkaebuse põhjenduste juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuses on õigesti juhitud tähelepanu sellele, et ringkonnakohus on

ebaõigesti jätnud kohaldamata 22. mail 1995. a kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKS), mis võeti

vastu 4. juunil 1992. a ja jõustus 1. juulil 1993. a. Uus liikluskindlustuse seadus võeti vastu

27. aprillil 1995. a, avaldati Riigi Teatajas 22. mail 1995. a ning jõustati 1. juulil 1995. a. See seadus

ei kehtinud liiklusõnnetuse ajal. Ringkonnakohus ei põhjenda, miks ta kohtuotsuses kohaldas

erinevalt esimese astme kohtust 27. aprillil 1995. a vastu võetud liikluskindlustuse seadust.

Kassatsioonkaebus on põhjendatud 22. mail 1995. a kehtinud liikluskindlustuse seaduse §-dega 1 ja

6, mille kohaselt liikluskindlustus on vastutuse kindlustus ja kindlustusvõtja on sõiduki omanik või

seaduslik valdaja. Kohustusliku liikluskindlustusega kindlustatakse LKS mõtte kohaselt mitte

sõidukit vaid sõiduki omaniku või sõiduki seadusliku valdaja tsiviilvastutust. Sõiduki valdaja oli

kooskõlas TsK §-ga 458 isik, kes tegelikult juhtis sõidukit.

Kohus tuvastas, et liikluskindlustuse toimumise ajal oli V. Mjaku"t"enkole kuuluv sõiduk omaniku

tahte vastaselt väljunud tema valdusest. Järelikult juhtis sõidukit isik, kes ei olnud ei sõiduki omanik

ega seaduslik valdaja.

Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 1997. a otsus ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Advokaadibüroole Glikman & Glikman tagastada 24. oktoobril 1997. a makstud kautsjon 280

(kakssada kaheksakümmend) krooni.

Eesistuja J. Odar

Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa